Millise mälestuse nad endast jätsid

UMBES kolm tuhat aastat tagasi oli Taavet sunnitud Iisraeli kuninga Sauli eest põgenema. Taavet läkitas oma mehed rikka lamba- ja kitsekarjuse Naabali juurde, et küsida toitu ja vett. Tegelikult oli Naabal Taavetile ja tema kaaslastele tänu võlgu, kuna nad olid kaitsnud Naabali karja. Kuid Naabal ei osutanud omalt poolt mingit külalislahkust, vaid lausa kärkis Taaveti meeste peale. Nõnda tehes mängis aga Naabal tulega, kuna Taavet polnud selline mees, kes oleks lasknud endaga lugupidamatult ümber käia (1. Saamueli 25:5, 8, 10, 11, 14).

Naabali suhtumine polnud sugugi kooskõlas Lähis-Ida traditsioonilise külalislahkusega. Mis maine Naabalil siis oli? Piibli aruanne ütleb, et ta „oli karm ja tegude poolest kuri” ning „kõlvatu”. Tema nimi Naabal tähendabki ’rumal’ ning selline ta tõesti oli (1. Saamueli 25:3, 17, 25). Kas sina soovid, et sinust jääks selline mälestus? Kas oled teistega suheldes karm ja järeleandmatu, iseäranis siis, kui ilmneb, et teised on sinust halvemas olukorras? Või oled sa heasüdamlik, külalislahke ja teistega arvestav?

Arukas naine Abigail

Naabal tõmbas oma karmi hoiakuga endale häda kaela. Taavet ja tema 400 meest panid mõõgad vööle ja asusid teele, et Naabalile õppetund anda. Naabali naisele Abigailile teatati juhtunust. Ta mõistis, et peatselt läheb arvete klaarimiseks. Mida ta sai teha? Abigail ruttas koguma rohkelt toidumoona ning läks Taavetile ja ta meestele vastu. Nendega kohtudes palus ta Taavetit mitte valada põhjuseta verd. Taaveti süda pehmenes. Ta kuulas naise palvet ning andis järele. Varsti pärast neid sündmusi Naabal suri. Taavet, kes imetles Abigaili häid omadusi, võttis ta endale naiseks (1. Saamueli 25:14–42).

Missuguse maine Abigail endale lõi? Tal oli „hea mõistus”. Ta oli ilmselt arukas ja asjalik naine ning teadis, kuidas ja millal tegutseda. Abigail toimis lojaalselt, et kaitsta oma rumalat abikaasat ja oma kodakondseid õnnetuse eest. Surmapäevaks oli ta omandanud aruka naisena silmapaistva maine (1. Saamueli 25:3).

 Millise maine lõi endale Peetrus?

Liikugem ajas edasi meie ajaarvamise esimesse sajandisse ja vaadelgem Jeesuse 12 apostlit. Kahtlemata oli nende hulgast üks väljendusrikkamaid ja impulsiivsemaid mehi endine Galilea kalur Peetrus ehk Keefas. Ta oli silmanähtavalt jõuline isiksus, kes ei kartnud väljendada oma tundeid. Võtame näiteks juhtumi, kui Jeesus pesi oma jüngrite jalgu. Kuidas reageeris Peetrus, kui Jeesus hakkas tema jalgu pesema?

Peetrus ütles Jeesusele: „Issand, kas sina mu jalgu pesed?” Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina nüüd ei tea, aga pärast seda sa pead teada saama!” Peetrus kostis: „Eladeski ei või sina minu jalgu pesta!” Pane tähele Peetruse tundeküllast, kuid impulsiivset reageeringut. Kuidas Jeesus nüüd vastas?

Ta ütles: „Kui ma sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga!” Siimon Peetrus kostis talle: „Issand, mitte üksnes minu jalgu, vaid ka käed ja pea!” Nüüd läks Peetrus juba teise äärmusse! Kuid tema hoiak oli kõigile teada. Temas polnud mingit valskust ega petlikkust (Johannese 13:6–9).

Peetruse puhul meenuvad tihti tema inimlikud nõrkused. Näiteks salgas ta Kristust kolm korda inimeste ees, kes süüdistasid teda, et ta on hukkamõistetud naatsaretlase Jeesuse järelkäija. Kui Peetrus mõistis oma eksimust, nuttis ta kibedalt. Ta ei kartnud väljendada oma kurbust ja kahetsust. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et evangeeliumikirjutajad selle juhtumi kirja  panid. Seda tõenäoliselt just tänu sellele, et Peetrus ise rääkis neile juhtunust! Ta oli piisavalt alandlik, et tunnistada oma vigu. Kas sina oled sama alandlik? (Matteuse 26:69–75; Markuse 14:66–72; Luuka 22:54–62; Johannese 18:15–18, 25–27.)

Mõni nädal pärast seda, kui Peetrus oli Kristust salanud, sai ta täis püha vaimu ning kuulutas nelipühal julgelt suure hulga juutide ees. See oli kindel märk sellest, et ülesäratatud Jeesus usaldas teda (Apostlite teod 2:14–21).

Ühel teisel juhtumil sattus Peetrus veel ühte lõksu. Apostel Paulus selgitas, et enne mõnede juudi vendade saabumist Antiookiasse oli Peetrus vabalt suhelnud mittejuutidest usklikega. Nüüd aga läks ta nende juurest kõrvale, „kartes ümberlõigatuid”, kes olid just saabunud Jeruusalemmast. Paulus tõi ilmsiks vastuolu Peetruse põhimõtetes (Galaatlastele 2:11–14).

Kes aga jüngritest võttis julgelt sõna kriitilisel hetkel, kui paistis, et paljud Jeesuse järelkäijad on valmis Jeesust hülgama? See oli juhtum, kui Jeesus rääkis midagi uut, nimelt oma ihu söömisest ja vere joomisest. Ta ütles: „Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes!” Enamikku Jeesuse juutidest järelkäijaid pani see mõte komistama ja nad ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?” Mis nendest sai? „Sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga” (Johannese 6:50–66).

Sel otsustaval hetkel pöördus Jeesus oma 12 apostli poole ja esitas neile väga otsese küsimuse: „Kas ka teie tahate ära minna?” Peetrus vastas: „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!” (Johannese 6:67–69).

Missuguse maine Peetrus endale lõi? Temast rääkivate jutustuste lugejale avaldab kindlasti muljet tema aus ja aval isiksus, tema lojaalsus ja valmisolek tunnistada oma nõrkusi. Peetrus tegi endale tõesti hea nime!

Milline inimene oli Jeesus?

Jeesuse maapealne teenistus kestis vaid kolm ja pool aastat. Ent millisena teda mäletatakse tema järelkäijate seas? Kas Jeesus oli külm ja ligipääsmatu isik, kuna ta oli täiuslik ja ilma patuta? Kas tal oli kombeks võimutseda, kuna ta teadis, et ta on Jumala Poeg? Kas ta sundis hirmu abil oma järelkäijaid sõnakuulelikkusele? Kas ta võttis ennast liiga tõsiselt, nii et tal puudus huumorimeel? Kas ta oli nii hõivatud, et ei leidnud aega nõrkade, haigete ja laste jaoks? Kas ta põlgas teistest rahvustest inimesi ja naisi, nagu oli tol ajal meeste puhul tavaline? Mida ülestähendused meile sellest räägivad?

Jeesus hoolis inimestest. Tema teenistus näitab, et ta tervendas palju vigaseid ja haigeid ning oli valmis aitama puudusekannatajaid. Ta tundis huvi noorte vastu ja õpetas oma jüngreid: „Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid.” Siis Jeesus „kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid”. Kas sina võtad aega laste jaoks või oled nii hõivatud, et isegi ei märka neid? (Markuse 10:13–16; Matteuse 19:13–15.)

Kui Jeesus oli maa peal, rõhusid juute usureeglid ja määrused, mis läksid palju kaugemale kui Seaduse nõuded. Juutide usujuhid panid inimeste õlule raskeid koormaid ega liigutanud ise neid sõrmegagi (Matteuse 23:4; Luuka 11:46). Milliseks kontrastiks oli Jeesus! Ta ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!” (Matteuse 11:28–30).

 Inimestele pakkus Jeesusega seltsimine kosutust. Ta ei hoidnud oma jüngreid hirmu all, nii et need poleks julgenud end väljendada. Ta hoopis esitas neile ise küsimusi, et julgustada neid oma mõtteid avaldama (Markuse 8:27–29). Kristlikud ülevaatajad peaksid samuti endalt küsima: „Kas mina mõjun kaasusklikele samamoodi? Kas teised kogudusevanemad ütlevad mulle tõesti oma arvamuse või ei julge nad seda teha?” On tõesti kosutav, kui ülevaatajad on ligipääsetavad, kuulavad teisi ja on paindlikud! Mõistmatus ei soodusta ausat ja vaba vestlust.

Kuigi Jeesus oli Jumala Poeg, ei kuritarvitanud ta kunagi oma jõudu ega autoriteeti. Ta pigem arutles oma kuulajatega. Nõnda oli see ka siis, kui variserid üritasid teda lõksu püüda küsimusega: „Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” Jeesus näitas neile münti ja küsis: „Kelle kuju ja pealkiri see on?” Nad vastasid: „Keisri.” Siis Jeesus kostis neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:15–21). Piisas lihtsast loogikast.

Kas Jeesusel puudus huumorimeel? Mõned lugejad on pidanud humoorikaks piiblisalmi, kus Jeesus ütles, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki (Matteuse 19:23, 24). Mõte kaamelist, kes läheb läbi piltliku nõelasilma, on liialdus. Üks teine näide sellisest hüperboolist on mõte, et võime näha pindu oma venna silmas, kuid ei näe palki oma silmas (Luuka 6:41, 42). Nii et Jeesus polnud sugugi mingi range korravalvur. Ta oli südamlik ja sõbralik. Ka tänapäeval võib huumorimeel tuua kristlastele raskel ajal kergendust.

Jeesus hoolis naistest

Kuidas tundsid end Jeesuse juuresolekul naised? Kindlasti oli tal naiste seas palju ustavaid järelkäijaid, sealhulgas tema enda ema Maarja (Luuka 8:1–3; 23:55, 56; 24:9, 10). Naised tundsid end Jeesuse juures nii vabalt, et kord üks naine, „kes oli patune”, pesi oma pisaratega tema jalgu ja võidis neid salviga (Luuka 7:37, 38). Üks teine naine, kel oli aastaid olnud veritõbi, tegi läbi rahvahulga endale teed, et puudutada Jeesuse kuube ja terveks saada. Jeesus kiitis tema usku (Matteuse 9:20–22). Jah, naised pidasid Jeesust väga ligipääsetavaks.

Ühel teisel juhtumil kõnetas Jeesus kaevu ääres Samaaria naist. Naine oli niivõrd üllatunud, et ütles: „Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?” Asi oli selles, et juudid ei teinud  samaarlastega mingit tegemist. Jeesus hakkas sellele naisele õpetama imelist tõde veeallikast, „mis voolab igavesse ellu”. Ta suhtles naisega sundimatult ega kartnud, et kahjustab sellega oma mainet (Johannese 4:7–15).

Jeesust mäletatakse tema paljude inimlike omaduste, sealhulgas tema ennastohverdava vaimu poolest. Ta oli jumaliku armastuse kehastus. Jeesus seadis mõõdupuu kõigile, kes soovivad olla tema järelkäijad. Kui täpselt järgid sina tema eeskuju? (1. Korintlastele 13:4–8; 1. Peetruse 2:21.)

Millise mälestuse on endast jätnud tänapäeva kristlased?

Tänapäeval on surnud tuhandeid ustavaid kristlasi, paljud väga kõrges, teised nooremas eas. Neid mäletatakse väga hea sõnaga. Mõnd, nagu kõrges vanuses surnud Crystalit, meenutatakse tema armastava ja seltsiva loomu poolest. Teisi, nagu keskealiselt surnud Dirki, meenutatakse nende rõõmsameelsuse ja abivalmiduse poolest.

Võtame näiteks José Hispaaniast. 1960-ndatel aastatel oli Jehoova tunnistajate töö selles riigis keelatud. Sel ajal José abiellus ja nende perre sündis kolm tütart. Tal oli kindel töökoht Barcelonas. Samal ajal oli aga Lõuna-Hispaanias vajadus küpsete kristlike kogudusevanemate järele. José jättis oma püsiva töö ja kolis perega Málagasse. Neil oli majanduslikus mõttes raskeid aegu ning sageli polnud neil tööd.

Joséd tunti aga oma ustavuse ja usaldusväärsuse poolest teenistuses ning selle poolest, kui hästi ta kasvatas oma tütreid koos toetava abikaasa Carmelaga. Kui selles piirkonnas vajati kedagi kristlikke konvente korraldama, pakkus José end alati appi. Umbes 50-aastasena jäi ta kahjuks raskelt haigeks ja suri. Joséd meenutatakse aga kui usaldusväärset ja töökat kogudusevanemat ning armastavat abikaasat ja isa.

Niisiis, millisena sind mäletatakse? Mida räägiksid teised sinust, kui peaksid täna surema? See on küsimus, mis peaks ajendama meid kõiki parandama oma käitumist.

Kuidas luua endale hea maine? Võime alati kasvada selles, kuidas ilmutada vaimu vilja – armastust, pikameelsust, lahkust, tasadust ja enesevalitsemist (Galaatlastele 5:22, 23, EP 97). Tõesti, „aus nimi on parem kui kallis võideõli ja surmapäev on parem kui sünnipäev” (Koguja 7:1; Matteuse 7:12).

[Pilt lk 5]

Abigaili meenutame kui arukat naist

[Pilt lk 7]

Peetrust meenutame kui impulsiivset, kuid ausat inimest

[Pilt lk 8]

Jeesus võttis aega laste jaoks