Kuidas pidada Issanda õhtusöömaaega?

SELGITADES üksikasjalikult, kuidas oleks õige Issanda õhtusöömaaega pidada, kirjutab kristlik apostel Paulus: „Mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” Samuti ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!” Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb!” (1. Korintlastele 11:23–26).

Nagu Paulus ütleb, seadis Jeesus Issanda õhtusöömaaja sisse „sel ööl”, mil Juudas Iskariot andis ta ära juudi usujuhtidele, kes roomlastelt Kristuse postile löömist nõudsid. See söömaaeg toimus neljapäeva hilisõhtul, 31. märtsil aastal 33 m.a.j. Jeesus suri piinapostil reede pärastlõunal, 1. aprillil. Kuna juudi kalendri järgi algas uus päev õhtul, leidsid nii Issanda õhtusöömaaeg kui Jeesus Kristuse surm aset ühelsamal päeval – 14. niisanil 33.

Leivast ja veinist osavõtjatel tuli teha seda Jeesuse mälestuseks (1. Korintlastele 11:24). Seepärast nimetatakse Issanda õhtusöömaaega ka Kristuse surma mälestusõhtuks.

Miks mälestada Jeesuse surma?

Vastuse leidmiseks on vaja mõista, mis on selle surmaga seotud. Jeesus suri Jehoova ülemvõimu tähtsaima toetajana. Sellega ta tõestas, et Saatan valetas, kui ta väitis, et inimesed teenivad Jumalat vaid isekatel ajenditel (Iiob 2:1–5; Õpetussõnad 27:11). Surres täiusliku inimesena, andis Jeesus ka „oma hinge ... lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Kui Aadam patustas Jumala vastu, kaotas ta täiusliku inimelu ja sellega seotud väljavaated. Ent „nõnda on Jumal [inim]maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski,  kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Johannese 3:16). Tõepoolest, „patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 6:23).

Jeesus Kristuse surmaga on seega seotud kaks suurimat armastuse väljendust – suur armastus, mida Jehoova osutas inimkonna vastu, olles valmis loovutama oma Poja, ning ennastohverdav armastus, mida Jeesus ilmutas inimeste vastu, kui ta vabatahtlikult oma inimelust loobus. Jeesuse surma mälestusõhtu ülistab neid kahte armastuse väljendust. Kuna meie saame sellest armastusest osa, siis kas ei peaks me selle eest oma tänulikkust üles näitama? Üks võimalus seda teha on viibida kohal Issanda õhtusöömaaja tähistamisel.

Leiva ja veini tähendus

Issanda õhtusöömaaega sisse seades kasutas Jeesus leiba ja punast veini sümbolitena. Jeesus võttis leiva ning „tänas ja murdis ning ütles: „See [leib] on minu ihu, mis teie eest antakse.” ” (1. Korintlastele 11:24). Seda suhteliselt rabedat jahust ja veest ilma haputaina ehk pärmita valmistatud leiba tuli jagamiseks ja söömiseks murda. Pühakirjas sümboliseerib haputainas pattu (Matteuse 16:11, 12; 1. Korintlastele 5:6, 7). Jeesus polnud patune. Seetõttu oli tema täiuslik inimkeha sobiv ohver inimkonna lunastamiseks (1. Johannese 2:1, 2). Niisiis on väga kohane, et Kristuse patuta lihalikku keha kujutav leib valmistatakse hapnemata tainast.

Jeesus tänas ka karikas oleva veini eest, mis oli naturaalne punane vein, ning ütles: „See karikas on uus leping minu veres” (1. Korintlastele 11:25). Punane vein karikas kujutab Jeesuse verd. Just nagu ohverdatud härgade ja sikkude veri muutis Jumala ja Iisraeli rahva vahel aastal 1513 e.m.a sõlmitud seaduselepingu kehtivaks, nii jõustas Jeesuse surmaga valatud veri uue lepingu.

Kes peaksid sümbolitest osa võtma?

Et kindlaks teha, kellel on õigus mälestusõhtu sümbolitest osa võtta, on meil vaja mõista, mida uus leping endast kujutab ja kes on selle osalised. Piibel ütleb: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: ... ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks! ... ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu!” (Jeremija 31:31–34).

Uus leping loob võimaluse erilaadseks suhteks Jehoova Jumalaga. Selle lepingu kaudu saab teatud inimeste grupp tema rahvaks ja tema saab neile Jumalaks. Jehoova seadused kirjutatakse nende sisemusse ehk südamesse ning sellesse uude lepingusuhtesse Jumalaga võetakse isegi ümberlõikamata mittejuute (Roomlastele 2:29). Piiblikirjutaja Luukas kirjutab Jumala eesmärgist „võita oma nimele rahvas paganate seast” (Apostlite teod 15:14). Kirjakoha 1. Peetruse 2:10 järgi olid nad ’muiste „mitterahvas”, aga nüüd on Jumala rahvas’. Pühakiri nimetab neid „Jumala Iisraeliks” ehk vaimseks Iisraeliks (Galaatlastele 6:16; 2. Korintlastele  1:21). Seega on uus leping sõlmitud Jehoova Jumala ja vaimse Iisraeli vahel.

Viimasel õhtul oma jüngritega tegi ka Jeesus nendega ühe lepingu. Ta ütles neile: „Mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud” (Luuka 22:29). Sellega ta sõlmis nendega Kuningriigi lepingu. Kokku võetakse sellesse Kuningriigi lepingusse 144 000 ebatäiuslikku inimest. Pärast taevasse ülesäratamist hakkavad nad koos Kristusega kuningate ja preestritena valitsema (Ilmutuse 5:9; 5:10, P 1997; 14:1–4). Seega need, kes on Jehoova Jumalaga uues lepingus, on samuti Kuningriigi lepingus Jeesus Kristusega. Ainult neil on õigus Issanda õhtusöömaaja sümbolitest osa võtta.

Kuidas need, kel on õigus mälestusõhtu sümbolitest osa võtta, teavad, et neil on Jumalaga ainulaadsed suhted ja et nad on Kristuse kaaspärijad? Paulus selgitab: „[Püha] Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse” (Roomlastele 8:16, 17).

Jumal võiab Kristuse kaaspärijad oma püha vaimu ehk tegeva jõuga. See annab võitud kristlastele kindlustunde, et nad on Kuningriigi pärijad, ja kutsub neis esile taevase lootuse. Nad seostavad endaga kõike, mida Piibel räägib taevasest elust. Samuti on nad meelsasti valmis loobuma kõigist maistest sidemetest, sealhulgas maapealsest elust ja kõigist inimsuhetest. Olgugi et vaimuga võitud kristlased mõistavad, et elu maises paradiisis oleks imeline, pole see nende lootuseks (Laul 37:11). Neil on kindel taevane lootus, mis ei rajane vääratel usulistel vaadetel, vaid on tekkinud Jumala vaimu mõjutusel, ning see annab neile õiguse mälestusõhtu sümbolitest osa võtta.

Oletagem, et mõni inimene pole täiesti kindel, kas ta kuulub uude lepingusse ja Kuningriigi lepingusse. Mis siis, kui tal puudub ka Jumala vaimu tunnistus selle kohta, et ta on Kristuse kaaspärija? Sellisel juhul ei tohiks ta mälestusõhtu sümbolitest osa võtta. Jumalale ei meeldi, kui keegi esitab end teadlikult sellena, kes on kutsutud taevaseks kuningaks ja preestriks, kuigi tal tegelikult sellist kutsumust ei ole (Roomlastele 9:16; Ilmutuse 22:5).

Kui sageli peaks seda pidama?

Kas Jeesuse surma peaks mälestama kord nädalas või lausa iga päev? Kristus seadis Issanda õhtusöömaaja sisse ja surmati ebaõiglaselt paasapühal, mida peeti vaid kord aastas, 14. niisanil, mil mälestati iisraellaste vabanemist Egiptuse orjusest (2. Moosese 12:6, 14; 3. Moosese 23:5). Selle põhjal võib järeldada, et „meie paasatalle Kristuse” surma tuleks mälestada üksnes kord aastas, mitte aga iga nädal või iga päev (1. Korintlastele 5:7). Issanda õhtusöömaaega pidades järgivad kristlased neidsamu toiminguid, mida Kristus seda püha sisse seades tegi.

Mida siis tähendavad Pauluse sõnad: „Iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni ta tuleb” (1. Korintlastele 11:26). Ta pidas silmas seda, et iga kord, kui võitud kristlased võtavad osa  nendest sümbolitest, kuulutavad nad usku Jeesuse lunastusohvrisse.

Võitud kristlased mälestavad Kristuse surma, „kuni ta tuleb”. See tava pidi jätkuma seni, kuni Jeesus oma juuresoleku ajal tuleb ja võitud järelkäijad vaimsele elule ülesäratamise kaudu taevasse võtab (1. Tessalooniklastele 4:14–17). See on kooskõlas Kristuse sõnadega, mis ta oma 11 ustavale apostlile ütles: „Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen” (Johannese 14:3).

Kuidas see sind puudutab?

Kas selleks, et saada kasu Jeesuse ohvrist ja pälvida igavene elu maa peal, on vaja mälestusõhtu sümbolitest osa võtta? Sugugi mitte. Piibel ei viita kusagil sellele, et niisugused jumalakartlikud inimesed nagu Noa, Aabraham, Saara, Iisak, Rebeka, Joosep, Mooses ja Taavet hakkavad nendest sümbolitest osa võtma, kui nad maa peale surnust üles äratatakse. Ent nemad ja kõik teised, kes soovivad siin maa peal lõputult elada, peavad ilmutama usku Jumalasse ja Kristusesse ning Jeesuse lunastusohvrisse, mille Jehoova on korraldanud (Johannese 3:36; 14:1). Kui sa tahad igavesti elada, pead sinagi taolist usku üles näitama. Kristuse surma iga-aastane tähistamine tuletab seda suurt ohvrit meelde ja peaks meis kõigis kasvatama tänutunnet selle vastu.

Apostel Johannes rõhutas Jeesuse ohvri tähtsust, öeldes: „Seda ma kirjutan teile [kaasvõitutele], et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest” (1. Johannese 2:1, 2). Võitud võivad tõesti öelda, et Jeesuse ohver on lepitus nende pattude eest. Ent samuti on see ohver lepituseks kogu maailma pattude eest, tänu millele on sõnakuulelikele inimestele avanenud igavese elu võimalus.

Kas sa tuled kohale 4. aprillil 2004, et mälestada Jeesuse surma? Mälestusõhtut peetakse Jehoova tunnistajate koosolekupaikades üle kogu maailma. Seal kuuled sa väga tähtsat ja kasulikku piiblilist kõnet. See tuletab sulle meelde, kui palju on Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus inimeste heaks teinud. Samuti on kindlasti kosutav võimalus olla koos nendega, kes peavad sügavalt lugu Jumalast ja Kristusest ning Jeesuse lunastusohvrist. See sündmus võib tugevdada sinus soovi saada osa Jumala armust, mille kaudu võid saada igavese elu. Ärgu miski sind takistagu! Ole kohal sel südantsoojendaval sündmusel, mis austab meie taevast Isa Jehoova Jumalat ja toob talle heameelt!

[Pilt lk 5]

Jeesuse surmaga on seotud kaks suurimat armastuse väljendust

[Pilt lk 6]

Vein ja hapnemata leib sümboliseerivad sobivalt Jeesuse valatud verd ja tema patuta ihu