Kas sa võrdled end teistega?

KES meist poleks kohanud inimest, kes on ilusam, populaarsem, kiirema taibuga või paremate õpitulemustega kui me ise? Teistel võib olla parem tervis või meelepärasem töö, nad võivad olla edukamad või paistab neil olevat rohkem sõpru. Neil võib olla rohkem varandust ja raha, uuem auto või näivad nad lihtsalt õnnelikumad. Kui märkame selliseid asju, kas kipume siis end teistega võrdlema? Kas selline võrdlemine on aga paratamatu? Miks peaks kristlane soovima sellest hoiduda? Ning kuidas tunda rahulolu ilma end teistega võrdlemata?

Miks ja millal me end teistega võrdleme

Üks põhjus, miks end teistega võrreldakse, on püüe säilitada enesest lugupidamist või tõsta enesehinnangut. Inimesele pakub tihti rahuldust tõdemus, et ta on sama edukas kui tema kaaslased. Teiseks arvatakse, et võrdlemisega püütakse vähendada enda ebakindlust, mõista, milleks oleme suutelised ja mis on meie piirid. Me paneme tähele teiste kordaminekuid. Kui neil on meiega palju ühist ja nad on jõudnud mõningate eesmärkideni, võime meiegi tunda, et suudame sarnaste eesmärkideni jõuda.

Kõige rohkem võrdlevad end omavahel sarnased inimesed – samast soost, samavanused ja samal ühiskondlikul positsioonil olevad ning need, kes üksteist hästi tunnevad. Me ei kipu nii väga võrdlema end nendega, kellel ei paista olevat meiega suurt ühist. Teisisõnu, üks tavaline teismeline tüdruk võrdleb end harilikult pigem koolikaaslaste kui tippmodelliga ning modell ei hakka end tõenäoliselt võrdlema teismelisega.

Mis valdkondades ennast tavaliselt teistega võrreldakse? Igasugune aineline vara või omadus, mida ühiskond väärtustab, olgu see intelligentsus, kena välimus, rikkus või riided, võib anda põhjust võrdlemiseks. Üldiselt tõmbame võrdlusjooni ikka sellistes asjades, mis meile huvi pakuvad. Me ilmselt ei hakka kadestama mõne tuttava suurt margikogu, kui me just ise pole innukad margikogujad.

Võrdlemine vallandab kõikvõimalikke reaktsioone: rahulolust depressioonini,  imetlusest ja järgimissoovist ebamugavuse ja vaenulikkuseni. Mõned sellised emotsioonid on päris kahjulikud ega käi kokku kristlike omadustega.

Võistlusvaim

Paljud, kes püüavad teistega võrreldes olla alati „võitjad”, ilmutavad võistlusvaimu. Nad soovivad olla teistest paremad ja nad pole rahul enne, kui see neil õnnestub. Selliste inimeste seltskond pole just meeldiv. Sõprus nendega on kurnav ja suhted pingelised. Neil ei jää vajaka mitte üksnes alandlikkusest. Üldjuhul ei rakenda nad ka Piibli põhimõtet armastada oma ligimest, sest nende hoiaku tõttu võivad teised tunda end kehvemana ja alandatuna (Matteuse 18:1–5; Johannese 13:34, 35).

Kui tekitame teistes nii-öelda kaotaja tunde, haavab see neid teatavas mõttes. Ühe kirjaniku sõnul „on meie ebaõnnestumised kõige kibedamad siis, kui ilmneb, et teised samas olukorras olijad on saavutanud just selle, mida me ise soovisime”. Püüd võistelda kellegagi vara, rikkuse, positsiooni, maine, eeliste jms pärast põhjustab selle inimese vastu kadedust, vimma ja pahameelt. See sünnitab veelgi suuremat võistlusvaimu ja nii tekibki nõiaring. Piibel mõistab „võistlusvaimu” hukka (Galaatlastele 5:26, UM).

Rivaali saavutuste kahandamisega püüavad kadedad päästa oma haavatud eneseväärikust. Selline käitumine võib paista üsna süütu, ent kui seda endale ei teadvustata ega ohjeldata, võib see viia õelate kuritegudeni. Vaadelgem kaht Piibli näidet, kus on tegemist kadedusega.

Kui Iisak elas vilistide maal, sai ta Jehoova õnnistusel „pudulojuste karju ja veiste karju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid”. Seetõttu vilistid matsid kinni ja täitsid Iisaki isa Aabrahami kaevatud kaevud ning nende kuningas palus Iisakil lahkuda sellest piirkonnast (1. Moosese 26:1–3, 12–16). Nende kadedus oli pahatahtlik ja hävitav. Nad ei kannatanud enam välja seda, kui hästi Iisakil nende keskel läheb.

Sajandeid hiljem paistis Taavet silma lahinguväljal. Iisraeli naised ülistasid tema võite ja laulsid: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” Kuigi ka Sauli kiideti, leidis too olevat võrdluse alandava ja tema südant näris kadedus. Sellest ajast alates suhtus ta Taavetisse vaenulikult. Peatselt tegi ta esimese katse Taavet tappa. Missugust kurjust võib küll põhjustada kadedus! (1. Saamueli 18:6–11.)

Seega tuleks olla valvas, kui teiste saavutuste või hüvede võrdlemine enda omadega õhutab meis selliseid tundeid nagu kadedus või võidujanu. Need on allakiskuvad tunded, mis ei sobi ühte Jumala mõtteviisiga. Enne aga kui uurida, kuidas sellisele hoiakule vastu seista, vaadelgem veel üht põhjust, miks end teistega võrreldakse.

Enesehinnang ja rahulolu

„Kas ma olen intelligentne, veetlev, kompetentne, heas füüsilises vormis, autoriteetne, armastusväärne? Kui olen, siis mil määral?” Ilmselt juhtub üsna harva, et seisame peegli ees ja esitame endale selliseid küsimusi. Ent ühe kirjaniku sõnul käivad meil „sellised küsimused tihtilugu peast läbi ja me anname neile enda jaoks enam-vähem rahuldavad vastused”. Inimene, kes pole kindel, mida ta suudab saavutada, võib mõlgutada selliseid küsimusi ilma igasuguse võistluslikkuse ja kadeduseta. Ta lihtsalt hindab ennast ja see ei pruugi olla sugugi vale. Vale oleks aga hakata end teistega võrdlema.

 Meil on erisuguseid võimeid, mis sõltuvad paljudest asjaoludest. Alati on neid, kes saavad meist paremini hakkama. Kuid selle asemel et teisi kadestada, peaksime enda hindamise aluseks võtma Jumala õiglased normid, mis on kindlad õige ja vale mõõdupuud. Jehoova on huvitatud meist kui üksikisikutest. Ta ei võrdle meid kellegi teisega. Apostel Paulus andis nõu: „Ent igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele [„mitte võrreldes end teise inimesega”, UM]” (Galaatlastele 6:4).

Kadedusest jagu saamine

Kuna kõik inimesed on ebatäiuslikud, nõuab kadeduse võitmine jõulisi ja kestvaid pingutusi. Üks asi on teada Pühakirja mõtet „vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette”, teine asi on selle järgi toimida. Paulus tunnistas oma kalduvust patustada. Et sellele kalduvusele mitte alla jääda, selleks pidi ta ’talitsema oma ihu ja tegema selle oma orjaks’. (Roomlastele 12:10; 1. Korintlastele 9:27.) See võib meie jaoks tähendada, et seisame vastu mõtetele, mis õhutavad meis võistlusvaimu, ja püüame selle asemel mõelda positiivselt. Me peame paluma Jehoovalt abi, et me „ei mõtleks [endast] üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda” (Roomlastele 12:3).

Piibli uurimine ja selle üle mõtisklemine aitavad samuti. Mõelgem näiteks Jumala tõotustele tulevasest paradiisist. Siis elavad kõik rahus, kõigil on hea tervis, külluslikult toitu, mugav kodu ja rahuldustpakkuv töö (Laul 46:9, 10; 72:7, 8, 16; Jesaja 65:21–23). Kas siis kipuvad inimesed veel üksteisega võistlema? Vaevalt küll. Selleks pole mingit põhjust. Tõsi, Jehoova pole andnud teada tulevase elu kõiki üksikasju, kuid meil on alust oletada, et kõik suudavad arendada endale meelepäraseid huvisid ja võimeid. Mõni võib uurida astronoomiat, teine disainida kauneid kangaid. Miks peaks üksteist sellepärast kadestama? Teiste saavutused ajendavad meid hoopis edasi pürgima, mitte ei tekita meis vimma. Igasugune rivaalitsemine on siis möödanik.

Kas ei peaks me juba praegu püüdma juurutada endas samasugust hoiakut, kui soovime sellist elu? Me juba elame vaimses paradiisis, mis on vaba paljudest maailma probleemidest. Kuna Jumala uues maailmas pole võistlusvaimu, on see kindlaks põhjuseks vältida seda juba nüüd.

Kas oleks siis vale end teistega võrrelda? Või on see mõnikord siiski kohane?

Kohane võrdlemine

Tihti on teistega võrdlemine põhjustanud kibedaid tundeid või masendust, kuid see ei pruugi alati nõnda olla. Pane tähele Pauluse mõtet, kes soovitas: „Et te ... järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud” (Heebrealastele 6:12). Kui püüda arendada Jehoova ustavate muistsete teenijate häid omadusi, võib see meile kasuks tulla. Muidugi on see seotud ka mõningase võrdlemisega. Kuid see aitab meil näha eeskujusid, keda järgida, ja  valdkondi, kus meil oleks vaja paraneda.

Võtkem näiteks Joonatani. Temal paistis küll olevat põhjust kadeduseks. Iisraeli kuninga Sauli vanima pojana võinuks Joonatan oodata, et temastki saab kord kuningas. Jehoova valis aga temast 30 aastat noorema Taaveti. Selle asemel et hakata Taaveti peale vimma kandma, sõlmis Joonatan temaga täiesti omakasupüüdmatu sõprussuhte ja toetas Taavetit Jehoova määratud kuningana. Joonatan oli tõeliselt vaimne mees (1. Saamueli 19:1–4). Vastupidiselt oma isale, kes nägi Taavetis vaid rivaali, tunnustas Joonatan selles küsimuses Jehoova otsust ja allus Tema tahtele. Joonatan ei võrrelnud end Taavetiga ega küsinud: „Miks Taavet ja mitte mina?”

Me ei peaks kaaskristlaste keskel kunagi kartma, et teised püüavad meid kõiges üle trumbata või meie kohta endale saada. Kristlastel ei sobi omavahel rivaalitseda. Küpseid kristlasi iseloomustab koostöövaim, ühtsus ja armastus, mitte omavaheline konkureerimine. „Kadeduse suurim vaenlane on armastus,” sõnab sotsioloog Francesco Alberoni. „Kui me kedagi armastame, siis soovime talle head ning oleme ka ise õnnelikud, kui teine on edukas ja õnnelik.” Nii et kui kristlikus koguduses antakse kellelegi mõni ülesanne, on armastav sellega rahul olla. Nii käitus ka Joonatan. Nagu õnnistati Joonatani, nii õnnistatakse meidki, kui toetame neid, kes ustavalt teenivad vastutavatel kohtadel Jehoova organisatsioonis.

Kaaskristlaste suurepärast eeskuju võib õigusega imetleda. Enda tasakaalukas võrdlemine nendega võib innustada meid kohaselt jäljendama nende usku (Heebrealastele 13:7). Kui me aga pole ettevaatlikud, võib teiste järgimisest saada nendega võistlemine. Kui tunneme, et jääme oma imetlusobjektile alla ja püüame teda mustata või kritiseerida, siis oleme eeskuju järgimise asemel langenud hoopis tema kadestamiseni.

Mitte ükski ebatäiuslik inimene pole ideaalne eeskuju. Seepärast ütleb Pühakiri: „Võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed”, „Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes” (Efeslastele 5:1, 2; 1. Peetruse 2:21). Me peaksime seega püüdma jäljendada Jehoova ja Jeesuse isikuomadusi, nende armastust, soojust, empaatiat ja alandlikkust. Tuleks võtta aega, et võrrelda enda omadusi, eesmärke ja toimimisviise nende omadega. Selline võrdlemine võib rikastada meie elu, andes meile kindla suuna, stabiilsuse ja kindlustunde ning aidata meil saada küpseks kristlaseks (Efeslastele 4:13). Kui püüame teha oma parima, et jäljendada nende täiuslikku eeskuju, ei kipu me end niipalju teistega võrdlema.

[Pilt lk 28, 29]

Kuningas Saul hakkas Taavetit kadestama

[Pilt lk 31]

Joonatan ei pidanud endast nooremat Taavetit rivaaliks