Sauluse kuulutustöö sütitab vaenu

DAMASKUSES elavad juudid ei suutnud mõista, kuidas võis traditsiooniliste uskumuste kirglikust pooldajast saada ühel hetkel ärataganeja. Saulus oli teinud kibedaks nende elu, kes Jeruusalemmas Jeesuse nime appi hüüdsid. Damaskusesse oli ta tulnud selleks, et sealseid jüngreid taga kiusata. Nüüd aga kuulutas ta ise, et seesama põlastusväärt kurjategija, kes jumalateotuse eest postile löödi, on Messias! Kas Saulus oli aru kaotanud? (Apostlite teod 9:1, 2, 20–22.)

Mõeldavasti leidus sellele selgitus. Teised, kes olid koos Saulusega samas karavanis Jeruusalemmast saabunud, tõenäoliselt rääkisid sellest, mis tee peal oli juhtunud. Kui nad Damaskuse lähedale jõudsid, paistis nende ümber äkitselt hele valgus ja nad kõik kukkusid maha ning taevast kostus hääl. Kellelegi peale Sauluse ei juhtunud midagi. Saulus lebas tee peal maas ja kui ta viimaks üles tõusis, tuli teekaaslastel ta Damaskusesse talutada, sest ta ei näinud midagi. (Apostlite teod 9:3–8; 26:13, 14.)

Vastasest saab pooldaja

Mis oli Saulusega Damaskuse teel juhtunud? Kas ta oli vahest pikast teekonnast või keskpäevase päikese leitsakust kurnatud? Kindlast soovist leida asjale loomulikku seletust, pakuvad nüüdisaja skeptikud välja, et muu hulgas võis olla tegemist deliiriumiga, hallutsinatsiooniga, tugeva hingeelulise kriisiga, mille võisid tingida Sauluse südametunnistuspiinad, närvišokiga või eelsoodumusega langetõvele.

Tegelikult oli aset leidnud aga see, et Jeesus Kristus oli selles pimestavas valguses Saulusele ilmunud ja veennud teda, et Ta on Messias. Mõnelt seda episoodi kujutavalt kunstiteoselt võib näha, et Saulus kukkus hobuse seljast maha. Ehkki see pole välistatud, ütleb Piibel vaid, et ta ’kukkus maha’ (Apostlite teod 22:6–11). Sauluse füüsiline langus, milline see ka ei olnud, polnud sugugi nii märkimisväärne kui tema langus oma kõrgelt positsioonilt. Nüüd oli ta sunnitud tunnistama, et see, mida Jeesuse järelkäijad kuulutasid, on tõde. Saulusel ei jäänud muud üle kui nendega liituda. Jeesuse sõnumi vastu sõdivast Saulusest sai üks selle ustavamaid pooldajaid. Saanud nägemise tagasi ja lasknud end ristida, „läks [Saulus] järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus” (Apostlite teod 9:22).

Mõrvaplaan luhtub

Kuhu Saulus, hilisema nimega Paulus, pärast pöördumist läks? Kirjas galaatlastele ütles ta: „Ma läksin Araabiasse ja tulin jälle tagasi Damaskusesse” (Galaatlastele 1:17). Väljendiga „Araabia” võib tähistada reisi ükskõik millisesse paika Araabia poolsaarel. Osa õpetlasi arvab, et Paulus võis minna Süüria kõrbe või  kuhugi mujale Nabatea kuningriigis, mida valitses Aretas IV. Üsnagi tõenäoliselt läks Saulus pärast ristimist mõnda vaiksesse kohta mõtisklema, nagu Jeesuski oli läinud peale ristimist kõrbe (Luuka 4:1).

Kui Saulus Damaskusesse tagasi tuli, „pidasid juudid nõu teda ära tappa” (Apostlite teod 9:23). Pealik, kes oli Damaskuses kuningas Aretase esindaja, valvas linna, et Saulust kinni võtta (2. Korintlastele 11:32). Samal ajal kui vaenlased plaanitsesid Sauluse tapmist, kavandasid Jeesuse jüngrid tema põgenemist.

Nende seas, kes aitasid Saulusel põgeneda, olid Ananias ja jüngrid, kellega ta oli olnud koos vahetult pärast oma pöördumist (Apostlite teod 9:17–19). * Abiks võis olla ka neid, kes olid saanud usklikuks tänu Sauluse kuulutustööle Damaskuses, sest Apostlite teod 9:25 (P 1997) ütleb: „Ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.” Väljend „ta õpilased” võib viidata neile, keda Saulus oli õpetanud. Igatahes oli tema edukas teenistus ilmselgelt õhutanud vaenulikkust, mida juba niigi tema vastu tunti.

Õppetund meile

Kui uurime Sauluse pöördumise ja ristimisega seotud sündmusi, võime selgelt näha, et ta ei olnud liiga mures selle pärast, mida teised temast arvavad, ega pannud ka äge vastuseis teda alla andma. Sauluse jaoks oli kõige tähtsam ülesanne kuulutada (Apostlite teod 22:14, 15).

Kas sina oled jõudnud hiljaaegu veendumusele, kui tähtis on kuulutada head sõnumit? Sellisel juhul tead, et kõik tõsikristlased peavad olema Kuningriigi kuulutajad. Sa ei peaks üllatuma, kui sinu teenistus kutsub aeg-ajalt esile vaenulikkust (Matteuse 24:9; Luuka 21:12; 1. Peetruse 2:20). Sauluse reageering vastupanule on meile eeskujuks. Kristlased, kes peavad katsumustes vastu ega anna alla, kogevad Jumala heakskiitu. Jeesus ütles oma jüngritele: „Teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast.” Siiski lausus ta neile kindlalt: „Oma püsivusega kannatustes te päästate oma hinged” (Luuka 21:17–19).

[Allmärkus]

[Pilt lk 28]

Saulus ’kukkus maha’, kui Jeesus talle ilmus

[Pilt lk 29]

Saulus põgenes, kui teda plaanitseti Damaskuses tappa