Kas Sardese Meliton oli Piibli tõdede kaitsja?

IGAL aastal peavad tõsikristlased päeval, mis vastab heebrea kalendri 14. niisanile, Issanda õhtusöömaaega. Nad kuuletuvad Jeesuse käsule: „Seda tehke minu mälestuseks.” Oma ohvrisurma mälestusõhtu seadis Jeesus sisse aastal 33 pärast seda, kui oli peetud paasapüha. Ta suri enne, kui see päev lõppes (Luuka 22:19, 20; 1. Korintlastele 11:23–28).

Teisel sajandil hakati mälestusõhtu pidamise aega ja viisi muutma. Väike-Aasias peeti ka edaspidi Jeesuse surma daatumist kinni, ent nagu märgib üks teatmeteos, „oli Roomas ja Aleksandrias kombeks tähistada sellele järgnenud pühapäeval Jeesuse ülestõusmist”, mida kutsuti ülestõusmispaasapühaks. Rühmitus nimetusega kvartodetsimaanid seisid selle eest, et Jeesus Kristuse surma mälestataks 14. niisanil. Sellel seisukohal oli ka Sardese Meliton. Kes ta oli? Mil kombel ta kaitses seda tõekspidamist ja muidki Piibli tõdesid?

Suurkuju

Nagu kirjutas oma töös „Kiriku ajalugu” Kaisarea Eusebios, läkitas Efesose Polykrates 2. sajandi lõpus Rooma kirja, milles ta seisis selle eest, et mälestusõhtut „peetaks vastavalt evangeeliumile paasapühade 14. päeval, mitte eales sellest kõrvale kaldudes, vaid ususeadusest kinni pidades”. Vastavalt kirjale oli Lüüdia Sardese piiskop Meliton olnud üks neist, kes oli toetanud tähistamise kuupäevana 14. niisanit. Kirjas mainiti, et Melitoni kaasaegsed arvasid ta „surmaunne suikunud suurkujude hulka”. Polykrates kirjutas, et Meliton ei abiellunud ning „elas täielikult Pühas vaimus, nüüd aga puhkab Sardeses, oodates taevast kutset, et siis surnuist üles tõusta”. Öeldu võib osutada sellele, et Meliton kuulus nende sekka, kes uskusid, et ülestõusmine leiab aset alles Kristuse tagasituleku ajal (Ilmutuse 20:1–6).

Seega ilmneb, et Meliton pidi olema vapper ja otsusekindel mees. Fakt on see, et ta kirjutas Marcus Aureliusele, Rooma keisrile  aastatel 161–180, kristlaste kaitseks ühe esimese teadaoleva „Apoloogia”. Kartmatult kaitses Meliton kristlust ning häbimärgistas kurje ja saamahimulisi inimesi. Sellised inimesed kasutasid ära mitmesuguseid keisri käske kui ettekäändeid kristlasi taga kiusata ja ülekohtuselt hukka mõista, et nende vara kavalusega endale kahmata.

Kartmatult kirjutas Meliton keisrile: „Meie palve sinule on vaid see, et sa isiklikult neid vaenualuseid [kristlasi] uuriks ning õiglaselt otsustaks, kas nad väärivad surma ja karistust või kaitset ja puutumatust. Ent kui see korraldus ja uus määrus, mida pole kohane rakendada isegi barbaritest vaenlaste suhtes, ei ole lähtunud sinult, siis palume sind veelgi tõsisemalt mitte suhtuda ükskõikselt meisse, kes me kannatame sellise seadusevastase riisumise all pööbli poolt.”

Kristluse kaitsmine Pühakirja abil

Pühasid Kirjasid uuris Meliton suure huviga. Meil pole ta kirjutiste täielikku loetelu, ent tema huvist piibliliste teemade vastu räägivad sellised pealkirjad nagu „Kristlikust elust ja prohvetitest”, „Inimese usust”, „Loomisest”, „Ristimisest ja tõest ning usust Kristuse sündimisse”, „Külalislahkusest”, „Pühakirja mõistmise võtmest” ning „Kuradist ja Johannese ilmutusest”.

Meliton võttis ette reisi Piibli maadesse, et jõuda selgusele Heebrea Kirjadesse kuuluvate raamatute täpses arvus. Seoses sellega kirjutas ta: „Niisiis, käinud hommikumaal ning viibinud ise seal, kus kõike seda kuulutati ja tehti, ning õppinud lähemalt tundma Vana Testamendi raamatuid ja pannud kirja fakte, läkitasin ma need sulle.” Kuigi selles raamatute loetelus ei mainita Nehemja ja Estri raamatut, on see vanim  Heebrea Kirjade kanooniliste raamatute kataloog, mis on toodud ära end kristlaseks tunnustanu kirjutises.

Selle uurimistöö käigus kogus Meliton kokku terve rea Heebrea Kirjadest võetud salme, mis sisaldavad Jeesuse kohta käivaid prohvetikuulutusi. Melitoni töö pealkirjaga „Väljavõtted” osutab sellele, et Jeesus oli kauaoodatud Messias ning et Kristusele viitasid Moosese Seadus ja Prohvetid.

Lunahinna väärtuse kaitsmine

Tähtsates Väike-Aasia linnades võis tajuda juudi kogukonna mõju. Juudid Sardesest, kus elas ka Meliton, pidasid heebrealaste paasapüha 14. niisanil. Meliton pani kirja jutluse pealkirjaga „Paasapühad”, näitamaks paasapühade õiguspärasust Seadusest lähtudes ning kaitsmaks kristlasi, kes peavad Issanda õhtusöömaaega 14. niisanil.

Kommenteerinud 2. Moosese raamatu 12. peatükki ja näidanud, et paasapüha oli Kristuse ohverduse eelpilt, selgitas Meliton, miks pole kristlastel mõistlik paasapüha pidada. Põhjuseks on see, et Jumal oli Moosese Seaduse tühistanud. Seejärel selgitas Meliton, miks on Kristuse ohver vajalik: Jumal andis Aadamale elupaigaks paradiisi, et ta võiks seal õnnelik olla, kuid esimene inimene astus üle keelust mitte süüa hea ja kurja tundmise puust – seetõttu tekkis vajadus lunahinna järele.

Meliton kordas ikka ja jälle, et Jeesus läkitati maa peale ja suri piinapostil, et lunastada inimkond välja patu ja surma alt. Huvitav on see, et Meliton kasutas kreekakeelset sõna xylon ’puu’, kui ta kirjutas postist, millel Jeesus suri (Apostlite teod 5:30; 10:39; 13:29).

Melitoni tunti ka väljaspool Väike-Aasiat. Tema töödega olid tuttavad Tertullianus, Aleksandria Klemens ja Origenes. Kuid ajaloolane Raniero Cantalamessa märgib: „Melitoni allakäik – mis tõi tasapisi kaasa tema kirjutiste käibelt kadumise – algas pärast seda, kui võidule pääses pühapäevase ülestõusmispaasapüha pidamise komme ning kvartodetsimaane hakati pidama ketseriteks.” Lõpuks olid Melitoni kirjutised peaaegu täielikult kaotsi läinud.

Kas usutaganemise ohver?

Pärast apostlite surma hakkas tõsikristlusse imbuma ettekuulutatud usutaganemine (Apostlite teod 20:29, 30). Vaieldamatult avaldas see mõju ka Melitonile. Tema kirjutiste keeruline stiil peegeldab kreeka ja rooma filosoofiliste tööde laadi. See võib olla põhjus, miks Meliton nimetas kristlust „meie filosoofiaks”. Ka pidas ta nõndanimetatud kristluse ja Rooma keisririigi ühtesulamist „silmapaistvaimaks tõendiks ... edu kohta”.

On selge, et Meliton ei järginud apostel Pauluse nõuannet: „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele.” Niisiis, ehkki Meliton mingil määral kaitses Piibli tõdesid, hülgas ta need siiski paljudel juhtudel. (Koloslastele 2:8.)

[Pilt lk 18]

Jeesus määras Issanda õhtusöömaaja pidamise 14. niisanile