Elulugu

Olen õppinud pereliikmete ustavusest

JUTUSTAB KATHLEEN COOKE

KUI mu vanaema Mary Ellen Thompson 1911. aastal oma sugulastel Šotimaal Glasgow’s külas oli, käis ta kuulamas tuntud piibliuurija Charles Taze Russelli loengut. Vanaema oli kuuldust vaimustuses. Tulnud tagasi koju Lõuna-Aafrika Vabariiki, võttis ta ühendust kohalike piibliuurijatega. Vanaemast sai üks neist 16-st, kes ristiti Lõuna-Aafrika Vabariigi esimesel piibliuurijate konvendil 1914. aasta aprillis. Vanaema tütar Edith, kellest sai minu ema, oli tollal kuuene.

Pärast vend Russelli surma 1916. aastal tekkis piibliuurijate seas kogu maailmas lahkhelisid. Ustavate jumalateenijate arv Durbani linnas langes 60-lt 12-le. Ingeborg Myrdal ja tema teismeline poeg Henry, kes oli äsja ristitud, jäid aga Jumalale ustavaks. 1924. aastal sai Henryst kolportöör ehk täisajaline kuulutaja. Järgmise viie aasta jooksul kuulutas ta paljudes Lõuna-Aafrikas paikades. 1930. aastal abiellus Henry minu emaga ning kolm aastat hiljem sündisin mina.

Meie pere elu

Elasime ema-isaga mõnda aega Mosambiigis, kuid kolisime 1939. aastal emapoolsete vanavanemate juurde Johannesburgi. Kuigi vanaisal polnud Piibli tõe vastu huvi ja ta oli vahel vanaema usule isegi vastu, oli ta muidu külalislahke  mees. 1940. aastal sündis minu õde Thelma. Elades vanavanemate juures, õppisime õega vanemate inimeste eest hoolitsema. Pärast õhtusööki, kui räägiti päevasündmustest ja meenutati möödunud aegu, oli meil kombeks kauemaks laua taha istuma jääda.

Meil käis külas teisigi tunnistajaid, eriti täisajalisi teenijaid. Ka nemad jäid meiega õhtusöögile vestlema ning nendegi kogemused aitasid meil oma vaimset pärandit üha enam hindama hakata. Kõik see sütitas meis Thelmaga soovi pioneeriks saada.

Juba väiksest peale õpetati meile armastust lugemise vastu. Ema, isa ja vanaema lugesid meile nii juturaamatuid kui ka Piiblit. Koosolekutel ja kuulutustööl käimine oli meie jaoks sama loomulik kui hingamine. Kuna isa oli Johannesburgi koguduse sulane (keda praegu kutsutakse juhtivaks ülevaatajaks), pidime koosolekule jõudma alati varakult. Kui toimusid konvendid, oli isa hõivatud nende korraldamisega, ema aga aitas delegaatidel majutust leida.

Eriline konvent

1948. aasta konvent oli Johannesburgi kristlastele eriline. Esimest korda viibisid meie konvendil Jehoova tunnistajate peakorteri liikmed New Yorgist Brooklynist. Isa ülesandeks oli sõidutada selle aja jooksul Nathan Knorri ja Milton Henschelit. Minu jaoks oli see konvent eriline ka selle tõttu, et lasin end siis ristida.

Peagi pärast seda konventi ütles isapoolne vanaisa isale, et tal on sügavalt kahju, et oli lasknud end pärast vend Russelli surma mõjutada nendel, kes olid piibliuurijate hulgast lahkunud. Isaisa suri mõned kuud hiljem. Isapoolne vanaema Ingeborg Myrdal jäi aga ustavaks oma maise tee lõpuni aastal 1955.

Sündmused, mis kujundasid mu elu

1949. aasta 1. veebruaril alustasin pioneerteenistust. Olime kõik elevust täis, kui kuulsime, et järgmisel aastal korraldatakse New Yorgis rahvusvaheline konvent. Igatsesime nii väga sellele konvendile minna, kuid meil polnud piisavalt raha. Ent meie emapoolne vanaisa suri 1950. aastal ning vanaema maksis pärandiks saadud raha eest kinni kõigi meie viie sõidupiletid.

Mõned nädalad enne konvendile sõitu saabus mulle kiri Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgist Brooklynist. See oli kutse Gileadi misjonikooli 16. kursusele. Milline üllatus! Ma polnud ju veel isegi mitte 17. Mul oli au olla Gileadi koolis nende kümne õpilase seas, kes kutsuti sellele kursusele Lõuna-Aafrika Vabariigist.

 Pärast kursuse lõpetamist 1951. aasta veebruaris määrati kaheksa meist tagasi Lõuna-Aafrika Vabariiki. Paari järgmise aasta jooksul kuulutasime kaaslasega peamiselt väiksemates linnades, kus räägiti afrikaani keelt. Alguses jäin selle keelega hätta. Mäletan päeva, mil sõitsin rattaga koju ja nutsin, kuna tundsin, et ei saa kuulutustööga hakkama. Aja jooksul aga õppisin afrikaani keelt paremini kõnelema ning Jehoova õnnistas mu pingutusi.

Abielu ja reisiv töö

1955. aastal sain tuttavaks John Cooke’iga. Ta oli aidanud enne ja pärast Teist maailmasõda panna kuulutustööd käima Prantsusmaal, Portugalis ja Hispaanias ning oli alustanud misjoniteenistust Aafrikas samal aastal, kui me tutvusime. Hiljem John kirjutas: „Sain kõigest ühe nädala jooksul kolme üllatuse osaliseks ... Kõigepealt kinkis üks heldekäeline vend mulle väikese auto, seejärel määrati mind piirkonnasulaseks ning lisaks sellele ma armusin.” * Abiellusime 1957. aasta detsembris.

Enne pulmi kinnitas John mulle, et elu temaga ei saa kunagi olema igav. Tal oli õigus. Hakkasime külastama kogudusi kogu Lõuna-Aafrika Vabariigis. Enamasti käisime neis paikades, kus elasid mustanahalised. Seepärast tuli meil igal nädalal näha vaeva isegi selleks, et saada luba sellistesse piirkondadesse sisenemiseks, rääkimata ööbimisest. Mõnikord juhtus ka nii, et pidime magama kõrvalasuval valgete territooriumil tühja poe põrandal, kus püüdsime end majast möödujate eest varjata. Tavaliselt aga ööbisime kõige lähemal elavate valgenahaliste juures, kellest paljude kodud jäid kilomeetrite kaugusele.

Samuti oli meil raskusi võsasse lihtsa koosolekuhoone  ehitamisega. Näitasime ümberkaudu Jehoova tunnistajate tehtud filme, mis aitasid inimestel meie ülemaailmset vennaskonda hindama hakata. Kuna neis paikades polnud tavaliselt elektrit, pidime kaasa võtma oma generaatori. Meil oli ka probleeme Briti protektoraatides, kus meie kirjandus oli keelustatud. Peale selle tuli meil hakata õppima suulu keelt. Kõigest hoolimata olime rõõmsad, et saime oma vendi ja õdesid aidata.

1961. aasta augustis sai Johnist neljanädalase Kuningriigi teenistuskooli esimene õpetaja Lõuna-Aafrika Vabariigis ning ta hakkas koolitama koguduse ülevaatajaid. John oli hea õpetaja, ta oskas puudutada õpilaste südant oma lihtsa loogika ja värvikate näidetega. Neid ingliskeelseid kursusi korraldades reisisime ringi peaaegu poolteist aastat. Samal ajal, kui John tegeles õpetamistööga, käisin mina kohalike Jehoova tunnistajatega kuulutamas. 1964. aasta 1. juulil saime aga kutse hakata teenima Johannesburgi lähedal asuvas Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroos.

Sel ajal hakkas Johni tervis halvenema. 1948. aastal oli ta haigestunud tuberkuloosi ning tundis end pärast seda tihtipeale jõuetuna. Johnil olid gripitaolised sümptomid ning ta lamas päevi voodis, suutmata midagi teha või kedagi näha. Arst, kellega konsulteerisime veidi enne harubüroosse kolimist, diagnoosis Johnil depressiooni.

Muidugi oli meil mõeldamatu muuta oma elutempot, mida arst oli teha soovitanud. John määrati büroos tööle teenistusosakonda ning mind korrektoriks. Ja milline õnnistus oli küll see, et saime oma toa! Kuna John oli enne meie abiellumist teeninud portugalikeelsel territooriumil, paluti meid 1967. aastal aidata ainukesel portugali päritoluga tunnistajate perel kuulutada suurele portugali kogukonnale nii Johannesburgis kui ka linna lähistel. See tähendas, et mul tuli taas käsile võtta uue keele õppimine.

Kuna portugali kogukond oli hajali üle suure territooriumi, pidime huviliste leidmiseks palju sõitma, vahel koguni kuni 300 kilomeetrit. Veidi hiljem hakkasid portugali keelt kõnelevad tunnistajad Mosambiigist meil kokkutulekutel käima, ja sellest oli huvilistele palju abi. Nende 11 aasta jooksul, mil tegime kuulutustööd portugali keelt kõnelevate inimeste seas, nägime, kuidas umbes 30 inimesest koosnevast grupist sai neli kogudust.

Muutused

Vahepeal oli meie peres juhtunud nii mõndagi. 1960. aastal abiellus mu õde Thelma John Urbaniga, pioneeriga Ameerika Ühendriikidest. 1965. aastal osalesid nad Gileadi kooli 40. kursusel ning teenisid seejärel 25 aastat ustavalt misjonäridena Brasiilias. 1990. aastal pidid nad aga kolima Ohio osariiki, et hoolitseda Johni põdurate vanemate eest. Vaatamata vanemate eest hoolitsemisega kaasnevale stressile on nad suutnud jääda täisajalisse teenistusse tänase päevani.

Minu emapoolne vanaema lõpetas maise elutee 1965. aastal, kui oli 98-aastane, jäädes Jumalale ustavaks kuni surmani. Samal aastal jäi isa pensionile. Niisiis, kui meil paluti olla abiks portugalikeelsel territooriumil, tulid isa ja ema meile vabatahtlikult appi. Nendest oli meie grupile palju abi ning juba mõne kuu pärast moodustati esimene portugalikeelne kogudus. Peagi diagnoositi aga emal vähk. Ta suri 1971. aastal, isa seitse aastat hiljem.

Toimetulek Johni haigusega

1970. aastateks oli selge, et Johni tervis ei parane. Vähehaaval tuli tal loobuda  eesõigustest, mis olid talle väga armsad, näiteks Peeteli pere „Vahitorni” uurimise ja hommikuse Piibli arutelu juhatamisest. Peale selle määrati John teenistusosakonnast postitusosakonda ja seejärel aeda tööle.

Kuna John oli võitleja hing, oli tal raske muutustega leppida. Kui püüdsin järelejätmatult veenda teda tempot aeglustama, ütles ta mulle naljatades, et olen tema vangivalvur, ning kallistas mind. Lõpuks siiski jõudsime järeldusele, et peame lõpetama teenimise portugalikeelsel territooriumil ning hakkama käima harubüroo kuningriigisaalis kogunevas koguduses.

Johni tervise halvenedes oli liigutav näha, kui lähedased suhted tal olid Jehoovaga. Kui John keset ööd sügavas depressioonihoos üles ärkas, rahustasin teda nii kaua, kui ta suutis Jehoova poole palvetada. Lõpuks tuli ta ise nendel rasketel hetkedel toime, korrates aeglaselt Filiplastele 4:6, 7 sõnu „Ärge muretsege ühtigi ...”. Kui ta oli rahunenud, palvetas ta Jehoova poole. Olin tihtipeale üleval ning märkasin, kuidas tal hardalt Jehoovat paludes huuled liiguvad.

Kuna harubüroo hooned olid ülerahvastatud, hakati väljapoole Johannesburgi uut suurt harubürood ehitama. Sõitsime Johniga tihti sellele vaiksele ehitusplatsile, eemale linnakärast ja saastunud õhust. Meil lubati enne uue harubüroo valmimist kolida sinna ajutisse korterisse ning sellest oli Johnile palju kasu.

Uued raskused

Kui Johni mõtlemisvõime nõrgenes, oli tal järjest raskem oma tööd teha. Oli väga liigutav, kuidas teised Johni toetasid. Näiteks, kui üks vend läks linna raamatukokku uurimistööd tegema, võttis ta Johni kaasa. John toppis alati oma taskud traktaate ja ajakirju täis. Tänu sellele tundis ta, et suudab midagi teha ning on midagi väärt.

Lõpuks ei saanud John Alzheimeri haiguse tõttu enam lugemisega hakkama. Olime rõõmsad, et ta sai kuulata piiblilist kirjandust ja kuningriigilaule kassettidelt. Kuulasime neid kassette ikka ja jälle. John ärritus tihtipeale, kui ma ei istunud tema kõrval ega kuulanud kassette koos temaga. Otsisin siis endale igasugu näputööd. Tänu sellele olime hästi varustatud nii kampsunite kui tekkidega.

Mõne aja pärast pidin Johni eest veel rohkem hoolitsema hakkama. Kuigi olin sageli liiga väsinud, et lugeda või uurida, tõi mulle suurt rõõmu, et sain hoolitseda tema eest kuni lõpuni. John suri minu käte vahel 1998. aastal varsti pärast seda, kui oli jõudnud 85. eluaastasse. Ta jäi Jehoovale lõpuni ustavaks. Kuidas ma küll igatsen teda näha ülestõusmises, kui ta on jälle terve ja täie mõistuse juures!

Leian kosutust

Pärast Johni surma oli raske üksi elada. Niisiis sõitsin 1999. aastal Ameerika Ühendriikidesse Thelmale ja tema abikaasale külla. Kui suurt rõõmu ja kosutust pakkus mulle küll kohtumine paljude ustavate ja kallite sõpradega, kellest mõned töötavad Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis! Just seda vaimset tõuget mul vaja läkski.

Kui mõtlen oma lähedaste ustavate Jehoova teenijate peale, tulevad meelde paljud asjad, mis on mind aidanud. Näiteks olen tänu nende abile ja eeskujule õppinud armastama eri rahvustest ja rassidest inimesi. Olen neilt õppinud ka kannatlikkust ja vastupidavust ning seda, kuidas eri oludega kohaneda. Kõige enam olen aga kogenud Jehoova, Palvekuulja headust. Tunnen sedasama mida laulukirjutaja, kes ütles: „Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest!” (Laul 65:5).

[Allmärkus]

[Pilt lk 8]

Vanaema oma tütardega

[Pilt lk 9]

Koos vanematega 1948. aastal, mil mind ristiti

[Pilt lk 10]

Koos Gileadi kooli registraatori Albert Schroederi ja üheksa õpilasega Lõuna-Aafrika Vabariigist

[Pilt lk 10]

Johniga 1984. aastal