Kristluse levik juutide seas 1. sajandil
Kristluse levik juutide seas 1. sajandil
JERUUSALEMMAS toimus ilmselt aastal 49 m.a.j üks tähtis koosolek. Seal viibisid Johannes, Peetrus ja Jeesuse poolvend Jakoobus, „keda peetakse sambaiks” esimese sajandi kristlikus koguduses. On mainitud, et sellel koosolekul olid ka apostel Paulus ja tema kaaslane Barnabas. Päevakorras oli küsimus, kuidas jagada tohutut kuulutustöö territooriumit. Paulus ütles: „Nad sirutasid parema käe osaduseks mulle ja Barnabasele, et meie mingu paganate juurde, nemad aga ümberlõigatute juurde.” (Galaatlastele 2:1, 9, P 1997.) *
Kuidas sellest kokkuleppest aru saada? Kas kuulutustööpõld jagati kaheks, nii et ühte ossa jäid juudid ja proselüüdid ning teise paganrahvad? Või kas puudutas see kokkulepe hoopis territooriumi geograafilist jagamist? Loogilise vastuse leidmiseks on meil vaja kõigepealt ajaloolist teavet diasporaa ehk väljaspool Palestiinat elavate juutide kohta.
Juutide maailm esimesel sajandil
Kui palju juute elas esimesel sajandil diasporaas? Paljud õpetlased nõustuvad sellega, mida ütleb väljaanne „Atlas of the Jewish World”: „Täpset arvu on raske pakkuda, aga on arvestatud, et vahetult enne aastat 70 elas Juudamaal 2,5 miljonit juuti ja Rooma diasporaas tublisti üle 4 miljoni juudi. ... Paistab et juudid moodustasid impeeriumi elanikkonnast umbes kümnendiku ning et idapoolsete provintside linnades, kuhu nad peamiselt olid koondunud, moodustasid nad elanikkonnast neljandiku või rohkemgi.”
Juudi kogukonna peamised keskused asusid Süürias, Väike-Aasias, Babülonis ja ida pool Egiptuses. Väiksemaid kogukondi oli ka Euroopas. Mõned tuntud esimese sajandi juudikristlased olid diasporaast. Näiteks Barnabas oli pärit Küproselt, Priskilla ja Akvila Pontosest (hiljem läksid nad Rooma), Apollos oli pärit Aleksandriast ja Paulus Tarsosest (Apostlite teod 4:36; 18:2, 24; 22:3).
Diasporaa kogukondadel olid tihedad suhted kodumaaga. Näiteks saadeti igal aastal Jeruusalemma templimaksu, mille kaudu osaleti templielus ja jumalakummardamises. Sellega seoses märgib õpetlane John Barclay: „On piisavalt tõendeid, et diasporaa kogukondades koguti seda maksu ulatuslikult ja et rikkad tegid ka lisaannetusi.”
Lisaks tuli kümneid tuhandeid palverändureid igal aastal Jeruusalemma pühasid pidama. Seda näitab ülestähendus Apostlite teod 2:9–11, kus räägitakse 33. aasta nelipühast. Selleks puhuks tuli juute ja juudi proselüüte kokku Partiast, Meediast, Eelamist, Mesopotaamiast, Kapadookiast, Pontosest, Aasiast, Früügiast, Pamfüüliast, Egiptusest, Liibüast, Roomast, Kreetalt ja Araabiast.
kirjakohasJeruusalemma templi juhid suhtlesid diasporaa juutidega kirja teel. On teada, et käsuõpetaja Gamaaliel, keda mainitakse salmis Apostlite teod 5:34, saatis kirju Babüloni ja ka teistesse paikadesse. Kui Paulus saabus umbes aastal 59 vangina Rooma, siis „juutide peamehed” ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.” Sellest võib järeldada, et kodumaalt saadeti Rooma sageli kirju ja teateid. (Apostlite teod 28:17, 21.)
Diasporaa juudid kasutasid Heebrea Kirjade kreekakeelset tõlget, mis on tuntud kui Septuaginta. Ühes teatmeteoses öeldakse: „Võib arvata, et kogu diasporaas oli LXX [Septuaginta] levinud ja aktsepteeritud juutide Pühakiri.” Sedasama tõlget kasutasid algkristlased oma õpetustöös.
Jeruusalemmas asuva kristliku juhtiva kogu liikmed olid neist asjaoludest teadlikud. Hea sõnum oli jõudnud juba juutideni, kes elasid Süürias – kaasa arvatud Damaskuses ning Antiookias (Apostlite teod 9:19, 20; 11:19; 15:23, 41; Galaatlastele 1:21). Aastal 49 peetud koosolekul planeeriti ilmselt edasist tööd. Uurigem Piibli viiteid selle kohta, kuidas laienes töö juutide ja proselüütide seas.
Pauluse rännakud juudi diasporaas
Pauluse algne ülesanne oli kanda Jeesus Kristuse nime „paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette” (Apostlite teod 9:15, meie kursiiv). * Ka pärast Jeruusalemma koosolekut püüdis Paulus jõuda hajali elavate juutideni, ükskõik kuhu ta ka ei rännanud. (Vaata kasti lk 14.) Seega paistab, et koosolekul tehtud kokkulepe territooriumi jagamise kohta oli geograafilist laadi. Paulus ja Barnabas laiendasid oma misjonitööd lääne poole ning teised teenisid juutide kodumaal ja suurtes juudi kogukondades Idamaades.
Kui Paulus koos oma kaaslastega alustas Süüria Antiookiast teist misjonireisi, juhatati neid lääne poole: läbi Väike-Aasia Troasesse. Sealt läksid nad edasi Makedooniasse, öeldes: „Issand meid oli kutsunud neile [makedoonlastele] evangeeliumi kuulutama.” Hiljem rajati kristlikud kogudused ka muudes Euroopa linnades, näiteks Ateenas ja Korintoses. (Apostlite teod 15:40, 41; 16:6–10; 17:1–18:18.)
Arvatavalt aastal 56, kolmanda misjonireisi lõpus, kavatses Paulus minna veelgi kaugemale lääne poole, et laiendada territooriumit, mis talle Jeruusalemmas peetud koosolekul oli määratud. Ta kirjutas: „Siis olen ma omalt poolt valmis ka teile, Roomas asuvaile, evangeeliumi kuulutama,” ja „Hispaaniasse minnes tulen teie juurde” (Roomlastele 1:15; 15:24, 28). Mida öelda aga suurte juudi kogukondade kohta, mis paiknesid Idamaades?
Juudi kogukonnad ida pool
Esimesel sajandil oli kõige suurem juutide kogukond Egiptuses, eriti selle pealinnas Aleksandrias. Selles kaubandus- ja kultuurikeskuses oli sadu tuhandeid juute ning linn oli täis sünagooge. Aleksandriast pärit juut Philon on väitnud, et sel ajal oli kogu Egiptuses vähemalt miljon juuti. Märkimisväärselt palju oli juute ka lähedalasuvas Liibüas – Küreene linnas ja selle ümbruses.
Apostlite teod 2:10; 11:19, 20; 13:1; 18:24). Piiblis üldiselt pole juttu kristlaste tööst Egiptuses ja selle läheduses, kui välja arvata see, et räägitakse, kuidas kristlik teenija Filippus kuulutas Etioopia kojaülemale (Apostlite teod 8:26–39).
Mõned juudikristlased olid pärit neist paikadest. Piiblis on näiteks selliseid väljendeid: „Apollos ..., Aleksandriast pärit”, „mõned Küprose ja Küreene mehed” ning „Luukius Küreenest”, kes toetas Süüria Antiookia kogudust (Palju juute elas veel Babülonis ning ka Partias, Meedias ja Eelamis. Üks ajaloolane ütleb, et „juutide kogukondi oli kõikjal: Tigrise ja Eufrati tasandikul, alates Armeeniast kuni Pärsia laheni, kirdes Kaspia mereni ja ida pool Meediani”. Entsüklopeedia „Judaica” andmetel oli seal juute 800 000 või rohkem. Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus ütleb, et igal aastal sõitsid kümned tuhanded Babüloni juudid Jeruusalemma pühasid pidama.
Kas mõned Babülonist tulnud juudid ristiti nelipühal aastal 33? Seda me ei tea, ent nende seas, kes Peetrust tol päeval kuulasid, oli Mesopotaamiast tulnud inimesi (Apostlite teod 2:9). On teada, et Peetrus oli Babülonis umbes aastatel 62–64. Seal kirjutas ta oma esimese kirja ja võib-olla ka teise (1. Peetruse 5:13). Koosolekul, mida mainitakse galaatlastele saadetud kirjas, määrati Babülon ja selle suur juutide kogukond ilmselt Peetruse, Johannese ja Jakoobuse territooriumiks.
Jeruusalemma kogudus ja diasporaa juudid
Jakoobus, kes viibis samuti sel koosolekul, kus territooriumit jagati, teenis ülevaatajana Jeruusalemma koguduses (Apostlite teod 12:12, 17; 15:13; Galaatlastele 1:18, 19). Ta nägi 33. aasta nelipühal, kuidas tuhanded diasporaa juudid hea sõnumi vastu võtsid ja end ristida lasid (Apostlite teod 1:14; 2:1, 41).
Sel ajal ja pärast seda tuli iga-aastastele pühadele
kümneid tuhandeid juute. Linn oli rahvast täis ning külastajatel tuli leida endale peatuspaik lähedalasuvates külades või elada telkides. Entsüklopeedia „Judaica” selgitab, et lisaks sõpradega kohtumisele käisid rändurid templis Jumalat kummardamas, tõid ohvreid ja uurisid Toorat.Kindlasti kasutasid Jakoobus ja teised Jeruusalemma koguduse liikmed selliseid võimalusi, et diasporaa juutidele kuulutada. Võib arvata, et apostlid tegid kuulutustööd väga ettevaatlikult sel ajal, kui pärast Stefanose surma oli „suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine” (Apostlite teod 8:1). Ülestähendus näitab, et nii enne kui ka pärast seda olid kristlased kuulutustööl aga väga innukad ja kasv oli hea (Apostlite teod 5:42; 8:4; 9:31).
Mida meil on sellest õppida?
Algkristlased tegutsesid tõesti siiralt selle nimel, et kuulutada juutidele kõikjal, kus nad ka ei elanud. Umbes samal ajal püüdsid Paulus ja teised jõuda Euroopa territooriumil teistest rahvustest inimesteni. Nad järgisid käsku, mille Jeesus lahkudes oma järelkäijatele andis: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19, 20).
Nende eeskujust võime õppida, et Jehoova vaimu toetuse saamiseks on vaja teha kuulutustööd organiseeritult. Näha on ka seda, et häid tulemusi toob kuulutamine neile, kes peavad lugu Jumala Sõnast, eriti veel, kui nende territooriumil on vähe Jehoova tunnistajaid. Kas mõned teie koguduse territooriumi osad on viljakamad kui teised? Võib-olla on kasulik neid sagedamini läbi töötada. Kas lähikonnas toimub mingeid avalikke üritusi, mis pakuks häid võimalusi teha rohkem eraviisilist kuulutustööd ja anda tunnistust tänaval?
On rikastav, kui me mitte ainult ei loe Piiblist, mida algkristlased tegid, vaid viime end ka kurssi mõningate ajalooliste ja geograafiliste detailidega. Üks abivahend arusaamise süvendamiseks on brošüür „Vaatleme seda head maad”, kus on palju kaarte ja fotosid.
[Allmärkused]
^ lõik 2 Tõenäoliselt toimus see arutelu samal ajal, kui esimese sajandi juhtiv kogu arutas ümberlõikamise küsimust (Apostlite teod 15:6–29).
^ lõik 13 Selles artiklis keskendume sellele, kuidas Paulus andis tunnistust juutidele, mitte sellele, et ta oli ka „paganate apostel” (Roomlastele 11:13).
[Teabegraafika lk 14]
KUIDAS PAULUS PÜÜDIS AIDATA DIASPORAA JUUTE
ENNE 49. AASTA KOOSOLEKUT
Ap. t. 9:19, 20 Damaskus – „kuulutas . . .
kogudusekodades”
Ap. t. 9:29 Jeruusalemm – „ajas juttu kreekakeelsete
juutidega”
Ap. t. 13:5 Salamis, Küpros – „kuulutasid nad Jumala
sõna juutidele
kogudusekodades”
Ap. t. 13:14 Pisiidia Antiookia – „läksid
kogudusekotta”
Ap. t. 14:1 Ikoonion – „läksid juutide kogudusekotta”
PÄRAST 49. AASTA KOOSOLEKUT
Ap. t. 16:14 Filipi – „jumalakartlik naine, nimega
Lüüdia”
Ap. t. 17:1 Tessaloonika – „juutide kogudusekoda”
Ap. t. 17:10 Beroia – „läksid nad juutide
kogudusekotta”
Ap. t. 17:17 Ateena – „kõneles ... kogudusekojas
juutidega”
Ap. t. 18:4 Korintos – „õpetas kogudusekojas”
Ap. t. 18:19 Efesos – „läks ... sünagoogi ning
arutles ja väitles juutidega”
(P 1997)
Ap. t. 19:8 Efesos – „läks kogudusekotta ning kõneles
seal avalikult kolm kuud”
Ap. t. 28:17 Rooma – „kutsus kokku juutide peamehed”
[Kaart lk 15]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Sellisest suurest piirkonnast tulid inimesed, kes 33. aasta nelipühal head sõnumit kuulsid
ILLÜRIKON
ITAALIA
Rooma
MAKEDOONIA
KREEKA
Ateena
KREETA
Küreene
LIIBÜA
BITÜÜNIA
GALAATIA
AASIA
FRÜÜGIA
PAMFÜÜLIA
KÜPROS
EGIPTUS
ETIOOPIA
PONTOS
KAPADOOKIA
KILIIKIA
MESOPOTAAMIA
SÜÜRIA
SAMAARIA
Jeruusalemm
JUUDAMAA
MEEDIA
Babülon
EELAM
ARAABIA
PARTIA
[Veekogud]
Vahemeri
Must meri
Punane meri
Pärsia laht