„Jehoova on mu tugevus”

Jutustanud Joan Coville

Olen sündinud 1925. aasta juulikuus Inglismaal Huddersfieldis. Olin pere ainus laps ja üsna põdura tervisega. Isal oli lausa tavaks öelda, et kustpoolt mulle tuul ka peale ei puhuks, ikka jään ma haigeks. Ja tundus, et nii see tõesti oli!

KUI olin veel väike, oli vaimulikel tavaks palvetada rahu eest. Ent kui puhkes Teine maailmasõda, palvetasid nad võidu eest. See tekitas minus segadust ja äratas kahtlusi. Just sel ajal tuli meile Annie Ratcliffe, meie piirkonna ainus Jehoova tunnistaja.

Õpin tõde

Annie jättis meile raamatu „Pääste” ja kutsus ema enda kodus toimuvale piiblilisele arutelule. * Ema kutsus mind endaga kaasa. Mäletan siiani seda esimest keskustelu. Kuigi see oli lunastusest, polnud vestlus minu üllatuseks põrmugi igav. Sain sealt vastused paljudele küsimustele. Järgmisel nädalal läksime jälle Annie juurde. Seekord selgitati Jeesuse prohvetikuulutust viimsete päevade tundemärgi kohta. Mõeldes maailmas valitsevatele kehvadele oludele, mõistsime emaga kohe, et tegemist on tõega. Samal päeval kutsuti meid kuningriigisaali.

Kuningriigisaalis sain tuttavaks mõningate noorte pioneeridega, kelle seas oli ka Joyce Barber (praegu Ellis), kes teenib siiani koos abikaasa Peteriga Londoni Peetelis. Tookord jäi mul mulje, et kõik Jehoova tunnistajad on pioneerid. Seega hakkasin kohe iga kuu 60 tundi kuulutama, kuigi käisin veel koolis.

Viis kuud hiljem, 11. veebruaril 1940 ristiti meid emaga ühel vööndikokkutulekul (praegune nimetus ringkonnakokkutulek) Bradfordis. Isa oli meie vastleitud usu suhtes salliv, kuid ta ei võtnud ise kunagi tõde omaks. Umbes sel ajal, kui mind ristiti, hakkasid kogudused tegema kuulutustööd tänavanurkadel. Ka mina osalesin selles töös, kandes ajakirjakotti ja plakateid. Ühel laupäeval pandi mind seisma ostupiirkonna kõige kihavamasse ossa. Mul oli ikka veel inimeste ees hirm, ja just nii nagu ma olin kartnud, tundus mulle, et kõik mu koolikaaslased jalutasid mööda just sellest nurgast, kus mina seisin.

Aastal 1940 jagati kogudus, kuhu ma kuulusin, kaheks ning peaaegu kõik minu eakaaslased sattusid teise kogudusse.  Kurtsin oma muret koguduse sulasele (praegune nimetus juhtiv ülevaataja). Ta ütles: „Kui soovid endale noori kaaslasi, siis mine välja ja otsi neid kuulutustööpõllult.” Just seda ma tegingi. Üsna varsti kohtusin Elsie Noble’iga. Ta võttis tõe omaks ja temast sai minu eluaegne sõbranna.

Pioneerteenistus ja selle õnnistused

Pärast kooli lõpetamist töötasin raamatupidajana. Ent pannes tähele täisajaliste teenijate rõõmu, sai üha kindlamaks mu soov teenida Jehoovat pioneerina. 1945. aasta maikuus oli mul rõõm alustada teenistust eripioneerina. Esimesel pioneeritöö päeval sadas vahetpidamata, ent võimalus teha kuulutustööd valmistas mulle sellist rõõmu, et miski ei saanud mind peatada. Tegelikult see, et olin iga päev väljas ja käisin kuulutamas jalgrattaga, mõjus hästi ka mu tervisele. Kuigi ma pole kunagi kaalunud üle 42 kilogrammi, pole ma kordagi pidanud pioneerteenistust katkestama. Aastate jooksul olen sõna otseses mõttes tundnud, et „Jehoova on mu tugevus” (Laul 28:7).

Selleks et luua uusi kogudusi, saadeti mind kui eripioneeri linnadesse, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Kõigepealt teenisin kolm aastat Inglismaal ja seejärel kolm aastat Iirimaal. Iirimaal Lisburnis uurisin Piiblit ühe mehega, kes oli protestantlikus kirikus pastori abi. Kui ta õppis tõde Piibli põhiõpetuste kohta, rääkis ta uutest teadmistest oma kogudusele. Mõned neist kaebasid kirikuvõimudele, ning temalt päriti loomulikult aru. Ta vastas, et pidas enda kui kristlase kohuseks rääkida oma karjale, et oli õpetanud neile palju valeõpetusi. Kuigi tema perekond osutas talle tugevat vastupanu, pühendas ta oma elu Jehoovale ja teenis Teda ustavalt kuni oma surmani.

Oma teises teenistuspaigas Iirimaal Larne’is 1950. aastal pidin kuus nädalat üksinda kuulutama, sest mu pioneeritöökaaslane oli New Yorgis „Teokraatia kasvu” konvendil. See oli minu jaoks raske aeg. Soovisin isegi olla sellel kokkutulekul. Ent nende nädalate jooksul juhtus mul kuulutustööl nii mõndagi toredat. Kohtusin eaka mehega, kes oli saanud rohkem kui 20 aasta eest ühe meie väljaande. Ta oli seda aastate jooksul nii palju lugenud, et see oli tal praktiliselt pähe kulunud. Tema ning ta poeg ja tütar võtsid tõe vastu.

Väljaõpe Gileadi koolis

1951. aastal kutsuti mind koos kümne pioneeriga Inglismaalt Gileadi kooli 17. kursusele New Yorgis South Lansingis. Olin äärmiselt õnnelik võimaluse eest saada seda piiblilist õpetust, mida meile nende kuude kestel jagati. Sel ajal ei olnud õdedel kogudustes peetavas teokraatlikus teenistuskoolis kõnesid, kuid Gileadi koolis esitasime ka meie, õed, kõnesid ja aruandeid. Kuidas me  küll pabistasime! Kui tegin oma esimest kõnet, värises käsi, milles hoidsin märkmeid, terve kõne jooksul. Õpetaja Maxwell Friend ütles humoorikalt: „Sa ei närveerinud üksnes alguses, nagu kõik head kõnepidajad, vaid kuni lõpuni.” Gileadi kooli ajal õppisime kõik end klassi ees paremini väljendama. Aga meie õpingud lõppesid liigagi ruttu ja kursusel osalenud määrati teenima paljudesse välisriikidesse. Mind määrati Taisse.

„Naeratuste maa”

Minu misjonitöökaaslaseks Tais määrati Astrid Anderson ja see oli mulle kui kingitus Jehoovalt. Sõit kaubalaevaga sihtkohta kestis seitse nädalat. Jõudnud pealinna Bangkokki, leidsime end linnast täis elust kihavaid turuplatse ja kanaleid, mis olid sealseteks peamisteks liikumisteedeks. 1952. aastal oli Tais alla 150 Kuningriigi kuulutaja.

Kui nägime esimest korda taikeelset „Vahitorni”, mõtlesime, et kuidas on üldse võimalik sellist keelt rääkima hakata. Iseäranis raske on öelda tai keeles sõnu õigel toonil. Näiteks sõna khaù tähendab laskuval toonil öelduna „riis”, aga hääldades seda madalal toonil, tähendab see „sõnumid”. Niisiis ütlesime alguses kuulutamas olles inimestele „toome teile häid sõnumeid” asemel „toome teile head riisi”! Tasapisi ja läbi paljude naljakate juhtumite sai meie tai keelest siiski asja.

Tai inimesed on väga sõbralikud. Seepärast kutsutakse seda õigustatult naeratuste maaks. Meie esimene teenistuspaik oli linn nimega Khorat (praegu Nakhon Ratchasima), kus teenisime kaks aastat. Hiljem määrati meid Chiang Mai linna. Enamik taimaalasi on budistid ega tunne Piiblit. Khoratis uurisin ühe postkontori ülemaga. Rääkisime patriarh Aabrahamist. Kuna mees oli ka varem nime Aabraham kuulnud, noogutas ta entusiastlikult peaga. Varsti aga mõistsin, et me ei räägi ühest ja samast Aabrahamist. Postiülem mõtles Abraham Lincolni, Ameerika Ühendriikide endist presidenti.

Meile meeldis väga siirastele taimaalastele Piiblit õpetada, kuid samal ajal õpetasid tai inimesed meile, kuidas lihtsalt elades õnnelik olla. See oli väärtuslik õppetund, sest meie esimeses misjonikodus Khoratis polnud ei elektrit ega vett sees. Sellises olukorras õppisime, kuidas ’harjuda kõigi oludega’, „elama nii külluses kui ka puuduses”. Nagu apostel Paulus, tundsime omal nahal, mida tähendab mõte „suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks”. (Filiplastele 4:12, 13.)

Uus kaaslane ja uus ülesanne

1945. aastal olin käinud Londonis. Selle sõidu ajal käisime koos mõningate pioneeride ja peetellastega Briti Muuseumis. Üks nendest oli Allan Coville, kes peatselt pärast seda osales Gileadi kooli 11. kursusel. Ta määrati Prantsusmaale ja seejärel Belgiasse. * Hiljem, kui teenisin veel misjonärina Tais, palus ta mind endale naiseks ja ma võtsin tema ettepaneku vastu.

Me abiellusime Belgia pealinnas Brüsselis 9. juunil 1955. Olin alati unistanud mesinädalatest Pariisis. Niisiis tegi Allan plaane, et saaksime osaleda seal järgmisel nädalal toimuval kokkutulekul. Ent kohe pärast meie kohalejõudmist paluti Allanil aidata terve konvendi jooksul kõnesid tõlkida. Lahkusime oma peatuspaigast iga päev varavalges ning saabusime tagasi hilisõhtul. Nii et ma küll veetsin oma mesinädalad Pariisis, kuid enamasti nägin Allanit vaid kaugelt – kui ta oli laval! Kuid mul oli hea meel näha oma abikaasat teenimas meie vendi ja õdesid, ning ma olin kindel, et kui Jehoova on meie abielus kesksel kohal, siis oleme tõeliselt õnnelikud.

 Abielu tõi mulle ka uue kuulutustööterritooriumi – Belgia. Ma ei teadnud Belgiast suurt midagi peale selle, et see riik oli olnud mitme sõja tandriks. Peagi aga veendusin, et enamik belglasi on äärmiselt rahuarmastavad inimesed. Minu uus ülesanne tähendas ka seda, et mul tuli hakata õppima prantsuse keelt, mida räägitakse riigi lõunaosas.

1955. aastal oli Belgias umbes 4500 kuulutajat. Teenisime Allaniga ligi 50 aastat Peetelis ja reisival tööl. Esimesed kaks ja pool aastat sõitsime ringi jalgratastega, mägedest üles ja alla, nii vihmas kui päikeselõõsas. Aastate jooksul ööbisime rohkem kui 2000 Jehoova tunnistaja kodus. Kohtusin sageli vendade ja õdedega, kes polnud küll füüsiliselt tugevad, kuid kes teenisid Jehoovat kogu oma jõust. Nende eeskuju andis mulle jõudu teenistuses mitte alla anda. Iga teenistusnädala lõpus, mil olime külastanud kogudusi, tundsime endid alati ülesehitatuna (Roomlastele 1:11, 12). Allan oli tõesti parim kaaslane. Kuivõrd õiged on sõnad Koguja 4:9, 10: „Parem on olla kahekesi kui üksi,... kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles!”

Õnnistused, mida toob Jehoova teenimine tema jõul

Aastate jooksul oli meil Allaniga palju toredaid võimalusi aidata teistel Jehoovat teenida. Näiteks 1983. aastal külastasime prantsuskeelset kogudust Antwerpenis, kus peatusime ühe pere juures, kes võõrustas ka Benjamin Bandiwilat, noort venda Zairest (praegu Kongo Demokraatlik Vabariik). Benjamin oli kolinud Belgiasse kõrgkooli õppima. Ta ütles meile: „Ma kadestan tõesti teie elu, et saate olla täiesti pühendunud Jehoova teenimisele.” Allan vastas: „Sa ütled, et kadestad meid, kuid ise taotled ilmalikku karjääri. Kas sa ei näe selles vastuolu?” Selline otsekohene kommentaar pani Benjamini oma elu üle järele mõtlema. Hiljem, tagasi oma kodumaal Zaires, alustas ta pioneeritööd ning praegu on ta sealse harubürookomitee liige.

Aastal 1999 tehti mulle operatsioon, mille käigus eemaldati söögitorus olev haavand. Pärast seda olen kaalunud vaid 30 kilogrammi. Olen tõepoolest nõrk saviastja. Ent ma olen tänulik, et Jehoova on andnud mulle „jõu, mis ületab tavapärase” (UM). Pärast operatsiooni andis Jehoova mulle jõudu saata jälle Allanit reisival tööl (2. Korintlastele 4:7). Siis aga, 2004. aasta märtsis suri Allan une pealt. Tunnen temast väga suurt puudust, kuid teadmine, et Jehoova peab teda meeles, pakub mulle tröösti.

Praegu, 83-aastasena, võin tagasi vaadata rohkem kui 63 aastale täisajalises teenistuses. Osalen ikka kuulutustöös, juhatades kodust piibliuurimist ja kasutades iga päev võimalusi rääkida Jehoova imepärastest eesmärkidest. Mõnikord mõtlen, missugune küll oleks olnud mu elu, kui ma poleks 1945. aastal pioneerteenistust alustanud. Tollal näis mu kehv tervis olevat piisavaks õigustuseks, miks seda mitte teha. Kuivõrd tänulik ma aga olen, et alustasin pioneerteenistust juba noorena! Olen ise kogenud, et kui seame Jehoova esikohale, teeb ta meid tugevaks.

[Allmärkused]

[Pilt lk 18]

Koos misjonikaaslase Astrid Andersoniga (paremal)

[Pilt lk 18]

Reisival tööl koos abikaasaga, 1956

[Pilt lk 20]

Koos Allaniga aastal 2000