Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui keegi ”sunnib sind teenistusse”

Kui keegi ”sunnib sind teenistusse”

Kui keegi „sunnib sind teenistusse”

„KUULE sina! Tule jalamaid siia ja aita mul seda kompsu kanda!” Mis sa arvad, kuidas võis esimesel sajandil üks toimekas juut sellisele Rooma sõduri hüüdele reageerida? Jeesus andis oma mäejutluses soovituse: „Kui mõni võimukandja sunnib sind teenistusse üheks miiliks, siis mine koos temaga kaks miili” (Matteuse 5:41, UM). Kuidas pidid Jeesuse kuulajad sellest nõuandest aru saama? Ja milline tähendus on sel meie jaoks tänapäeval?

Et neile küsimustele vastused leida, on meil vaja lähemalt uurida, milline oli kohustuslik teenistus vanal ajal. Jeesuse päevil oli see Iisraelis väga levinud.

Kohustuslik teenistus

Lähis-Idas oli kohustuslik teenistus (ehk teokohustus) olemas juba nii ammu nagu 18. sajandil e.m.a. Muistse Süüria linna Alalakhi haldustekstid viitavad teokohustuslikele inimestele, keda valitsus enda teenistusse värbas. Süüria rannikualal Ugaritis pidid selliseid kohustusi täitma rentniktalupojad, kui just kuningas polnud neid sellest vabastanud.

Muidugi sunniti sageli tööle ka vallutatud rahvaid. Näiteks Egiptuse töödejuhatajad sundisid iisraellasi orjatööle – telliseid valmistama. Hiljem panid iisraellased orjatööle Tõotatud Maa kaananlastest asukaid ning sedasama tegid ka Taavet ja Saalomon. (2. Moosese 1:13, 14; 2. Saamueli 12:31; 1. Kuningate 9:20, 21.)

Kui iisraellased tahtsid omale kuningat, siis Saamuel selgitas, mida kuningal on õigus nõuda. Ta võis määrata oma alamaid teenima „sõjavankrite peale ja ratsahobuste selga”, panna neid kündma, lõikama vilja, valmistama sõjariistu jne. (1. Saamueli 8:4–17.) Jehoova templi ehitamise ajal määrati orjatööle küll võõramaalased, kuid „Iisraeli lastest ei teinud Saalomon mitte kedagi orjaks, vaid neist said sõjamehed, tema sulased ja pealikud, tema vankrivõitlejad, sõjavankrite ja ratsanike pealikud” (1. Kuningate 9:22).

Selle kohta, kuidas iisraellasi kasutati ehitustegevuses, ütleb 1. Kuningate 5:27, 28: „Kuningas Saalomon nõudis kogu Iisraelist orjatöölisi [„pani kõige Iisraeli peale teo”, P 1938–40], ja neid orjatöölisi oli kolmkümmend tuhat meest. Need läkitas ta Liibanonile, kümme tuhat igas kuus, vahetuse korras: ühe kuu olid nad Liibanonil ja kaks kuud kodus.” Üks õpetlane sõnab: „Pole kahtlustki, et Juuda ja Iisraeli kuningad kasutasid oma ehitusprojektidel ja riigimaa harimisel teokohustuslikke inimesi – palgata tööjõudu.”

Saalomoni ajal oli teokohustus kurnav. See oli nii ränk, et kui Rehabeam ähvardas seda koormat veelgi suurendada, siis kogu Iisrael hakkas mässama ja viskas kividega surnuks ametniku, kes oli tööde ülevaatajaks määratud (1. Kuningate 12:12–18). Teokohustus ei kadunud aga kuskile. Rehabeami pojapoeg Aasa kutsus kokku Juuda rahva, et ehitada Geba ja Mispa linnad, ning on öeldud, et „kedagi ei vabastatud” sellest kohustusest (1. Kuningate 15:22).

Rooma võimu all

Mäejutlusest ilmneb, et esimesel sajandil elanud juutidele oli tuttav mõte, et keegi võib neid „sundida teenistusse”. Selle väljendi kreekakeelne vaste on ag·ga·reuʹo ning algselt oli see seotud Pärsia käskjalgade tegevusega. Neil oli voli sundida inimesi tööle, kasutada nende hobuseid, laevu või ükskõik mida, et riigis äritegevust edendada.

Jeesuse päevil oli Iisrael roomlaste võimu all, kes olid võtnud tarvitusele sarnase süsteemi. Ida provintsides nõuti rahvalt lisaks tavalistele maksudele ka kohustuslikku tööd, kas siis pidevalt või aeg-ajalt. Sellised kohustused polnud kindlasti meeldivad. Tavaline oli ka see, et riik võttis õigustamatult enda valdusse loomi, nende ajajaid ja vankreid. Ajaloolase Michael Rostovtzeffi väitel püüdsid valitsejad „seda korraldust reguleerida ja süstematiseerida, kuid edutult, sest niikaua kui see tava jätkus, kaasnesid sellega halvad tagajärjed. Prefektid, kes püüdsid tõsimeeli peatada teokohustusega kaasas käivat meelevaldsust ja rõhumist, andsid välja ühe seaduse teise järel ... Ent see korraldus jäi rõhuvaks”.

„Igaüht võis sundida kandma sõjaväe varustust teatud maa,” ütleb üks Kreeka õpetlane, „igaühe peale võis panna ükskõik millise kohustuse, mis roomlaste meelest vajalik oli.” Nii juhtus Siimonaga Küreenest, keda Rooma sõdurid ’sundisid teenistusse kandma Jeesuse piinaposti’ (Matteuse 27:32, UM).

Ka rabide kirjutised viitavad sellele ebapopulaarsele kohustusele. Näiteks tuli ühel rabil viia paleesse mürti. Tööandjatelt võidi töölised ära võtta ja teise kohta tööle suunata, kusjuures nad pidid neile palka edasi maksma. Veoloomi võis sunni korras ära võtta. Kui nad ka anti kunagi tagasi, siis ilmselt polnud nad enam töövõimelised. Sellest võib mõista, miks peeti vara ajutist enda valdusse võtmist sisuliselt selle konfiskeerimiseks. Juudi vanasõna kinnitabki: „Angareia on nagu surm.” Üks ajaloolane ütleb: „Küla võis hävida, kui künnihärjad võeti ära angareia tarbeks, selle asemel et kasutada selleks sobivamaid veoloomi.”

Võib vaid kujutleda, kui ebapopulaarsed olid sellised teenistusülesanded – kaasnes ju nendega tihti jultumus ja ebaõiglus. Kui pidada silmas vihavaenu, mida need kohustused paganvalitsejate vastu tekitasid, võib väita, et juutidele ei meeldinud üldse, kui neid alandati ja sunniti sellist vaevarikast tööd tegema. Pole säilinud ühtki seadust, mis näitaks täpselt, kui kaugele oli inimene kohustatud mingi kandami viima. Tõenäoliselt ei olnud paljud nõus minema sammugi nõutavast kaugemale.

Just sellist kohustuslikku teenistust pidas Jeesus silmas, kui ta ütles: „Kui mõni võimukandja sunnib sind teenistusse üheks miiliks, siis mine koos temaga kaks miili” (Matteuse 5:41, UM). Seda kuuldes võisid mõned mõelda, et see pole mõistlik. Mida Jeesuse aga tahtis sellega öelda?

Milline peaks olema kristlaste suhtumine?

Kokkuvõtlikult oli Jeesuse sõnum oma kuulajatele järgmine: kui mõni võimukandja sundis neid seaduspärasesse teenistusse, pidid nad seda tegema hea meelega, mitte kibestunult. Nii tuli neil „anda keisrile, mis kuulub keisrile”, kuid seejuures pidid nad meeles pidama oma kohustust anda „Jumalale, mis kuulub Jumalale” (Markuse 12:17). *

Lisaks sellele innustas apostel Paulus kristlasi: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale ... kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata” (Roomlastele 13:1–4).

Jeesus ja Paulus seega tunnistasid, et kuningal või valitsusel on õigus määrata karistus neile, kes nende nõudmistele ei kuuletu. Millise karistuse võisid nad määrata? Kreeka filosoof Epiktetos, kes elas meie ajaarvamise 1. ja 2. sajandil, vastab sellele: „Kui sulle esitatakse mingi ootamatu nõue ja sõdur võtab ära su noore eesli, siis las ta võtab. Ära osuta vastupanu ja ära nurise, sest muidu saad sa peksa ja jääd ühtlasi ka oma eeslist ilma.”

Kristlastel on aga olnud nii minevikus kui ka tänapäeval olukordi, mil nad tunnevad, et südametunnistus ei luba neil valitsuse nõudmiste järgi tegutseda. Mõnikord on nad seetõttu tõsiseid probleeme kogenud. Mõnedele kristlastele on määratud surmanuhtlus. Teised on aga istunud aastaid vanglas seetõttu, et nad on keeldunud osalemast tegevuses, mis nende meelest pole poliitiliselt neutraalne (Jesaja 2:4; Johannese 17:16; 18:36). Teistel juhtumitel on aga kristlased tundnud, et nad võivad teha, mida neilt nõutakse. Osa kristlasi tunneb näiteks, et nad võivad hea südametunnistusega teha tsiviilvõimude heaks mingit ühiskonnakasulikku tööd. See võib tähendada eakate või haigete hooldamist, tuletõrjes töötamist, randade puhastamist, tööd parkides, metsades, raamatukogudes jne.

Loomulikult on eri maades erinevad olud. Seepärast peaks iga kristlane Piibli põhjal õpetatud südametunnistuse järgi otsustama, kas teha, mida temalt nõutakse, või mitte.

Teise miili käimine

Jeesus andis meile seega põhimõtte, et valitsuse esitatud põhjendatud nõudmisi tuleb täita hea meelega. Kuid seesama põhimõte kehtib ka igapäevastes inimsuhetes. Võib juhtuda, et keegi, kel on sinu üle autoriteeti, palub sul teha midagi, mida sa ei tahaks teha, ent mis pole Jumala seaduse vastu. Kuidas sa reageerid? Võib-olla sa tunned, et see rööviks ebamõistlikult palju sinu aega ja energiat, ning seepärast võid sa nördida. Sellega võib kaasneda pahameel nõudmise esitaja vastu. Kui sa aga pahuralt soostud nõutut tegema, võid kaotada südamerahu. Mis oleks lahendus? Tee nii, nagu Jeesus soovitas – mine kaasa teinegi miil. Ära tee vaid seda, mida palutakse, vaid tee rohkem ja tee seda meelsasti. Sellise hoiakuga ei tunne sa, et sind kasutatakse ära, ja samas jääd iseenda peremeheks.

„Paljud inimesed elavad oma elu ära nii, et teevad vaid asju, mida peab tegema,” märgib üks kirjanik. „Nende jaoks on elu raske ja nad on pidevalt väsinud. Teised teevad rohkem, kui neilt nõutakse, ja abistavad teisi hea meelega.” Tegelikult on meil paljudes olukordades võimalus valida: kas minna vaid kohustuslik üks miil – või kaks miili. Esimesel juhul võib inimene olla huvitatud oma õiguste tagaajamisest. Teisel juhul võib ta saada äärmiselt meeldiva kogemuse. Millise valiku teed sina? Tõenäoliselt oled sa palju õnnelikum ja tulemuslikum, kui ei suhtu oma tegemistesse lihtsalt kui kohustustesse, vaid hoopis kui ülesannetesse, mida sa soovid teha.

Milline peaks olema sinu suhtumine siis, kui sul on teiste üle mõjuvõimu? Kindlasti pole armastav ega kristlik kasutada oma autoriteeti selleks, et sundida teisi vastu tahtmist oma nõudmisi täitma. „Paganate ülemad valitsevad nende üle ja suured isandad tarvitavad vägivalda nende kallal,” ütles Jeesus. Selline hoiak pole aga kristlik. (Matteuse 20:25, 26.) Jäik lähenemine võib anda küll tulemusi, ent kindlasti on inimestevahelised suhted palju meeldivamad, kui lahked ja sobivad nõudmised täidetakse lugupidavalt ja rõõmsalt. Tõepoolest, valmisolek minna ühe miili asemel kaks võib su elu rikastada.

[Allmärkus]

^ lõik 18 Põhjalikuma arutelu selle kohta, mida tähendab kristlaste jaoks „anda keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale”, leiad 1996. aasta 1. mai „Vahitornist”, lk 15–20.

[Kast lk 25]

EBAÕIGLANE TEOKOHUSTUS VANAL AJAL

Teokohustust kasutati tihti ettekäändena, et panna kedagi enda heaks tööle. Seda on näha seadustest, mida tehti sellise väärkohtlemise ohjeldamiseks. Aastal 118 e.m.a teatas Egiptuse kuningas Ptolemaios Euergetes II, et tema ametnikud „ei tohi sundida ühtegi maa elanikku oma teenistusse ega nõuda (aggareuein) neilt mingil põhjusel nende kariloomi enda tarbeks”. Sellele lisaks: „Keegi ei tohi nõuda ... paate enda kasutusse mitte mingil ettekäändel.” Egiptuses Harga oaasi templis on raidkiri aastast 49 m.a.j, kus Rooma prefekt Vergilius Capito tunnistab, et sõdurid on esitanud ebaseaduslikke nõudmisi, ja ta teeb korralduse: „Keegi ei tohi võtta või nõuda ... midagi, kui tal pole selleks minu kirjalikku luba.”

[Pilt lk 24]

Siimonat Küreenest sundisid võimukandjad teenistusse

[Pilt lk 26]

Paljud tunnistajad on oma kristliku seisukoha tõttu vangis olnud