Esiletõstetud kohti Laulude viiendast raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Laulude viiendast raamatust
RIKKAD võivad öelda, et ’nende pojad on nagu noorpõlves hästi kasvatatud taimed, ja nende tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad, et nende aidad on täis ning et nende lambakari kasvab tuhandekordseks’. Lisaks võivad rikkad öelda: „Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib!” Vastandina sellele ütleb aga laulukirjutaja: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!” (Laul 144:12–15, vt ka UM). Ja kuidas see võikski teisiti olla? Jehoova on õnnelik Jumal ja õnnelikud on need, kes teda teenivad (1. Timoteosele 1:11). See tõde tuleb väga selgelt esile Jumala inspireeritud laulude viimases kogus, mis koosneb lauludest 107 kuni 150.
Laulude viies raamat pöörab tähelepanu ka Jehoova ülimeeldivatele omadustele, sealhulgas tema heldusele, tõemeelsusele ja headusele. Sedamööda kuidas meie teadmised Jumala kohta kasvavad, kasvab meis ka jumalakartus ja armastus tema vastu. See omakorda aitab meil olla õnnelikumad. Kui väärtusliku sõnumi me küll leiame Laulude viiendast raamatust! (Heebrealastele 4:12.)
ÕNNELIKUD JEHOOVA HELDUSE PÄRAST
„Tänagu nad Jehoovat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele,” laulsid juudid, kui nad Babüloni vangipõlvest tagasi pöördusid (Laul 107:8, 15, 21, 31). Taavet ütleb Jumalat ülistades: „Kuni ülemate pilvedeni [on] su tõde” (Laul 108:5). Järgmises laulus esitab ta palve: „Aita mind, Jehoova, mu Jumal! Päästa mind oma heldust mööda!” (Laul 109:18, 19, 26). Laul 110 on prohvetlik laul Messia valitsusest. „Jehoova kartus on tarkuse algus,” ütleb Laul 111:10. Sellest järgmine psalm aga kinnitab, et „õnnis on mees, kes kardab Jehoovat” (Laul 112:1).
Laule 113 kuni 118 nimetatakse hallel-lauludeks, sest neis esineb korduvalt väljend „Halleluuja” ehk „Kiitke Jaahi”. Juudid laulsid neid laule paasapüha ja kolme iga-aastase püha ajal, nagu ütleb Mišna (kolmandast sajandist pärit teos, kuhu on talletatud varaseimad suulised pärimused). Laul 119, mis on kõige pikem laul ja pikim peatükk kogu Piiblis, ülistab Jehoova sõna ehk sõnumit, mille ta on avaldanud.
Vastused piiblilistele küsimustele:
109:23 – Mida mõtles Taavet sõnadega „ma kaon nagu vari, mis pikemaks venib”? Taavet väljendas luulekeeles seda, et ta tunneb oma surma väga lähedal olevat (Laul 102:12).
110:1, 2 – Mida tegi „[Taaveti] Issand” Jeesus Kristus siis, kui ta oli istunud Jumala paremale käele? Pärast ülesäratamist läks Jeesus taevasse ja ootas Jumala paremal käel kuni aastani 1914, et siis Kuningana valitsema asuda. Selle vahepealse aja jooksul valitses Jeesus oma võitud järelkäijate üle; ta juhatas neid kuulutamise ja inimeste jüngriteks tegemise töös ning valmistas neid ette saama tema kaasvalitsejateks ta Kuningriigis (Matteuse 24:14; 28:18–20; Luuka 22:28–30).
110:4 – Mida sellist on Jehoova vandunud, mida ta ei kahetse? See vanne on leping, mille Jehoova on teinud Jeesus Kristusega, et ta oleks Kuningas ja Ülempreester (Luuka 22:29, UM).
113:3 – Kuidas kiidetakse Jehoova nime „päikesetõusust loojakuni”? See tähendab enamat kui vaid seda, et üks rühm inimesi kummardab iga päev Jumalat. Päikesekiired valgustavad kogu maakera, sedamööda kuidas päike idast tõuseb ja läände loojub. Niisamuti tuleb kiita Jehoovat üle kogu maa. Ilma organiseerimiseta poleks võimalik seda korda saata. Jehoova tunnistajatena peame kalliks eesõigust ülistada Jumalat ja osaleda innukalt Kuningriigi kuulutamise töös.
116:15 – Kui „kallis on Jehoova meelest tema vagade surm”? Jehoovale on tema teenijad nii kallid, et nende kui terve rahva surm oleks tema silmis liiga kõrge hinnaga, et lasta sel juhtuda. Kui Jehoova seda lubaks, jääks mulje, nagu oleksid ta vaenlased temast vägevamad. Peale selle ei jääks siis maa peale kedagi, kes uue maailma aluse moodustaksid.
119:71 – Mida head võib olla selles, kui meid vaevatakse? Raskused võivad õpetada meid veelgi täielikumalt Jehoovale toetuma, palvetama tema poole veelgi tungivamalt ning olema veelgi agaramad tema Sõna uurima ja selles öeldut ellu rakendama. Lisaks võivad vaevarohkes olukorras tulla esile mõned meie isiksuse vead, mida saame siis parandada. Kannatused ei kibesta meid, kui me õpime neist.
119:96 – Mida mõeldakse väljendiga „kõige täiuslikumal asjal on lõpp”? Laulukirjutaja räägib täiuslikkusest inimlikust vaatepunktist. Tõenäoliselt pidas ta silmas seda, et inimlik arusaam täiusest on piiratud. Seevastu Jumala käskudel niisuguseid piire pole. Me saame neist juhinduda igas eluvaldkonnas. Eestikeelne Suur Piibel (1938–40) ütleb: „Igal täiuslikul asjal olen ääre näinud, aga sinu käsk on ilmatu lai.”
119:164 – Mida tähelepanuväärset on Jumala kiitmises „seitse korda päevas”? Number seitse tähistab Piiblis sageli täielikkust. Seega ütles laulukirjutaja, et Jehoova on väärt kogu meie kiitust.
Õpetus meile:
107:27–31. Kui puhkeb Harmagedoon, on selle maailma tarkus „ära neelatud” (Ilmutuse 16:14, 16). See ei päästa kedagi hävingust. Ainult need, kes ootavad päästet Jehoovalt, jäävad ellu ja ’tänavad Jehoovat ta helduse eest’.
109:30, 31; 110:5. Sõduri parem käsi, millega ta käsitses mõõka, oli tavaliselt kilbiga kaitsmata, sest kilpi hoiti vasakul pool. Ülekantud tähenduses on Jehoova oma teenijate „paremal käel” ja võitleb nende eest. Ta kaitseb ja aitab oma teenijaid – mis annab meile põhjust teda „väga tänada”.
113:4–9. Jehoova on nii kõrge, et ta peab alanduma isegi selleks, et ’vaadata, mis taevas on’. Ometi tunneb ta kaasa vaevasele, viletsale ja sigimatule. Suverään Jehoova on alandlik ning tahab, et ka tema kummardajad samamoodi seda omadust ilmutaksid (Jakoobuse 4:6).
114:3–7. Teadmised Jehoova imetegudest, mis ta tegi oma rahva heaks Punase mere ja Jordani jõe ääres ning Siinai mäe juures, peaksid meile sügavat mõju avaldama. Inimkond, keda tähistab sõna „maa”, peaks tundma Issanda palge ees aukartust ehk piltlikus mõttes tema ees „värisema”.
119:97–101. Jumala Sõna abil saame olla targad, mõistlikud ja arukad, mis kaitseb meid vaimse kahju eest.
119:105. Jumala Sõna on meie jalale lambiks selles mõttes, et aitab meil elus ettetulevate probleemidega toime tulla. Samuti valgustab see piltlikult meie teerada, sest annab teada Jumala eesmärgi tuleviku suhtes.
ÕNNELIKUD ISEGI RASKUSTES
Kuidas me suudame katselepanevate olukordade ning raskustega hakkama saada? Laulud 120 kuni 134 annavad sellele küsimusele selge vastuse. Me saame eluraskustest üle ja säilitame rõõmu, kui ootame abi Jehoova käest. Arvatavasti laulsid iisraellased neid laule – mida nimetatakse palveteekonna või ülesmineku lauludeks – siis, kui nad läksid üles Jeruusalemma iga-aastaseid pühi pidama.
Lauludes 135 ja 136 räägitakse, et Jehoova teeb kõik, mis ta iganes soovib, seevastu ebajumalad on tema kõrval täiesti abitud. Laul 136 on mõeldud laulmiseks vahelduslauluna, iga salmi viimane pool lauldi vastuseks esimesele poolele. Järgmine psalm jutustab sellest, kuivõrd kurvas olukorras olid Babülonis juudid, kelle sooviks oli kummardada Jehoovat Siionis. Laulud 138 kuni 145 on Taaveti kirjutatud. Ta tahab ülistada ja tänada Jehoovat „kõigest oma südamest”. Miks? Sellepärast, et ta on „nii kardetavalt imeliselt loodud” (Laul 138:1; 139:14, P 1997). Lauludes 140 kuni 144 palub Taavet, et teda kaitstaks kurjade inimeste eest, et teda õiglaselt noomitaks ning et ta pääseks oma tagakiusajate käest. Samuti palub ta juhatust õigeks käitumiseks. Ta rõhutab seda, et Jehoova rahvas on õnnelik rahvas (Laul 144:15). Pärast seda, kui Taavet on rääkinud veel Jumala suurusest ja headusest, lausub ta: „Jehoova kiitust rääkigu mu suu ja kõik liha andku tänu tema pühale nimele ikka ja igavesti!” (Laul 145:21).
Vastused piiblilistele küsimustele:
122:3 – Mis mõttes oli Jeruusalemm „hästi kokkuliidetud linn”? Nagu muistsete linnade puhul üldiselt tavaks, olid ka Jeruusalemmas majad ehitatud üksteise ligi. Linn oli kompaktne ja seepärast oli seda kerge kaitsta. Lisaks said linnaelanikud tänu sellele, et majad asusid lähestikku, üksteisele abiks ja toeks olla. See kõik osutas Iisraeli 12 suguharu vaimsele ühtsusele, kui nad tulid kokku Jumalat kummardama.
123:2 – Mis on sulaste silmadega seotud näite mõte? Sulased ja ümmardajad vaatavad oma isanda või emanda käte peale kahel põhjusel: et saada teada tema soove või saada kaitset ja eluks hädavajalikke asju. Samamoodi vaatame meie Jehoova poole, et teaksime tema tahet ja võiksime olla tema soosingus.
131:1–3 – Kuidas ’taltsutas ja vaigistas Taavet oma hinge otsekui võõrutatud laps ema juures’? Just nagu emapiimast võõrutatud laps õpib leidma lohutust ja rahuldust oma ema embusest, nõnda õppis Taavet taltsutama ja vaigistama oma hinge „otsekui võõrutatud laps ema juures”. Mis mõttes? Selles mõttes, et ta süda polnud kõrk ja ta „silmad [ei olnud] uhked” (P 1997) ning ta ei nõudnud ’asju, mis olid talle liiga suured’. Selle asemel et püüda silma paista, tunnustas Taavet enamasti oma piire ja ilmutas alandlikkust. Me teeme targasti, kui oleme samasuguse hoiakuga, eriti siis, kui soovime koguduses eesõigusi saada.
Õpetus meile:
120:1, 2, 6, 7. Laimava ja salvava keelepruugiga võib inimene teistele suurt ahastust põhjustada. Üks võimalus näidata, et ’me tahame rahu’ (P 1997), on talitseda oma keelt.
120:3, 4. Kui peame kannatama kellegi pärast, kel on „petis keel”, võime leida lohutust teadmisest, et Jehoova seab omal ajal asjad korda. „Sangar” toob laimajate peale õnnetuse. Neile saab osaks Jehoova tuline hukkamõist, mida sümboliseerivad „leetpõõsa tulised söed”.
127:1, 2. Me peaksime kõigis oma ettevõtmistes Jehoovalt juhatust otsima.
133:1–3. Jehoova rahva ühtsus on rahustav, hea ja kosutav. Me ei tohiks seda rikkuda ning peaksime hoiduma kritiseerimisest, tülitsemisest ja kaeblemisest.
137:1, 5, 6. Omalt maalt pagendatud Jehoova kummardajad olid kiindunud Siionisse, mis kujutas Jumala organisatsiooni. Kuidas on lood meiega? Kas me oleme ustavalt kiindunud organisatsiooni, mida Jehoova kasutab tänapäeval?
138:2. Jehoova teeb oma tõotuse ’suuremaks kui on kõik ta kuulsus [„nimi”, UM]’ selles mõttes, et kõik see, mis ta oma nimel on tõotanud, ületab täitudes kaugelt igasugused meie ootused. Tõesti, meie ees on suurepärased tulevikuväljavaated.
139:1–6, 15, 16. Jehoova teab meie tegusid, mõtteid ja sõnu isegi enne seda, kui oleme need välja öelnud. Ta tunneb meid juba alates loote moodustumise ajast, enne veel kui üksikud kehaosad on välja arenenud. See, kui hästi Jumal igat inimest tunneb, on nii imeline, et meil on raske seda lõpuni mõista. Kui lohutav on teada, et Jehoova mitte ainult ei näe neid katselepanevaid olukordi, mida võime kohata, vaid ka mõistab, kuidas need meid mõjutavad.
139:7–12. Pole olemas paika, mis oleks liiga kaugel selleks, et Jumal meid tugevdada ei saaks.
139:17, 18. Kas Jehoova tundmine valmistab meile rõõmu? (Õpetussõnad 2:10.) Kui see on nii, siis oleme leidnud ammendamatu rõõmuallika. Jehoova mõtteid on „rohkem kui liiva”. Meil on tema kohta alati ikka veel midagi õppida.
139:23, 24. Me peaksime soovima, et Jehoova uuriks meie seesmist isiksust, et näha, kas me oleme „valuteel” – kas meis on valesid mõtteid, himusid ja kalduvusi, ning aitaks meil need välja juurida.
143:4–7. Kuidas me võime isegi väga suurtes raskustes vastu pidada? Laulukirjutaja ütleb, mida selleks teha tuleb: mõtiskleda Jehoova tegude üle ja mõlgutada meeles tema kätetöid ning palvetada, et ta meid aitaks.
„Kiitke Jaahi!”
Neli esimest laulude kogu lõpevad igaüks tänu- ja kiitusväljendiga Jehoovale (Laul 41:14; 72:19, 20; 89:53; 106:48). Viimane laulude kogu pole selles suhtes erand. Laul 150:6 ütleb: „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja [„Kiitke Jaahi!”, UM]!” Jumala uues maailmas teevad seda tõepoolest kõik.
Selle rõõmurohke aja saabumist oodates on meil küllaga põhjust ülistada tõelist Jumalat ja kiita tema nime. Mõeldes sellele, kui õnnelikud me oleme, et tunneme Jehoovat ja saame olla temaga heades suhetes, siis kas ei tunne me soovi ülistada teda tänuliku südamega?
[Pilt lk 15]
Jehoova imelised teod on aukartustäratavad
[Pilt lk 16]
Jehoova mõtteid on „rohkem kui liiva”