Mida Jehoova alandlikkus meile tähendab

RASKUSED ei olnud Taavetile võõrad. Ta kannatas palju kuningas Sauli, oma kadeda äia tõttu. Kolmel korral üritas Saul Taavetit piigiga tappa ja ajas teda aastaid vahetpidamata taga, nii et Taavet oli sunnitud elama põgenikuna (1. Saamueli 18:11; 19:10; 26:20). Ometi oli Jehoova Taavetiga  ja päästis ta mitte üksnes Sauli, vaid ka teiste vaenlaste käest. Seega me võime mõista Taaveti tundeid, mida ta väljendas laulus: „Jehoova on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja! Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks!” (2. Saamueli 22:2, 36). Taavet sai Iisraelis suureks meheks. Kuidas oli sellega seotud Jehoova alandlikkus?

Kui Piiblis räägitakse Jehoova alandlikkusest, ei mõelda sellega, et tal oleks mingid piirid või et ta alluks teistele. See ilus omadus toob hoopis välja tema sügava kaastunde inimeste vastu, kes püüavad talle siiralt meelepärased olla, ja halastuse, mida ta neile osutab. Laulus 113:6, 7 on kirjas: „[Jehoova] alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on, kes tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa.” Ta alandub või „kummardub vaatama” (Today’s English Version). Jehoova niisiis alandus või kummardus taevast, et panna tähele Taavetit, üht ebatäiuslikku, ent alandlikku meest, kes soovis Jumalat teenida. Seetõttu kinnitab Taavet meile: „Jehoova on kõrge ja näeb madalat” (Laul 138:6). See, kui halastavalt, kannatlikult ja kaastundlikult Jehoova Taavetit kohtles, peaks julgustama kõiki neid, kes püüavad Jumala tahet täita.

Kuigi Jehoova kui Suverään asub universumis kõige kõrgemal positsioonil, tahab ta suhelda igaühega. Seetõttu võime kindlustundega loota tema alalisele abile isegi kõige raskemates oludes. Pole põhjust karta, et ta meid unustab. Jehoovast räägitakse seoses tema rahva, muistse Iisraeliga kui Jumalast, „kes [neid] meelde tuletas [nende] alanduses, sest tema heldus kestab igavesti” (Laul 136:23).

Jehoova nüüdisaegsete teenijatena võime Taaveti sarnaselt kogeda raskusi. Võib-olla oleme jumalatute inimeste pilkeobjektiks, meid võib vaevata nõrk tervis või oleme kaotanud mõne lähedase. Olgu meie olukord milline tahes, kui meie süda on siiras, siis võime pöörduda palves Jehoova poole ja loota tema halastusele. Jehoova kummardub meid vaatama ja kuulab meie palveid. Jumaliku inspiratsiooni all ütles laulukirjutaja: „Jehoova silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole!” (Laul 34:16). Kas ei puuduta see mitte meie südant, kui mõtleme Jehoova kallile omadusele alandlikkusele?

[Pildid lk 23]

Nii nagu Jehoova kuulas Taaveti palveid, kuulab ta tänapäeval meelsasti ka meie palveid