Lugejate küsimusi
Lugejate küsimusi
Miks võis Simson puudutada surnud inimesi, kelle ta oli maha löönud, ja ikka jääda nasiiriks?
Vanaaja Iisraelis võis inimene anda vabatahtliku tõotuse ja olla mingi ajaperioodi nasiir. * Niisuguse tõotuse andja oli muu hulgas kohustatud täitma järgmist tingimust: „Kõigil oma Jehoovale pühenduse päevil ta ei tohi minna surnukeha juurde! Ta ei tohi ennast roojastada oma isa ja ema, venna ja õe pärast, kui need surevad.” Aga kui „keegi tema juures väga äkitselt sureb”? Niisugune kogemata surnukeha puudutamine rüvetas tema nasiiripõlve. Seepärast teatati: „Endised päevad aga langevad ära.” Ta pidi läbima puhastusprotseduuri ja alustama nasiiripõlve otsast peale (4. Moosese 6:6–12).
Simson oli aga nasiir teises mõttes. Enne Simsoni sündi ütles Jehoova ingel tema emale: „Vaata, sa saad käima peale ja tood poja ilmale! Aga habemenuga ei tohi saada tema pea ligi, sest poiss peab olema emaihust alates Jumalale nasiiriks, ja tema hakkab Iisraeli päästma vilistide käest!” (Kohtumõistjate 13:5). Simson ei andnud nasiiritõotust. Jumal oli ta nasiiriks määranud ja tema nasiiripõlv pidi kestma kogu ta elu. Tema puhul ei kehtinud piirang surnukeha puudutamise kohta. Vastasel juhul, kuidas ta oleks saanud alustada eluaegset, oma sünniga alanud nasiiripõlve uuesti, kui ta oleks kogemata surnukeha puudutanud? Seepärast erinesid tõenäoliselt eluaegsete nasiiride nõuded veidi neist, mis esitati vabatahtlikele nasiiridele.
Vaadelgem, mida nõudis Jehoova kolmelt Piiblis mainitud eluaegselt nasiirilt – Simsonilt, Saamuelilt ja Ristija Johanneselt. Nagu varem öeldud, ei tohtinud Simson oma juukseid lõigata. Hanna andis tõotuse, mis puudutas tema veel eostamata last Saamueli: „Ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” (1. Saamueli 1:11). Ristija Johannese kohta oli Jehoova ingel öelnud: „Viina ega vägijooki ei joo ta mitte” (Luuka 1:15). Lisaks oli Johannesel „riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi” (Matteuse 3:4). Ühelegi neist kolmest ei olnud antud käsku surnule mitte ligineda.
Ehkki Simson oli nasiir, kuulus ta kohtumõistjate hulka, keda Jehoova oli lasknud tõusta, et iisraellasi nende riisujate käest päästa (Kohtumõistjate 2:16). Ja selle ülesande täitmisel puutus ta kokku surnukehadega. Ükskord lõi Simson maha 30 vilisti ja võttis ära nende riided. Teisel korral läks ta vaenlasi lööma ja „peksis neid suures tapluses”. Ta võttis ka ühe toore eeslilõualuu ja tappis sellega tuhat meest (Kohtumõistjate 14:19; 15:8, 15). Seda kõike tegi Simson Jehoova heakskiidul ja toel. Pühakiri räägib temast kui eeskujuliku usuga mehest (Heebrealastele 11:32; 12:1).
Kas ütlus, et Simson kiskus lõvi lõhki „nõnda kui kitsetalle lõhki kistakse” (P 1938–40), annab mõista, et tema päevil oli tavaks kitsetallesid lõhki kiskuda?
Ei ole alust arvata, et kohtumõistjate ajal oli Iisraelis tavaks kitsetallesid lõhki kiskuda. Kohtumõistjate 14:6 ütleb: „Jehoova vaim tuli võimsasti tema peale ja ta kiskus selle lõhki, otsekui oleks ta kitsetalle lõhki kiskunud [„nõnda kui kitsetalle lõhki kistakse”, P 1938–40], kuigi tal ei olnud käes mitte midagi.” Tegemist on tõenäoliselt võrdlusega, nagu on näha ka uuematest eestikeelsetest Piiblitest.
Väljendil „ta kiskus selle lõhki” võib olla kaks tähendust. Simson kas kiskus lõhki lõvi lõualuud või kiskus kuidagimoodi ära lõvi jäsemed. Kui mõeldakse esimest varianti, siis kitsetalle puhul midagi seesugust teha ei käiks inimesele üle jõu. Sel juhul näitab see paralleel, et Simson sai lõvist paljakäsi jagu niisama kergelt, otsekui oleks tegemist olnud kitsetallega. Ent kui Simson tappis lõvi talt jäsemeid küljest rebides? Sellisel juhul on raske seda pidada millekski muuks kui võrdluseks, mille mõte seisneb selles, et Jehoova vaim andis Simsonile jõu, täitmaks harukordset füüsilist jõudu nõudvat ülesannet. Mõlemal juhul näitab Kohtumõistjate 14:6 toodud võrdlus seda, et Jehoova abiga ei olnud võimas lõvi Simsoni jaoks ähvardavam kui üks kitsetall tavalise inimese jaoks.
[Allmärkus]
^ lõik 3 Nasiiripõlve pikkus jäeti tõotuseandja enda otsustada. Juudi pärimuse järgi võis tõotuse anda minimaalselt 30 päevaks. Arvati, et väiksem aeg muudaks tõotuse liiga tavaliseks.