Esiletõstetud kohti Markuse evangeeliumist
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Markuse evangeeliumist
MARKUSE evangeelium on neljast evangeeliumist lühim. See on tempokas, tegevusrohke jutustus Jeesuse kolm ja pool aastat väldanud teenistusest, mille Johannes Markus pani kirja umbes 30 aastat pärast Jeesus Kristuse surma ja ülesäratamist.
Selles ilmselt mittejuutidele (eeskätt roomlastele) suunatud raamatus näitab Markus Jeesust imesid tegeva Jumala Pojana, kes teeb hoogsalt kuulutustööd. Rõhk on Jeesuse tegevusel, mitte niivõrd tema õpetustel. Markuse evangeelium aitab meil tugevdada usku Messiasse ning ajendab meid kui kristlikke teenijaid olema Jumala sõnumi innukad kuulutajad (Heebr. 4:12).
ULATUSLIK TEENISTUS GALILEAS
Pärast seda, kui Markus on kõigest 14 salmis rääkinud Ristija Johannese tegevusest ja Jeesuse 40-päevasest viibimisest kõrbes, alustab ta põnevat aruannet Jeesuse teenistusest Galileas. Korduvalt kasutab ta sõnu „sedamaid” ja „kohe”, mistõttu tema jutustusest õhkub pakilisustunnet (Mark. 1:10, 12).
Vähem kui kolme aastaga teeb Jeesus Galileas kolm kuulutustööretke. Markus esitab sündmusi enamasti kronoloogilises järjekorras. Mäejutluse nagu ka paljud teised Jeesuse pikemad kõned on ta välja jätnud.
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:15 – Mille jaoks oli aeg täis saanud? Jeesus pidas silmas seda, et kätte oli jõudnud määratud aeg, mil ta pidi alustama oma teenistust. Kuna ta oli ametissemääratud Kuningana inimeste hulgas, oli Jumala Kuningriik lähedal. Tänu tema kuulutustööle võisid ausameelsed inimesed hakata tegutsema selle nimel, et pälvida Jumala heakskiit.
1:44; 3:12; 7:36 – Miks ei tahtnud Jeesus, et tema imetegudest laialt räägitaks? Jeesus ei tahtnud, et inimesed teeksid tema kohta järeldusi sensatsiooniliste ja võimalik et moonutatud teadaannete põhjal. Ta soovis, et nad paneksid ise tähele tõendeid, et ta on Kristus, ja teeksid oma otsuse neile tõenditele tuginedes (Jes. 42:1–4; Matt. 8:4; 9:30; 12:15–21; 16:20; Luuka 5:14). Üheks erandiks oli deemonite meelevallas olnud mehe juhtum gerasalaste maal. Jeesus käskis sel mehel koju minna ja toimunust oma sugulastele rääkida. Kuna selle ümbruskonna elanikud palusid Jeesusel sealt lahkuda, sai Jeesus sealsete inimestega vähe või ei saanud üldse rääkida. Jeesuse heateo osaliseks saanud mees võis oma kohaloleku ja tunnistusega vähendada negatiivse jutu mõju, mis sigade surma tõttu võis liikvele minna (Mark. 5:1–20; Luuka 8:26–39).
2:28 – Miks nimetatakse Jeesust „hingamispäeva isandaks”? „Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari,” kirjutas apostel Paulus (Heebr. 10:1, P 1997). Vastavalt Seadusele saabus hingamispäev pärast kuut tööpäeva ning just sellel päeval tervendas Jeesus palju inimesi. See kujutas ette kosutavat puhkust ja muid õnnistusi, mida inimkond kogeb siis, kui Saatana rõhuv valitsus on läbi ja käes on Kristuse tuhandeaastane valitsus. Seepärast on Kuningriigi kuningas ka „hingamispäeva isand” (Matt. 12:8; Luuka 6:5).
3:5; 7:34; 8:12 – Kust teadis Markus nii täpselt, mida Jeesus tundis? Markus ei kuulunud 12 apostli hulka ega olnud Jeesuse lähedane kaaslane. Ammuse pärimuse kohaselt sai Markus suure osa oma infost apostel Peetruselt, kellega ta tihedalt läbi käis (1. Peetr. 5:13).
6:51, 52 – Mis mõttes polnud jüngrid „leibade loost” aru saanud? Kõigest mõni tund varem oli Jeesus toitnud viie leiva ja kahe kalaga viis tuhat meest ning lisaks veel naisi ja lapsi. Jüngrid oleksid pidanud selle sündmuse põhjal mõistma, et Jehoova Jumal on andnud Jeesusele väe imesid teha (Mark. 6:41–44). Kui nad oleksid taibanud, kui suur vägi on Jeesusele antud, siis poleks nad nii väga hämmastunud, et ta ime läbi vee peal kõndis.
8:22–26 – Miks taastas Jeesus pimeda mehe nägemise kahes etapis? Jeesus võis seda teha selleks, et näidata üles hoolivust mehe suhtes. Kuna see mees oli kaua aega pimeduses olnud, võis järkjärguline nägemise taastamine aidata tal ereda päiksevalgusega harjuda.
Õpetus meile:
2:18; 7:11; 12:18; 13:3. Markus lisab selgitusi tavade, sõnade, uskumuste ja paikade kohta, mis võisid mittejuutidest lugejatele võõrad olla. Ta selgitab, et variserid „pidasid paastu”, et korbaan „tähendab ohvriandi”, et saduserid „ütlevad, et ei ole ülestõusmist” ning et „pühakoja vastas” asus Õlimägi. Kuna Messia põlvnemisliin pakkus huvi peamiselt juutidele, jätab Markus selle hoopis välja. Sellega annab Markus meile head eeskuju. Me peaksime kristlikus teenistuses osaledes või koosolekul kõnet esitades arvestama oma kuulajate taustaga.
3:21. Jeesuse sugulased olid uskmatud. Järelikult mõistab Jeesus nende tundeid, keda uskmatud pereliikmed usu pärast vaenavad või pilkavad.
3:31–35. Ristimise ajal sai Jeesus Jumala vaimseks Pojaks ning tema emaks oli „Jeruusalemm, mis on ülal” (Gal. 4:26). Sellest peale olid jüngrid Jeesusele lähedasemad ja kallimad kui tema lihased sugulased. See õpetab meile, et vaimsed huvid tuleb elus esikohale seada (Matt. 12:46–50; Luuka 8:19–21).
8:32–34. Me peaksime kohatu lahkusavalduse kiiresti ära tundma ja tagasi lükkama. Kristuse järelkäija peab olema valmis ’end salgama’, see tähendab, ütlema ei isekatele soovidele ja ambitsioonidele. Ta peaks meelsasti ’võtma oma risti enese peale’ – kannatama, kui vaja, taluma häbistamist või tagakiusamist või koguni surema selle pärast, et ta on kristlane. Ta peab Jeesust ’järgima’, võtma malli tema eluviisist. Jüngriks olemine nõuab meilt, et me arendaksime ja säilitaksime ennastohverdavat vaimu, nagu oli Kristus Jeesusel (Matt. 16:21–25; Luuka 9:22, 23).
9:24. Meil ei tohiks olla häbi tunnistada oma usku või paluda tugevamat usku (Luuka 17:5).
VIIMANE KUU
32. aasta lõpupoole tuleb Jeesus „Judea aladele ja maale sealpool Jordanit” ning taas voolab rahvast tema juurde (Mark. 10:1). Kuulutanud seal, asub ta teele Jeruusalemma.
8. niisanil on Jeesus Betaanias. Ta lesib parajasti söögilaua ääres, kui siseneb üks naine ja valab tema pea peale healõhnalist õli. Sündmused alates Jeesuse rõõmuküllasest sissesõidust Jeruusalemma kuni tema ülesäratamiseni on esitatud kronoloogilises järjekorras.
Vastused piiblilistele küsimustele:
10:17, 18 – Miks parandas Jeesus meest, kes nimetas teda „heaks Õpetajaks”? Keeldudes seda meelitavat tiitlit vastu võtmast, suunas Jeesus au Jehoovale ja näitas, et tõeline Jumal on kõige hea allikas. Lisaks juhtis Jeesus tähelepanu tähtsale tõsiasjale, et üksnes kõige Loojal Jehoova Jumalal on õigus kehtestada hea ja kurja mõõdupuu (Matt. 19:16, 17; Luuka 18:18, 19).
14:25 – Mida Jeesus silmas pidas, kui ta ütles oma ustavatele apostlitele: „Mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis!”? Jeesus ei mõelnud seda, et taevas juuakse sõna otseses mõttes veini. Kuna vein sümboliseerib mõnikord rõõmu, andis Jeesus mõista hoopis seda, millist rõõmu ta tunneb koos oma ülesäratatud võitud järelkäijatega Kuningriigis olles (Laul 104:15; Matt. 26:29).
14:51, 52 – Kes oli see noor mees, kes „põgenes ära alasti”? Sellest vahejuhtumist räägib üksnes Markus, seepärast on loogiline järeldada, et ta räägib iseendast.
15:34 – Kas Jeesuse sõnad „mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?” osutavad tema usupuudusele? Seda mitte. Kuigi me tema sõnade täpset motiivi ei tea, võivad need näidata, et Jeesus sai aru, et Jehoova oli oma kaitse temalt ära võtnud, panemaks täielikult proovile oma Poja laitmatust. Samuti on võimalik, et Jeesus ütles seda selleks, et viia täide, mida Laulus 22:2 oli tema kohta ennustatud (Matt. 27:46).
Õpetus meile:
10:6–9. Jumala eesmärk on, et abikaasad jääksid kokku. Selle asemel et kiiresti lahutust taotleda, peaksid abielumehed ja -naised Piibli põhimõtteid ellu rakendades püüdma abielus ettetulevad raskused ära lahendada (Matt. 19:4–6).
12:41–44. Vaese lesknaise eeskuju õpetab meile, et me peaksime õiget jumalateenimist omakasupüüdmatult toetama.
[Pilt lk 29]
Miks käskis Jeesus sel mehel kõnelda oma sugulastele kõigest, mis temaga oli juhtunud?