Ustavad ja vankumatud nii minevikus kui tänapäeval

Poola lõunaosas Slovakkia ja Tšehhi Vabariigi piiri lähedal asub väike linn nimega Wisła. Kuigi paljudele võib Wisła olla täiesti tundmatu paik, ei jäta seal aset leidnud sündmused tõsikristlasi kaugeltki ükskõikseks. Laitmatu ja innukas Jehoova teenimine on vajutanud linna ajaloole sügava pitseri. Mil moel?

WISŁA asub imekaunis hingematvaid vaateid pakkuvas mägiregioonis. Väikesed käredavoolulised jõed tormavad metsaga kaetud mägedes ja orgudes looklevasse Wisła jõkke. Sõbralik rahvas ja unikaalne kliima on teinud Wisłast hinnatud tervisekeskuse ning suve- ja talvekuurordi.

Sellenimeline asundus teatakse olevat rajatud 1590-ndatel aastatel. Ehitati saeveski ning peagi hakkasid siinsed metsalagendike asunikud lambaid ja veiseid kasvatama ning põldu harima. Kuid need lihtsad inimesed haarati pöördeliste usuliste sündmuste keerisesse. Martin Lutheri algatatud usureformid puudutasid sügavalt selle paikkonna elu. Nagu kirjutab teadlane Andrzej Otczyk, sai luterlusest „aastal 1545 riigiusk”. Ent Kolmekümneaastane sõda ja vastureformatsioon muutsid olukorda dramaatiliselt. „Aastal 1654 võeti protestantidelt kõik kirikud ära, nende jumalateenistused keelustati ning Piiblid ja muud usulise sisuga raamatud konfiskeeriti,” jätkab Otczyk. Ometi jäi valdav osa kohalikest elanikest luterlasteks.

Piibli tõe esimesed seemned

Õnneks oli ajalool varuks kaugelt olulisem usupuhastus. Aastal 1928 olid esimesi Piibli tõe seemneid külvamas kaks innukat piibliuurijat, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Järgmisel aastal saabus Wisłasse Jan Gomola, kaasas grammofon piibliliste  kõnede ettemängimiseks. Sealt suundus ta lähedalasuvasse orgu, kust leidis kuulja kõrva – Andrzej Raszka, lühikese jässaka mägilase, kel oli vastuvõtlik süda. Otsekohe võttis Raszka välja oma Piibli, et grammofonijutlustes öeldule kinnitust leida. Seejärel kuulutas ta vaimustatult: „Mu vend! Viimaks ometi olen leidnud tõe! Olen otsinud oma küsimustele vastuseid juba alates ajast, mil mul tuli Esimeses maailmasõjas kaevikutes lahinguid pidada.”

Ülekeeva entusiasmiga Raszka viis Gomola oma sõprade Jerzy ja Andrzej Pilchi juurde, kes kuningriigisõnumi innukalt vastu võtsid. Andrzej Tyrna, kes oli Piibli tõega Prantsusmaal tutvunud, aitas neil meestel Jumala sõnumit sügavamalt mõistma hakata, nii et peagi nad ristiti. 1930-ndate aastate keskpaiku käisid lähedalasuvate linnade vennad väikest Wisła piibliuurijate gruppi abistamas. Tulemused olid suurepärased.

Uusi huvilisi muudkui aga voolas juurde. Kohalike luterlaste peredes oli tavaks kodus Piiblit lugeda. Tutvunud veenvate Pühakirjal põhinevate argumentidega põrgutule ja kolmainsuse doktriini küsimustes, suutsid paljud kohe tõde valest eristada. Hulk peresid otsustas valeusu õpetused kõrvale heita. Wisła kogudus aina kasvas, nii et aastaks 1939 oli selle liikmeid juba umbes 140. Kuid üllatav oli see, et enamik kogudusse kuuluvatest täiskasvanutest polnud ristitud. „See muidugi ei tähendanud, nagu poleks need ristimata kuulutajad veel suutnud Jehoova poolele asuda,” ütleb Helena, üks neist algusaegade tunnistajatest. Ta lisab: „Peagi said neile osaks usukatsed, milles nende laitmatus kinnitust leidis.”

Kuidas oli lugu lastega? Nad said aru, et nende vanemad on leidnud tõe. Franciszek Branc meenutab: „Kui mu isa mõistis, et ta on tõe leidnud, hakkas ta seda minu ja mu venna südamesse juurutama. Mina olin kaheksa-, vend kümneaastane. Isal oli tavaks esitada meile selliseid lihtsaid küsimusi nagu: „Kes on Jumal ja mis on ta nimi? Mida te teate Jeesus Kristuse kohta?”. Pidime vastused üles kirjutama ning neile piiblisalmid lisama.” Üks teine tunnistaja mainib: „Kuna mu vanemad võtsid aastal 1940 kuningriigisõnumi rõõmuga vastu ning lahkusid luteri kirikust, tuli mul koolis taluda vaenamist ja peksmist. Olen oma vanematele tänulik, et nad istutasid mu südamesse Piibli põhimõtted. Just see on aidanud mul kõik need rasked ajad üle elada.”

Usk proovitakse läbi

Kui puhkes Teine maailmasõda ja sealse piirkonna okupeerisid natsid, asusid nad  sealt Jehoova tunnistajaid otsustavalt välja juurima. Kõigepealt kutsuti üles täiskasvanuid – eeskätt isasid – kirjutama teatud eesõiguste saamiseks alla dokumendile, mis kuulutas, et nad on rahvuselt sakslased. Tunnistajad keeldusid natsidega koostööd tegemast. Paljudel väeteenistuse eas vendadel ja huvilistel seisis ees raske valik: kas minna sõjaväkke või säilitada range erapooletus, mis toob kaasa ränga karistuse. „Väeteenistusest keeldumine tähendas saatmist koonduslaagrisse – tavaliselt Auschwitzi,” selgitab Andrzej Szalbot, kelle gestaapo aastal 1943 arreteeris. „Ma polnud veel ristitud, kuid ma teadsin kirjakohas Matteuse 10:28, 29 toodud Jeesuse tõotust. Olin kindel, et kui peaksingi surema usu pärast Jehoovasse, suudab tema mind jälle ellu tagasi tuua.”

1942. aasta hakul arreteerisid natsid Wisła 17 venda. Kolme kuu pärast oli 15 neist Auschwitzis surnud. Kuidas see mõjus Wisłasse alles jäänud tunnistajatele? Selle asemel et see oleks pannud neid oma usku hülgama, said nad hoopis uut indu hoida vankumatult kinni Jehoovast! Järgmise kuue kuuga Wisła kuulutajate arv kahekordistus. Peagi toimusid uued arreteerimised. Hitleri hävitusüksuste küüsi langes kokku 83 venda, huvilist ja last. 53 neist saadeti koonduslaagritesse (peamiselt Auschwitzi) või Poola, Saksamaa ja Böömimaa kaevanduspiirkondadesse rajatud sunnitöölaagritesse.

Ustavad ja vankumatud

Auschwitzis pakkusid natsid tunnistajatele ahvatlevat võimalust otsekohe vabaks saada. SS-lasest vangivalvur ütles ühele vennale: „Piisab vaid sellest, et kirjutad alla piibliuurijatest lahtiütlemise dokumendile, ja võidki koju minna.” Seda pakkumist tehti talle korduvalt, ent see vend ei murdnud truudust Jehoovale. Tagajärjeks olid peksmised, mõnitamised ning orjatöö Auschwitzis ja Mittelbau-Doras Saksamaal. Vahetult enne vabanemist pääses see vend üle noatera eluga, kui laagrit pommitati.

Hiljuti surnud Jehoova tunnistaja Paweł Szalbot meenutas kord: „Ülekuulamiste ajal küsis gestaapo mult ikka ja jälle, miks ma keeldun Saksa armees teenimast ja Hitlerit tervitamast.” Kui ta oli selgitanud, et tema kristlik erapooletus rajaneb Piiblil, määrati ta karistuseks tööle relvatehasesse. „Oli selge, et minu südametunnistus ei luba mul sellist tööd vastu võtta, niisiis saatsid nad mu kaevandusse tööle.” Ta jäi kõigele vaatamata ustavaks.

Need, kes olid vabadusse jäänud – naised ja lapsed –, saatsid Auschwitzi kinnipeetavatele toidupakke. „Suvel korjasime metsast pohli ja vahetasime neid nisu vastu,” jutustab tol ajal noorukieas olnud vend. „Õed küpsetasid pätsikesi ja kastsid need searasva sisse. Seejärel saatsime neid pätsikesi vangistatud kaasusklikele.”

Kokku saadeti Wisłast koonduslaagritesse ja sunnitööle 53 täiskasvanud tunnistajat. 38 neist surid.

 Kerkib esile noorem põlvkond

Ka Jehoova tunnistajate lastest ei läinud natside repressioonid mööda. Osa neist saadeti koos emadega Böömimaa paranduslaagritesse, teised võeti vanematelt ära ja saadeti Łódżi kurikuulsasse laste koonduslaagrisse.

„Esimese tapiga viisid sakslased Łódżi kümme meist, kes me olime vanuses viis kuni üheksa aastat,” meenutavad kolm laagris olnut. „Julgustasime üksteist palvetamise ja piibliteemade arutamise abil. Polnud sugugi lihtne kindlaks jääda.” 1945. aastal pöördusid kõik need lapsed koju tagasi. Nad olid küll elus, kuid kurnatud ja traumeeritud. Ometi polnud mitte miski suutnud murda nende laitmatust.

Mis sai edasi?

Kui Teise maailmasõja lõpp paistma hakkas, olid Wisła Jehoova tunnistajad ikka usus kindlad ja valmis taas innukalt ja otsusekindlalt kuulutustööd tegema. Vendade grupid külastasid inimesi kuni 40 kilomeetri raadiuses Wisłast, et neile kuulutada ja piiblilist kirjandust jagada. „Üsna pea tegutses meie linnas kolm aktiivset kogudust,” räägib Jan Krzok. Paraku ei jätkunud usuvabadust kuigi kauaks.

Natside asemele tulnud kommunistide valitsus keelustas aastal 1950 Poola Jehoova tunnistajate tegevuse. Seepärast tuli kohalikel vendadel teenistuses olles leidlikkust ilmutada. Mõnikord külastasid nad inimeste kodusid ettekäändel osta kariloomi või teravilja. Kristlikud koosolekud toimusid tavapäraselt väikestes gruppides ja öösiti. Sellegipoolest õnnestus julgeolekuagentidel arreteerida palju Jehoova teenijaid, keda nad süüdistasid võõrriikide luure heaks töötamises, kuid see süüdistus oli täiesti alusetu. Ohvitserid kostitasid Paweł Pilchi sarkastilise ähvardusega: „Hitler sind ei murdnud, aga meie murrame.” Aga kõigele vaatamata jäi ta viie vangistusaasta jooksul Jehoovale ustavaks. Kui mõningad nooremad tunnistajad keeldusid sotsialistlikule poliitilisele dokumendile alla kirjutamast, visati nad koolist välja või öeldi üles nende töökoht.

Jehoova on jätkuvalt nendega

Aasta 1989 tõi poliitilisse kliimasse muutusi ning Jehoova tunnistajaid hakati Poolas seaduslikult tunnustama. Wisła vankumatud Jehoova teenijad hakkasid veelgi aktiivsemalt tegutsema, mida kajastas ka pioneeride ehk täisajaliste jumalateenijate arvu kasv. Pioneerteenistuses on sadakond selle piirkonna venda ja õde. Seega pole midagi imestada, et linna on hakatud kutsuma nimega Pioneerivabrik.

Piibel ütleb selle kohta, kuidas Jumal on oma sulaseid minevikus toetanud: „Kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud” (Laul 124:2, 3). Hoolimata meie ajal laialt levinud apaatiast ja kõikjal maailmas kasvavast ebamoraalsusest on Jehoova teenijad Wisłas püüdnud säilitada laitmatust ning see on toonud rikkaliku tasu. Kõik selle piirkonna tunnistajate põlvkonnad võivad järgemööda tõendada, kui õiged on apostel Pauluse sõnad: „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?” (Roomlastele 8:31).

[Pilt lk 26]

Emilia Krzok koos laste Helena, Emilia ja Janiga saadeti ühte Böömimaa paranduslaagrisse

[Pilt lk 26]

Paweł Szalbot saadeti väeteenistusest keeldumise pärast kaevandusse tööle

[Pilt lk 27]

Ajal, mil vennad pidid Auschwitzis vangis olema ja eluga hüvasti jätma, läks Wisłas töö jõudsalt edasi

[Pilt lk 28]

Paweł Pilch ja Jan Polok viidi Łódżi noorsoolaagrisse

[Piltide allikaviide lk 25]

Marjad ja lilled: © R.M. Kosinscy / www.kosinscy.pl