Tänapäeva julm maailm

MARÍA oli 64-aastane ja elas üksinda. Ta leiti oma kodunt surnuna – läbi pekstud ja juhtmega kägistatud.

Vihane rahvahulk peksis kolme politseinikku, süüdistades neid kahe nooruki röövimises. Kaks politseinikku valati bensiiniga üle ja pandi põlema, ning leegid tapsid nad. Kolmas pääses põgenema.

Anonüümne telefonikõne viis šokeeriva avastuseni. Ühest aiast kaevati välja nelja puhkusel olnud mehe surnukehad. Nende silmad ja käed olid kinni seotud. Lahkamine näitas, et nad olid elusalt maetud.

Kirjeldatud metsikused pole stseenid mõnest jubedast ja vägivaldsest õudusfilmist. Kõik need on tõsielujuhtumid, mis olid mõni aeg tagasi ühe Ladina-Ameerika riigi ajalehtede esiküljel. See riik pole tänapäevases maailmas sugugi erandlik.

Julmused on muutunud igapäevaseks nähtuseks. Pommitamised, terroristide rünnakud, mõrvad, kallaletungid, tulistamised ja vägistamised on sellistest tegudest vaid väike osa. Ikka ja jälle edastavad teabekanalid üksikasjalikke raporteid säärastest hirmutöödest ning paljusid inimesi ei šokeerigi enam metsikuste nägemine või kuulmine.

See võib panna imestama: „Mis on lahti tänapäeva maailmaga? Kas igasugune teiste tunnetest hoolimine ja austus elu vastu on kadunud?” Miks küll on meie maailm niisugune?

Vaadelgem 69-aastase Harry juhtumit, kellel oli vähk. Tema naisel on multiskleroos, kuid nende naabrid ja sõbrad tulid neile meeleldi appi. „Ma ei tea, mida oleksime teinud kõigi nende abita,” sõnab Harry. Tema kodumaal Kanadas tehtud uurimus näitas, et rohkem kui 50 protsenti neist, kes eakate eest hoolitsevad, pole nende sugulased. Ilmselt tunned sinagi inimesi, kes on alati teiste vastu lahked ja sõbralikud. Tõepoolest, inimesed on võimelised olema kaastundlikud ja lahked, selle asemel et olla julmad.

Mispärast on siis nii palju metsikusi? Mis paneb inimesed julmalt käituma? Kas need, kes kohtlevad teisi julmalt, võivad muutuda? Kas julmus lõpeb kunagi? Kui jah, siis kuidas ja millal?

[Pildi allikaviide lk 3]

Rong: CORDON PRESS