Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Rahulolu Jumala andidega on mu hinge tugi

Rahulolu Jumala andidega on mu hinge tugi

Elulugu

Rahulolu Jumala andidega on mu hinge tugi

JUTUSTANUD BENJAMIN IKECHUKWU OSUEKE

Peagi pärast kristliku täisajalise teenistuse alustamist külastasin oma vanematekodu. Mind nähes krabas isa mul särgist ja karjus: „Varganägu selline!” Ta haaras oma matšeete ja lõi mind lapiti sellega. See lärm tõi meie maja juurde hulga külarahvast. Mida ma olin varastanud? Lubage ma selgitan.

SÜNDISIN 1930. aastal Umuariami külas Nigeeria kaguosas seitsmelapselise pere esiklapsena. Mu vanim õde suri 13 aasta vanuselt. Vanemad kuulusid anglikaani kirikusse. Isa oli põllumees ja ema tegeles kaubitsemisega. Ta käis kohalikel turgudel, mis jäid ligikaudu 30 kilomeetri kaugusele meie külast, ostis kanistri palmiõli ning naasis sellega koju sama päeva hilisõhtul. Järgmisel hommikul asus ta varakult teele umbes 40 kilomeetri kaugusel asuvasse raudteeäärsesse linnakesse, et seal õli maha müüa. Kui tal õnnestus müügi pealt midagi teenida – tavaliselt kõige rohkem 15 (USA) senti –, ostis ta perele toiduaineid ja pöördus samal päeval koju tagasi. Nii toimis ta umbes 15 aastat järjepanu kuni oma surmani aastal 1950.

Alustasin oma kooliteed anglikaani kiriku külakoolis, kuid algkooli lõpetamiseks pidin minema 35 kilomeetri kaugusele internaati. Kuna vanematel rohkem mu koolitamiseks raha ei jätkunud, hakkasin tööd otsima. Olin algul majateenijaks ühe raudteevahi juures Nigeeria lääneosas Lagoses ja seejärel riigiametniku pool Põhja-Nigeerias Kadunas. Beninis Lääne-Nigeeria keskosas leidsin tööd ühe juristi kontoris ning hiljem töötasin saeveskis. Sealt rändasin 1953. aastal Kameruni oma nõo juurde, kes aitas mul kautšukiistanduses tööd leida. Teenisin kuus umbes 9 dollarit. Tegin küll üksnes lihttöid, ent nii kaua kui mul oli üht-teist hamba alla panna, olin rahul.

Kerjus jagab rikkusi

Üks istandusetööline Silvanus Okemiri oli Jehoova tunnistaja. Ta püüdis igal võimalusel minuga oma piiblilisi teadmisi jagada, kui me koos heina niitsime ja kautšukitaimede ümber multši laotasime. Ma küll kuulasin teda, aga see oli tollal ka kõik. Sellele vaatamata püüdis mu nõbu, kui ta kuulis minu kokkupuutest tunnistajatega, mind igati nende eest hoiatada. Ta ütles: „Benji, vaata, et sa Okemirile külla ei lähe. Ta on jehoovalane ja pealegi kerjus. Igaüks, kes temaga läbi käib, muutub samasuguseks.”

Suutmata enam taluda istanduses valitsenud ränki töötingimusi, pöördusin 1954. aasta hakul koju tagasi. Neil päevil oli anglikaani kirik moraaliküsimustes üsnagi range. Olin maast madalast õppinud ebamoraalsust jälestama. Peagi aga tõdesin vastikustundega, kui silmakirjalikud on osa kirikulisi. Ehkki nad väitsid kindlalt järgivat Piiblit, näitas nende elu hoopis vastupidist (Matteuse 15:8). Mul oli isaga selle üle palju vaidlusi, mis meie suhteid väga pingestasid. Ühel õhtul ma lihtsalt lahkusin kodunt.

Kolisin väiksesse raudteeäärsesse linna Omobasse. Seal puutusin taas kokku Jehoova tunnistajatega. Priscilla Isiocha, keda ma oma külast teadsin, andis mulle brošüürid „Hea sõnum Kuningriigist” ja „Pärast Harmagedooni – Jumala uus maailm” *. Ma lausa neelasin neid, kuna veendusin, et olen leidnud tõe. Kirikus me ei uurinud Piiblit, vaid keskendusime inimeste pärimustele. Jehoova tunnistajate kirjanduses aga tsiteeriti sageli Piiblit.

Vähem kui kuu aja pärast küsisin vend ja õde Isiochalt, millal nad oma kirikus käivad. Kui ma esimest korda Jehoova tunnistajate koosolekul viibisin, ei saanud ma midagi aru. „Vahitorni” artikkel käsitles Maagoogi maalt pärit Googi rünnakut, millest räägib Hesekieli prohvetiraamat (Hesekiel 38:1, 2). Paljud terminid olid võõrad, ent mulle avaldas muljet sealne südamlik vastuvõtt, nii et otsustasin järgmisel pühapäeval uuesti minna. Teisel koosolekul räägiti kuulutustööst. Niisiis küsisin Priscillalt, millal nad kuulutamas käivad. Kolmandal pühapäeval läksin nendega kuulutustööle, kaasas väike Piibel. Mul ei olnud kuulutustöökotti ega piiblilist kirjandust. Ometi sai minust Kuningriigi kuulutaja ning ma andsin veel sama kuu lõpus põlluteenistusaruande!

Keegi ei uurinud minuga Piiblit, ent alati, kui külastasin Isiochate perekonda, noppisin Pühakirjast uskukinnitavaid ja julgustavaid sõnu ning sain natuke piiblilist kirjandust. 11. detsembril 1954 lasin end piirkonnakonvendil Abas vee alla kastmise teel ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale. Nõbu, kelle juures elasin ja õpipoisina töötasin, lõpetas seepeale mulle toidu ja väljaõppe andmise ega maksnud mulle sentigi tehtud töö eest. Ent ma ei hakanud tema vastu mingit vimma pidama, olin lihtsalt tänulik, et mul on lähedased suhted Jumalaga. See teadmine pakkus mulle lohutust ja meelerahu. Kohalikud tunnistajad ei jätnud mind hätta. Isiochad andsid mulle toitu ja teised laenasid raha, et võiksin alustada väikest kaubaäri. 1955. aasta keskpaiku ostsin endale kasutatud jalgratta ning 1956. aasta märtsis alustasin üldpioneerteenistust. Peagi pärast seda sain oma võlad makstud. Teenisin kaubitsemisega küll üsna vähe, kuid suutsin nüüd enda eest hoolt kanda. Sellest, mis Jehoova andis, piisas mulle.

„Varastan” oma õed-vennad

Niipea kui asusin omaette elama, oli mu esmamureks aidata oma õdesid-vendi vaimselt. Isa oli eelarvamuste ja sügavate kahtluste tõttu väga vastu, et olin tunnistajaks saanud. Kuidas siis aidata oma õdedel-vendadel Piibli tõde õppida? Pakkusin oma abi noorema venna Ernesti ülalpidamiseks, mille peale isa lubas tal minu juurde elama asuda. Ernest võttis kiiresti tõe südamesse ja aastal 1956 ta ristiti. Venna säärane otsus tugevdas isa vastuseisu veelgi. Sellest hoolimata tuli ka mu õde, kes oli juba abielus, koos oma kaasaga tõesse. Kui pakkusin oma teisele õele Feliciale võimalust veeta koolivaheaeg minu pool, andis isa vastumeelselt nõusoleku. Peagi sai ka Feliciast ristitud Jehoova tunnistaja.

Aastal 1959 läksin koju, et viia oma kolmas õde Bernice Ernesti juurde. Sel korral isa ründaski mind ja süüdistas mind oma laste varastamises. Ta ei suutnud mõista, et see oli nende isiklik otsus Jehoovat teenida. Isa vandus, et ta ei luba Bernice’il kunagi minuga kaasa tulla. Jehoova käsi ei jäänud aga lühikeseks, sest kohe järgmisel aastal tuli Bernice koolivaheajaks Ernesti juurde. Ja nii nagu ta õedki, võttis ka tema tõe omaks ja lasi end ristida.

Omandan väärtusliku oskuse

Septembris 1957 alustasin eripioneerteenistust, mis tähendas umbes 150 tundi kuulutustööd iga kuu. Teenisin oma kaaslase Sunday Irogbelachiga tohutul territooriumil Akpu-na-abuos Etches. Esimesel ringkonnakokkutulekul, kuhu me sealt kandist läksime, lasi meie grupist 13 inimest end ristida. Kui rõõmustav on nüüd näha 20 kogudust selles piirkonnas tegutsemas!

Aastal 1958 tutvusin Christiana Azuikega, üldpioneeriga Aba Idakogudusest. Imetlesin tema innukust, ning sama aasta detsembris me abiellusime. 1959. aasta alguses määrati mind reisivaks ülevaatajaks ning minu ülesandeks sai külastada ja tugevdada kogudusi. Sellest ajast kuni aastani 1972 külastasime abikaasaga peaaegu kõiki Jehoova rahva kogudusi Ida-Nigeerias ja Lääne-Nigeeria keskosas.

Kogudused asusid üksteisest kaugel ning meie peamiseks sõiduvahendiks oli jalgratas. Kui olime teenimas suuremate linnade kogudusi, tellisid vennad meile takso, mis sõidutas meid järgmisse kogudusse. Mõnikord peatusime ruumides, millel oli muldpõrand ja puudus lagi. Magasime raffiapalmi ritvadest voodites. Mõnel voodil oli õlgmadrats ja matt, teistel puudus madrats üldse. Toidu hulk ja kvaliteet polnud meile probleemiks. Olime juba varasematel aegadel õppinud piskuga läbi ajama ja seepärast oskasime rõõmu tunda igasugusest toidust ning seda meie võõrustajad hindasid. Neil päevil polnud mõnes linnas üldse elektrit, mistõttu kandsime endaga alati kaasas petrooleumilampi. Ent hoolimata rasketest oludest, veetsime kogudustega palju toredaid aegu.

Neil aastatel hakkasime mõistma, kui väärtuslik on apostel Pauluse manitsus: „Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:8). Läbi raskuste omandas Paulus ühe oskuse, mis aitas tal olla rahul. Millise nimelt? Ta selgitas: „Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses.” Õppisime elama samamoodi. Lisaks ütles Paulus: „Ma suudan kõik temas [Jumalas], kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:12, 13). Kui õigeks osutusid need sõnad meie puhul! Meid õnnistati rahulolu, paljude ülesehitavate kristlike tegevuste ja meelerahuga.

Teenime kogudusi koos lastega

1959. aasta lõpus sündis meile esimene poeg Joel ja aastal 1962 teine, Samuel. Jätkasime Christianaga reisivat tööd ja külastasime kogudusi koos poegadega. Aastal 1967 puhkes Nigeerias kodusõda. Pidevate õhurünnakute tõttu koolid suleti. Kuna mu naine oli varemalt olnud kooliõpetaja, andis ta sõja ajal kodus lastele õpetust. Kuue aasta vanuselt oskas Samuel juba lugeda ja kirjutada. Kui ta pärast sõda kooli läks, oli ta oma tasemelt eakaaslastest kaks klassi eespool.

Sel ajal me ei mõistnud täielikult, millised raskused laste kasvatamisel kerkivad, kui teeme ise samal ajal reisivat tööd. Niisiis oli sellest meie perele palju kasu, kui meid 1972. aastal eripioneerideks määrati. Nii saime ühte paika püsima jääda ja oma pere vaimsusele piisavat tähelepanu pöörata. Õpetasime oma poegadele juba varakult seda, kui tähtis on olla rahul sellega, mida Jumal annab. Aastal 1973 Samuel ristiti ning Joel alustas samal aastal üldpioneerteenistust. Mõlemad pojad leidsid endale toreda kristliku abikaasa ja kasvatavad nüüd oma lapsi tões.

Rasked kodusõja-aastad

Kodusõja puhkedes olin perega parasjagu ringkonnakülastusel Onitsha koguduses. See sõda toonitas meile veelgi, kui mõttetu on koguda materiaalseid asju või loota nendele. Nägin, kuidas inimesed elu päästmiseks põgenesid, jättes oma väärtusliku vara tänavaile maha.

Sõja hoogustudes kutsuti kõik teenistuskõlblikud mehed sõjaväkke. Paljusid vendi, kes keeldusid minemast, piinati. Me ei saanud vabalt ringi liikuda. Toidupuudus põhjustas riigis suurt segadust ja korratust. Manioki kilohind tõusis 14 sendilt 28 dollarini ning kruusitäis soola maksis tavalise 8 dollari asemel 42 dollarit. Piima, võid ja suhkrut polnud üldse saada. Et ellu jääda, peenestasime toore papaia ja segasime sellesse natuke maniokijahu. Sõime samuti rohutirtse, maniokikoori, hibiskilehti, elevandirohtu – igasuguseid lehti, mida suutsime leida. Liha oli väga raske saada, seetõttu püüdsin lastele söögiks sisalikke. Ükskõik kui halb olukord ka polnud, hoolitses Jehoova meie eest alati.

Palju ohtlikum oli sõjast tingitud vaimse toidu puudus. Enamik vendi põgenes sõjapiirkonnast džunglisse või teistesse küladesse ja põgenemise käigus kaotasid nad suurema osa oma piiblilistest väljaannetest, kui isegi mitte kõik. Lisaks takistas valitsusvägede blokaad uue piiblilise kirjanduse jõudmist Biafra aladele. Kuigi enamik kogudusi püüdis koosolekuid pidada, kannatas vendade vaimsus siiski, kuna harubüroo juhtnöörid ei jõudnud nendeni.

Võitlus vaimse nälja vastu

Reisivad ülevaatajad püüdsid kõigest väest jätkata koguduste külastamist. Kuna paljud vennad olid linnadest põgenenud, otsisin neid igalt poolt, kus iganes neid võis leida. Ükskord jätsin naise ja lapsed ohutusse kohta ja rändasin omapäi kuus nädalat, käies vendi otsides läbi palju külasid ja džunglipaiku.

Ogbunka koguduses olles kuulsin, et Okigwe piirkonnas Isuochi linna lähedal asub suur grupp tunnistajaid. Niisiis lasin sealsetele vendadele sõna saata, et nad koguneksid Umuaku küla anakardiistanduse juurde. Sõitsime ühe eaka vennaga jalgratastega umbes 15 kilomeetrit, et jõuda istandusse, kuhu oli kogunenud ligikaudu 200 tunnistajat, naised ja lapsed kaasa arvatud. Ühe pioneerist õe abiga suutsin üles leida veel umbes sajast Jehoova tunnistajast koosneva grupi, kes olid pelgupaika otsinud Lomara võsastikus.

Lawrence Ugwuegbu oli üks neist julgetest vendadest, kes elasid sõjast laastatud Owerri linnas. Ta teatas mulle, et Ohaji piirkonnas on arvukalt tunnistajaid. Nad ei saanud vabalt liikuda, kuna sõdurid olid selle ala hõivanud. Sõitsime sinna kahekesi ööpimeduses ja kohtusime seal ühe venna hoovis umbes 120 tunnistajaga. Samuti kasutasime võimalust külastada mõningaid teisi tunnistajaid nende peidupaikades.

Vend Isaac Nwagwu riskis oma eluga, et aidata mul üht pakkuläinud vendade gruppi üles leida. Ta sõidutas mind kanuuga üle Otamiri jõe, et saaksin kohtuda rohkem kui 150 tunnistajaga Egbu-Etches. Üks sealne vend hüüatas: „See on minu elu parim päev! Ma poleks osanud arvatagi, et näen oma elu jooksul veel ringkonnaülevaatajat. Kui peaksingi nüüd selles sõjas surema, võin olla rahul.”

Ka mind ähvardas pidev sõjaväkke kutsumise oht, kuid sain korduvalt Jehoova kaitset tunda. Ühel pärastlõunal, kui olin pärast umbes 250 vennaga kohtumist teel oma majutuspaika, pidas sõjaväelaste salk mind teetõkke juures kinni. „Miks sa sõjaväes pole?” küsisid nad. Selgitasin, et olen misjonär ja kuulutan Jumala Kuningriiki. Mõistsin, et nad on otsustanud mind igal juhul kinni võtta. Tegin seepärast kiirelt vaikse palve ja ütlesin nende kaptenile: „Palun laske mind vabaks!” Minu üllatuseks vastas ta: „Kas sa tahad öelda, et me peaksime laskma sul minna?” „Jah, laske mind vabaks,” vastasin. Ta ütles: „Olgu, sa võid minna.” Ükski sõdur ei vaielnud sellele vastu. (Laul 65:2, 3.)

Rahulolu toob uusi õnnistusi

Pärast sõja lõppu aastal 1970 jätkasin ringkonnatööd. Oli suur au aidata kogudusi ümber organiseerida. Seejärel teenisime Christianaga eripioneeridena kuni aastani 1976, mil mind määrati taas ringkonnaülevaatajaks. Sama aasta keskpaiku määrati mind piirkonnatööle. Seitse aastat hiljem kutsuti meid abikaasaga tööle Jehoova tunnistajate Nigeeria harubüroosse, mis on praeguseni meie koduks. Siin harubüroos on meile alati pakkunud suurt rõõmu näha taas õdesid-vendi, kellega kohtusime kodusõja ajal ja muudel perioodidel ning kes teenivad ikka ustavalt Jehoovat.

Kõigi nende aastate jooksul on Christiana olnud mulle imeliseks toeks ja lojaalseks kaaslaseks. Tema optimistlik ja kindlameelne vaim, mida ta on suutnud säilitada vaatamata 1978. aastal alguse saanud pidevatele terviseprobleemidele, on aidanud mul ikka edasi minna. Oleme kogenud lauliku sõnade õigsust: „Jehoova toetab teda haigevoodis” (Laul 41:4).

Vaadates tagasi neile aastatele, mis olid tulvil teokraatlikku tegevust, soovin ma Jehoovat tema imeliste õnnistuste eest väga tänada. Võin tõesti öelda, et rahulolu tema andidega on toonud mulle õnne. Rõõm on näha mu õdesid-vendi, lapsi ja nende peresid koos minu ja naisega üheskoos Jehoovat teenimas. See on õnnistus, mida ei anna millegi muuga võrrelda. Jehoova on pakkunud mulle täisväärtusliku ja mõtteka elu. Ükski mu soov pole täitumata jäänud.

[Allmärkus]

^ lõik 10 Jehoova tunnistajate väljaanded. Enam ei trükita.

[Kast lk 27]

Õigeaegne lahendus aitab vennaskonnal vastu pidada

1960. aastate keskpaiku põhjustas Nigeeria Põhja- ja Idaregiooni etniliste gruppide vaheline vaenutsemine rahutusi, mässe, seadusetust ja etnilist vägivalda. Säärane sündmuste areng oli tõsiseks katsumuseks Jehoova tunnistajatele, kes olid kindlalt otsustanud jääda konfliktis rangelt erapooletuks. Umbes 20 tunnistajat tapeti. Enamik tunnistajaid kaotas kogu oma vara.

30. mail 1967 lõid Nigeeria idapoolsed osariigid föderatsioonist lahku ja moodustasid Biafra Vabariigi. Kuulutati välja föderaalarmee mobilisatsioon ning idaregiooni vastu kehtestati täielik blokaad. Sellele järgnes verine kodusõda.

Biafra piirkonna Jehoova tunnistajate erapooletuse tõttu said nad rünnakuobjektiks. Ajalehed avaldasid tuliseid kommentaare, agiteerides avalikkust nende vastu. Ent Jehoova hoolitses selle eest, et tema teenijad saaksid vaimset toitu. Kuidas?

1968. aasta alguses määrati üks tsiviilametnik tööle Euroopasse ning teine määrati Biafra stardi- ja maandumisrajale. Mõlemad ametnikud olid Jehoova tunnistajad. Nende töö võimaldas neil tegutseda ainsa ühenduskanalina Biafra ja välismaailma vahel. Nad täitsid vabatahtlikult riskantset ülesannet vahendada vaimset toitu Biafra piirkonda. Samuti aitasid nad varustada sealseid vendi hädapäraste vahenditega. Nende kahe venna abil kasutati seda elutähtsat kanalit terve sõja jooksul, mis kestis aastani 1970. Üks neist ütles hiljem, et selle taga ei saanud küll inimesed olla.

[Pilt lk 23]

Aastal 1956

[Pilt lk 25]

Aastal 1965 koos poegade Joeli ja Samueliga

[Pilt lk 26]

Kui suur õnnistus on teenida Jehoovat terve perekonnaga!

[Pilt lk 27]

Praegu teenime Christianaga Nigeeria harubüroos