„MUIDU olete saanud, muidu andke!” (Matteuse 10:8.) Selle juhendi andis Jeesus oma apostlitele, kui ta saatis nad head sõnumit kuulutama. Kas apostlid täitsid seda käsku? Täitsid küll, ja isegi pärast seda, kui Jeesus oli maa pealt lahkunud.

Näiteks, kui endine nõid Siimon nägi, milline imeline vägi oli apostel Peetrusel ja Johannesel, pakkus ta neile tasu, et nad seda väge temalegi annaksid. Peetrus aga noomis Siimonat, öeldes: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!” (Apostlite teod 8:18–20).

Apostel Paulus ilmutas samasugust vaimu nagu Peetrus. Paulus võinuks endale lubada Korintose kristlaste kulul elada, ent ta tegi oma kätega tööd enda ülalpidamiseks (Apostlite teod 18:1–3). Sellepärast võis ta öelda täiesti kindlalt, et oli korintlastele „tasuta” head sõnumit kuulutanud (1. Korintlastele 4:12; 9:18).

Kahjuks pole suur hulk neid, kes väidavad end olevat Kristuse järelkäijad, ilmutanud samasugust soovi ’muidu anda’. Paljud ristiusumaailma religioonijuhid „õpetavad tasu eest” (Miika 3:11). Mõned on isegi rikastunud oma kogudustelt kogutud rahaga. 1989. aastal mõisteti üks Ameerika Ühendriikide jutlustaja 45 aastaks vangi. Mis põhjusel? Ta oli „toetajatelt välja petnud miljoneid dollareid ja ostnud osa raha eest maju, autosid, puhkusereise ja isegi kliimaseadmega koerakuudi”. („People’s Daily Graphic”, 7. oktoober 1989.)

Ajalehe „Ghanaian Times” 1990. aasta 31. märtsi numbri järgi võttis Ghanas üks roomakatoliku preester jumalateenistuse ajal kogutud raha ja viskas selle kogudusele tagasi. Ajaleht ütleb: „Põhjus oli see, et täiskasvanutelt oodati suurema väärtusega rahatähti.” Pole üllatav, et paljud kirikud püüavad oma liikmetes kasvatada ahnust, edendades aktiivselt hasartmängude mängimist ja muid tegevusi rahakogumise nimel.

Vastupidi sellele püüavad Jehoova tunnistajad jäljendada Jeesust ja tema esimesi jüngreid. Jehoova tunnistajatel pole palgalist vaimulikkonda. Iga tunnistaja on jumalateenija, kel on kohustus teistele kuulutada „kuningriigi evangeeliumi” (Matteuse 24:14). Terves maailmas toob sellepärast üle kuue miljoni inimese teistele „eluvett” ilma hinnata (Ilmutuse 22:17). Sel moel saavad Piibli sõnumist kasu isegi need, „kellel ei ole raha” (Jesaja 55:1). Kuigi Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö tegemiseks saadakse raha vabatahtlikest annetustest, ei palu nad kunagi raha. Tõeliste jumalateenritena nad ei ’hangelda Jumala sõnaga’, vaid kõnelevad „puhtast meelest, jah, otsekui Jumalast” (2. Korintlastele 2:17).

 Aga miks on Jehoova tunnistajad valmis teisi omal kulul aitama? Mis neid ajendab? Kas muidu andmine tähendab, et nad ei saa oma pingutuste eest mingit tasu?

Tõeliste kristlaste peamiseks ajendiks tänapäeval on soov Jehoovale meeldida, mitte soov rikastuda. Nii saavad nad vastata sajandeid tagasi Kurat-Saatana tõstatatud vaidlusküsimusele. Pidades silmas õiglast meest Iiobit, esitas Saatan Jehoovale väljakutse, küsides: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?” Saatan väitis, et Iiob teenib Jumalat ainult sellepärast, et Ta oli teinud kaitsva aia temale ümber. Saatan väitis ka, et kui Iiob jääb ilma oma materiaalsest varast, siis neab ta Jumalat näkku! (Iiob 1:7–11.)

Sellele väljakutsele vastamiseks lubas Jumal Saatanal Iiob katsele panna, öeldes: „Vaata, kõik, mis tal on olgu sinu käes!” (Iiob 1:12). Milline oli tulemus? Iiob tõestas, et Saatan on valetaja. Iiob jäi lojaalseks, vaatamata õnnetustele, mis teda tabasid. „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest!” ütles ta (Iiob 27:5, 6).

Tänapäeval ilmutavad tõelised jumalakummardajad samasugust hoiakut, kui oli Iiobil. Nad ei teeni Jumalat materiaalse kasu pärast.

Veel üks põhjus, miks tõelised kristlased tahavad ’muidu anda’, on see, et nad ise on Jumalalt ’muidu saanud’. Oma esiisa Aadama patu tõttu on inimesed patu ja surma orjuses (Roomlastele 5:12). Jehoova korraldas armastavalt oma Poja ohvrisurma, mis läks talle väga kalliks maksma. Inimkond pole seda kindlasti ära teeninud, vaid see on Jumala and (Roomlastele 4:4; 5:8; 6:23).

Sellepärast lausus Paulus võitud kristlastele sõnad, mis on kirjas Roomlastele 3:23, 24: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses.” Neile, kes loodavad elada igavesti maa peal, kingib Jumal sama moodi armuanni, millega on seotud eesõigus olla Jumala sõpradena õiglaseks kuulutatud (Jakoobuse 2:23; Ilmutuse 7:14).

Kristuse lunastusohver võimaldab kõigil kristlastel olla jumalateenrid. Apostel Paulus kirjutas: „Selle evangeeliumi teenriks olen ma saanud Jumala armu kingituse kohaselt” (Efeslastele 3:4–7, EP 97). Kuna tõelised jumalateenrid võivad oma teenistusülesannet täita tänu annile, mida nad ei vääri ega saa ära teenida, ei oota nad materiaalset tasu selle eest, et jagavad teistelegi teadmisi sellest annist.

Kas see tähendab siis, nagu ootaks Jumal, et kristlased teeniksid teda mingit vastutasu  lootmata? Ei, sest apostel Paulus lausus kaasusklikele: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele” (Heebrealastele 6:10). Jehoova pole ka ebaõiglane (5. Moosese 32:4). Vastupidi, Jehoova „annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Kuid kas lootus elada igavesti paradiisis pole mitte isekas ajend? (Luuka 23:43.)

Üldsegi mitte. Üheks põhjuseks on see, et soov elada igavesti paradiislikul maal pärineb Jumalalt endalt. Tema andis esimesele inimpaarile niisuguse väljavaate (1. Moosese 1:28; 2:15–17). Ta ka taastas selle võimaluse, kui Aadama ja Eeva üleastumise tõttu nende järeltulijad sellest lootusest ilma olid jäänud. Seega lubab Jumal oma Sõnas, et „kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” (Roomlastele 8:21). Sellepärast on kristlastel tänapäeval nagu ka Moosesel vanal ajal täiesti kohane tõsta „oma silmad tasu poole” (Heebrealastele 11:26). Jumala pakutud tasu ei ole altkäemaks. Ta pakub seda oma teenijatele ehtsast armastusest (2. Tessalooniklastele 2:16, 17). Seetõttu „me armastame, sest tema on meid enne armastanud” (1. Johannese 4:19).

Siiski tuleb tänapäeval kristlastel pidevalt uurida oma ajendeid, miks nad Jumalat teenivad. Johannese 6:10–13 võime lugeda, kuidas Jeesus toitis ime läbi üle viie tuhande inimese. Seejärel hakkasid mõned Jeesust järgima pelgalt isekatel põhjustel. Jeesus sõnas neile, et nad otsivad teda sellepärast, et nad ’sõid leiba ja nende kõhud said täis’ (Johannese 6:26). Niisamuti aastakümneid hiljem ei teeninud mõned pühendunud kristlased Jumalat sugugi „mitte puhtast meelest” (Filiplastele 1:17). Mõned, kes ei hoidnud „Jeesus Kristuse tervete sõnade” poole, otsisid isegi võimalusi, kuidas kristlastega seltsimisest kasu lõigata (1. Timoteosele 6:3–5).

Kui tänapäeval teenib kristlane Jumalat ainult sellepärast, et tahab elada igavesti paradiisis, siis teenib ta samuti isekal ajendil. Lõpuks võib selle tagajärjel inimene vaimselt langeda. Kuna Saatana maailm on kestnud kauem, kui see kristlane ehk arvas, võib ta väsida, tundes, et lõpp viibib (Galaatlastele 6:9). Ta võib isegi kibestuda materiaalsete ohvrite pärast, mida ta on toonud. Jeesus tuletab meile meelde: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest” (Matteuse 22:37). Tõesti, inimene, kes teenib Jumalat eelkõige armastusest, ei sea Jumala teenimisele mingit ajalist piiri. Ta on otsustanud teenida Jehoovat igavesti! (Miika 4:5.) Ta ei tunne kahetsust ühegi ohvri pärast, mida ta on Jumalat teenides toonud (Heebrealastele 13:15, 16). Armastus Jumala vastu ajendab teda Jumala huvid oma elus esikohale seadma (Matteuse 6:33).

Tänapäeval on üle kuue miljoni tõelise kummardaja „meeleldi valmis” Jehoovat teenima (Laul 110:3). Kas sina kuulud nende hulka? Kui ei, siis mõtle sellele, mida Jumal pakub: puhast tõe tundmist (Johannese 17:3); vabastust valereligiooni õpetustest (Johannese 8:32); igavese elu lootust (Ilmutuse 21:3, 4). Jehoova tunnistajad aitavad sul mõista, kuidas sinagi võiksid osa saada sellest kõigest, mida Jumal pakub – ja nad teevad seda täiesti tasuta.