Taotlegem „pühitsust Jumala kartuses”

JEHOOVA JUMALALE ülivõrdes pühadust omistades kuulutab Piibel: „Püha, püha, püha on vägede Jehoova!” (Jes. 6:3; Ilm. 4:8). Siin pühaduse kohta käivad heebrea ja kreeka sõnad sisaldavad mõtet rikkumatusest või usulisest puhtusest, eraldatusest kõigest rüvedast. Jumala pühadus viitab tema absoluutsele moraalsele täiusele.

Kas mitte ei oota püha Jumal Jehoova neilt, kes teda teenivad, et nad oleksid pühad, see tähendab, nii füüsiliselt kui ka moraalselt ja usuliselt puhtad? Piibel näitab väga selgelt, et Jehoova tahab, et tema rahvas oleks püha. Kirjakohas 1. Peetruse 1:16 öeldakse: „Olge pühad, sest mina olen püha!” Kas ebatäiuslikud inimesed ikka suudavad Jehoova pühadust jäljendada? Jah suudavad, ehkki seda mitte täiuslikus mõttes. Jumal peab meid pühaks, kui me teenime teda, olles puhtas vaimses seisundis ja temaga lähedastes suhetes.

Ent kuidas me saame hoida end puhtana selles moraalselt ebapuhtas maailmas? Millisest tegevusest meil tuleb hoiduda? Milliseid muudatusi kõnes ja käitumises tuleks meil ehk ette võtta? Vaadakem, mida me võime siin vallas õppida sellest, mida nõudis Jumal juutidelt, kes aastal 537 e.m.a Babülooniast kodumaale naasid.

„Seal on ... tee, mida nimetatakse pühaks”

Jehoova ennustas, et tema rahvas, kes on Babüloonias pagenduses, tuuakse tagasi kodumaale. See prohvetikuulutus ennistamisest sisaldas järgmist garantiid: „Seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks” (Jes. 35:8a). Nendest sõnadest ilmneb, et Jehoova ei andnud juutidele mitte ainult võimalust koju naasta, vaid ka tagas neile teel olles kaitse.

Jehoova avas oma nüüdisaegsetele maistele teenijatele „püha tee”, mis viis nad välja Suurest Baabülonist, ülemaailmsest valereligiooni impeeriumist. Aastal 1919 vabastas ta võitud kristlased valereligiooni vaimseist kütkeist ning nad hakkasid järk-järgult puhastama oma jumalateenistust kõigist väärõpetustest. Jehoova nüüdisaja teenijatena saame tunda rõõmu puhtast, rahulikust vaimsest keskkonnast, milles võime teenida Jehoovat ning olla temaga ja oma kaaslastega rahumeelsetes suhetes.

Võitud kristlastest koosneva väikse karja  liikmed ning teistest lammastest moodustunud suur rahvahulk on otsustanud käia püha teed ning kutsuvad ka teisi endiga ühinema (Luuka 12:32; Ilm. 7:9; Joh. 10:16). „Püha tee” on avatud kõigile, kes on valmis „andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks” (Rooml. 12:1).

„Ükski roojane ei või sellel käia”

Aastal 537 e.m.a koju tagasi pöördunud juudid pidid vastama olulisele nõudele. Kirjakohas Jesaja 35:8b öeldakse, kes kõlbasid käima pühal teel: „Ükski roojane ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte!” Kuna juutide Jeruusalemma tagasipöördumise eesmärgiks oli puhta kummardamise taastamine, ei saanud seal olla kohta neil, kel olid isekad ajendid, kes ei austanud pühi asju või kes olid vaimselt roojased. Tagasipöördujail oli tarvis järgida Jehoova kõrgeid moraalinorme. Need, kes tänapäeval taotlevad Jumala heakskiitu, peavad vastama samasugusele nõudele. Nad peavad taotlema „pühitsust Jumala kartuses” (2. Kor. 7:1). Millistest roojastest tegudest tuleks meil siis hoiduda?

„Lihaliku loomuse teod on ilmsed,” kirjutas apostel Paulus, „need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus” (Gal. 5:19, P 1997). Hoorus märgistab igasugust abieluvälist seksuaalkäitumist, millega kaasneb suguorganite kasutamine. Kõlvatuse alla käib „liiderlikkus, ohjeldamatus, häbitus, nilbus”. Nii hoorus kui kõlvatus on ilmselgelt vastandiks Jehoova pühadusele. Niisiis neil, kes selliseid asju edasi teevad, ei lubata saada kristliku koguduse liikmeks, aga kui nad kuuluvad kristlikku kogudusse, siis heidetakse nad sealt välja. See käib ka kõigi nende kohta, kes häbitus kõlvatuses on hakanud „kõike roppust ahnesti tegema” (Efesl. 4:19).

Termin „roppus” ehk ebapuhtus hõlmab laia pattude spektrit. Seda märgistav kreeka sõna tähistab igat sorti roojasust või rüvedust käitumises, kõnes, vaimses läbikäimises uskmatutega. See hõlmab ka ebapuhast tegevust, mis ehk ei nõua õiguslikku sekkumist. * Ent kas need, kes sedalaadi roppusega tegelevad, käivad pühal teel?

Oletagem, et kristlane hakkab salamisi vaatama pornograafiat. Tärkavad ebapuhtad ihad, mis hakkavad tasapisi õõnestama tema otsusekindlust jääda Jehoova ees puhtaks. Tema käitumine pole ehk veel jõudnud äärmise ebapuhtuseni, ent ta ei mõtle enam üksnes sellele, ’mis on puhas, ülendav, vooruslik ja kiidetav’ (Filipl. 4:8, P 1997). Pornograafia on ropp ning vaieldamatult kahjustab see inimese suhteid Jumalaga. Igasugu roppus olgu isegi nimetamata meie seas (Efesl. 5:3).

Toome veel ühe näite. Oletagem, et  kristlasele saab harjumuseks masturbeerida – tahtlikult endas seksuaalset erutust esile kutsuda kas pornograafia abil või ilma. Kas saab olla mingit kahtlust, et tegemist on mõistust ja tundeelu rüvetava toiminguga, olgugi et terminit „masturbatsioon” Piiblis ei esine? Kas mitte ei kahjusta sedasorti rüveduse harrastamine tõsiselt inimese suhteid Jehoovaga, muutes ta Jumala silmis roojaseks? Võtkem tõsiselt apostel Pauluse manitsust ja „puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest” ning surmakem „oma maapealsed liikmed: hoorus, roppus, kired, pahad himud ja ahnus” (2. Kor. 7:1; Kol. 3:5).

Praegune Saatana juhitav maailm sallib, koguni õhutab rüvedat käitumist. Võib olla tõeliselt raske seista vastu kiusatusele käituda ebapuhtalt. Ent tõsikristlased ei tohi elada, nagu „paganad elavad oma meele tühjuses” (Efesl. 4:17). Vaid siis, kui me hoidume salajasest või avalikust rüvedast käitumisest, lubab Jehoova meil püha teed edasi käia.

„Seal ei ole lõukoera”

Selleks, et olla püha Jumala Jehoova soosingus, võib mõningatel olla tarvis võtta oma käitumises ja kõnes ette radikaalseid muudatusi. Kirjakohas Jesaja 35:9 öeldakse: „Seal ei ole lõukoera ega lähe sinna [„pühale teele”] murdjad metsalised.” Inimesi, kes on käitumises ning kõnes ägedad ja agressiivsed, võrreldakse piltlikult kiskjatega. Neil pole kindlasti kohta Jumala uues õiglases maailmas (Jes. 11:6; 65:25). Seega on väga tähtis, et need, kes soovivad pälvida Jumala heakskiitu, saaksid sellistest kiskjalikest loomujoontest lahti ja asuksid käima püha teed.

„Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga,” manitseb meid Pühakiri (Efesl. 4:31). Kirjakoht Koloslastele 3:8 ütleb: „Jätke teiegi maha see kõik: viha, ärritatavus, kurjus, pilkamine [„teotamine”, P 1997], ropud sõnad oma suust.” Neis kahes salmis kasutatud väljendid „pilge” ja „teotamine” viitavad põhiliselt solvavale ja alandavale kõneviisile.

Tänapäeval on haavav, vulgaarne kõnemaneer üldlevinud isegi kodus. Abielupaarid heidavad teineteisele või oma lastele salvavaid, karme või alandavaid repliike. Sedalaadi sõnalisel kallaletungil ei tohiks kristlikus kodus kohta olla (1. Kor. 5:11).

Taotleda „pühitsust Jumala kartuses” tähendab õnnistust!

Milline eesõigus on küll teenida püha Jumalat Jehoovat! (Joos. 24:19.) Jehoova on toonud meid ülimalt kallihinnalisse vaimsesse paradiisi. Kahtlemata on parimaks eluviisiks hoida oma käitumist Jehoova ees pühana.

Peagi saab Jumala tõotatud maine paradiis reaalsuseks (Jes. 35:1, 2, 5–7). Seal leiavad endale koha need, kes selle järele igatsevad ja käivad Jumalale meelepärast teed (Jes. 65:17, 21). Niisiis, teenigem Jumalat ka edaspidi vaimselt puhtana ning hoidkem temaga lähedasi suhteid.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Mida juutidelt „pühal teel” käimiseks nõuti?

[Pilt lk 27]

Pornograafia kahjustab inimese suhteid Jehoovaga

[Pilt lk 28]

„Kõik ... kisa ja pilge jäägu teist kaugele”