Hea sõnum, mida kõigil on vaja mõista
Hea sõnum, mida kõigil on vaja mõista
„Hea sõnum ... on tegelikult Jumala vägi päästeks.” (ROOML. 1:16)
1., 2. Miks sa kuulutad „head sõnumit kuningriigist” ja millest sa seejuures tihtipeale räägid?
„MILLINE rõõm on rääkida head sõnumit!” Tõenäoliselt oled sa midagi niisugust kas mõelnud või ka öelnud. Pühendunud Jehoova tunnistajana sa tead, kui tähtis on kuulutada „seda head sõnumit kuningriigist”. Ehk suudad Jeesuse sellekohast ennustust isegi peast tsiteerida (Matt. 24:14).
2 Kuulutades „head sõnumit kuningriigist”, teed sa tööd, mida alustas Jeesus. (Loe Luuka 4:43.) Tõenäoliselt üks teema, millest sa tihti räägid, on see, et Jumal sekkub peagi inimeste asjadesse ning pühib „suures viletsuses” maa pealt minema valereligiooni ja kurjuse (Matt. 24:21). Arvatavasti räägid ka sellest, et Jumala kuningriik taastab maise paradiisi, kus õitseb rahu ja õnn. Tegelikult on „hea sõnum kuningriigist” osa sellest „heast sõnumist [mida kuulutati] kõigepealt Aabrahamile”, kui talle öeldi: „Sinu kaudu õnnistatakse kõiki rahvaid” (Gal. 3:8).
3. Miks võib öelda, et kirjas roomlastele rõhutas apostel Paulus head sõnumit?
3 Kas võib aga juhtuda, et pöörame liialt vähe tähelepanu inimestele nii vajaliku hea sõnumi ühele põhitahule? Kirjas roomlastele mainis apostel Paulus sõna „kuningriik” ainult korra, kuid väljendit „hea sõnum” kasutas ta kaksteist korda. (Loe Roomlastele 14:17.) Millisele hea sõnumi tahule Paulus selles kirjas nii mitu korda viitas? Miks on see konkreetne hea sõnum sedavõrd tähtis ja peaks meil meeles olema, kui kuulutame „Jumala head sõnumit” oma territooriumi elanikele? (Mark. 1:14; Rooml. 15:16; 1. Tess. 2:2.)
Mida roomlastel oli vaja mõista
4. Milliseid teemasid Paulus käsitles, kui ta oli esimest korda Roomas vangistuses?
4 Tasub tähele panna, milliseid teemasid Paulus käsitles, kui ta esimest korda Roomas vangistuses oli ja paljud juudid teda külastasid. Piibel teatab, et ta ’[1.] andis põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist ja [2.] esitas veenvaid argumente Jeesuse kohta’. Millist vastukaja tema kuulutustöö leidis? „Mõned hakkasid räägitut uskuma, teised aga ei uskunud.” Kahe vangistusaasta jooksul „võttis [Paulus] lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid, [1.] kuulutas neile Jumala kuningriiki ja [2.] õpetas Issand Jeesus Kristusest” (Ap. t. 28:17, 23–31). On selge, et Paulus pööras oma kuulajate tähelepanu Jumala kuningriigile. Kuid mida ta veel esile tõstis? Ta kõneles sellest, mis on kuningriigiteema keskmes – Jeesuse rollist Jumala eesmärgis.
5. Mida sellist Paulus oma kirjas käsitles, mida roomlastel oli vaja mõista?
5 Kõigil inimestel on vaja Jeesuse rolli mõista ja temasse uskuda. Oma kirjas roomlastele Paulus rääkiski sellest vajadusest. Üsna kirja alguses on sõnad „Jumal, kelle pühas teenistuses ma kogu oma vaimuga osalen seoses hea sõnumiga tema Pojast”. Ta lisas: „Ma ei häbene head sõnumit; see on tegelikult Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub.” Pisut edasi rääkis Paulus ajast, „mil Jumal mõistab Kristus Jeesuse kaudu kohut inimeste salajaste asjade üle selle hea sõnumi kohaselt”, mida apostel kuulutas. Samuti andis ta teada: „Ma olen alates Jeruusalemmast kõikjal selles piirkonnas kuni Illyricumini välja põhjalikult kuulutanud head sõnumit Kristusest *” (Rooml. 1:9, 16; 2:16; 15:19). Mis sa arvad, miks Paulus oma kirjas roomlastele Jeesus Kristust sedavõrd esile tõstis?
6., 7. Mida võiks öelda Rooma koguduse alguse ja koosseisu kohta?
6 Rooma koguduse sünnilugu pole teada. Kas võib olla, et Roomas elavad juudid ja proselüüdid, kes 33. aasta nädalatepühal Jeruusalemmas käisid, naasid sinna kristlastena? (Ap. t. 2:10.) Või ehk levitasid Roomas tõde kristlastest kaupmehed ja reisilolijad? Igal juhul umbes aastaks 56, kui Paulus roomlastele kirjutas, oli Rooma kogudus juba tükk aega olemas olnud (Rooml. 1:8). Millise taustaga inimesed Rooma kogudusse kuulusid?
7 Osa neist olid juudid. Paulus palus tervitada oma „sugulasi” Andronikost ja Juniast, kes olid tõenäoliselt juudid nagu temagi. Telgitegija Akvila, kes oli Roomas koos oma naise Priskillaga, oli samuti juut (Rooml. 4:1; 9:3, 4; 16:3, 7; Ap. t. 18:2). Kuid paljud teised vennad ja õed, kellele Paulus tervitusi saatis, olid ilmselt mittejuudid. Mõned neist võisid olla „keisri kojast”, mis võib tähendada, et nad olid keisri orjad ja väiksed ametnikud (Filipl. 4:22; Rooml. 1:5, 6; 11:13).
8. Millises olukorras olid Rooma kristlased?
8 Olenemata taustast oli iga Rooma kristlane trööstitus olukorras ning sama võib öelda igaühe kohta meist. Paulus väljendas seda nii: „Kõik on pattu teinud ega suuda peegeldada Jumala auhiilgust” (Rooml. 3:23). Ilmselgelt oli kõigil, kellele Paulus kirjutas, vaja tunnistada oma patusust ning uskuda Jumala pakutavasse abinõusse, mis nad sellest trööstitust olukorrast välja aitab.
Patususe mõistmise tähtsus
9. Millisele tulemusele, mida hea sõnum võib tuua, Paulus osutas?
9 Roomlastele saadetud kirja algusosas osutas Paulus suurepärasele tulemusele, mida võib tuua tema poolt nii tihti mainitud hea sõnum. Ta kirjutas: „Ma ei häbene head sõnumit; see on tegelikult Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, esmalt juudile, aga ka kreeklasele.” Jah, pääste saamine oli võimalik. Ent selleks oli tarvis usku, nagu Paulus välja tõi, kui tsiteeris kirjakohas Habakuk 2:4 olevat sügavat tõde: „Õige saab elu usu kaudu” (Rooml. 1:16, 17; Gal. 3:11; Heebr. 10:38). Kuidas aga on see hea sõnum, mis võib inimesele pääste tuua, seotud tõsiasjaga, et „kõik on pattu teinud”?
10., 11. Miks on tekstis Roomlastele 3:23 esitatud mõte ühtedele arusaadav ja teistele võõras?
10 Et inimesel võiks areneda elupäästev usk, peab ta kõigepealt tunnistama oma patusust. Usklikus peres kasvanuile, kes on Piibliga mingil määral tuttavad, ei pruugi mõte inimese patususest võõras olla. (Loe Koguja 7:20.) Ükskõik milline on nende isiklik seisukoht, on neil vähemalt aimu, mida Paulus mõtles sõnadega „Kõik on pattu teinud” (Rooml. 3:23). Ent kuulutustööl võime kohata ka palju selliseid inimesi, kes neist sõnadest aru ei saa.
11 On maid, kus keskmine inimene pole kasvanud üles teadmisega, et ta on sünnipäraselt patune, või teisisõnu, et ta on pärinud patu. Tõsi, ilmselt saab selline inimene aru, et ta on ekslik, et tal on halbu iseloomujooni ja et küllap ta on teinud ka midagi väära. Samuti näeb ta, et teisedki on samasugused. Kuid oma tausta tõttu ta ei mõista, miks asi nii on. Mõnes keeles on isegi nii, et kui öelda inimese kohta patune, kõlab see, nagu oleks see isik kuritöö toime pannud või vähemalt mingeid eeskirju rikkunud. Niisuguses keskkonnas kasvanud inimene ei pruugi kergesti nõustuda mõttega, et Pauluse sõnad inimese patususest käivad tema kohta.
12. Miks ei usu paljud, et kõik inimesed on patused?
12 Ristiusumaadeski ei usu paljud inimese patususse. Miks? Sest isegi kui nad käivad vahetevahel kirikus, peavad nad piiblilugu Aadamast ja Eevast kõigest mõistujutuks või müüdiks. Teised on üles kasvanud ateistlikus miljöös. Nad kahtlevad Jumala olemasolus ning seepärast ei suuda mõista, et keegi kõrgem on kehtestanud inimestele moraalinormid ja et nende normide mittetäitmine võrdubki patuga. Võiks öelda, et nad sarnanevad nende esimesel sajandil elanud inimestega, kellel Pauluse sõnul varem „polnud lootust” ja kes olid olnud „ilma Jumalata selles maailmas” (Efesl. 2:12).
13., 14. a) Mis on üks põhjus, miks neil, kes ei usu Jumalat ega inimese patusust, pole mingit vabandust? b) Milleni on uskmatus paljud viinud?
13 Kirjas roomlastele tõi Paulus välja kaks põhjust, miks niisugune taust ei saanud olla inimestele vabanduseks tollel ajal ega saa seda olla ka nüüd. Esimese põhjusena nimetas ta seda, et loodu ise annab tunnistust Looja olemasolu kohta. (Loe Roomlastele 1:19, 20.) See on kooskõlas tema tähelepanekuga kirjas heebrealastele, mille ta Roomast saatis. Ta ütles: „Iga maja [on] kellegi ehitatud, aga Jumal on see, kes on ehitanud kõik” (Heebr. 3:4). Pauluse arutluskäigust ilmneb, et on olemas Looja, kes ehitas ehk tõi olemasollu kogu maailma.
14 Seega kirjutas Paulus roomlastele põhjendatult, et kellelgi, kes hardalt austab elutuid kujusid – mida tegi ka muistne Iisrael –, pole „mingit vabandust”. Sama võis öelda ka nende kohta, kes tegid sugukõlvatuid tegusid, mis olid kontrastiks loomulikule seksuaalkäitumisele mehe ja naise vahel (Rooml. 1:22–27). Paulus tegi õigustatult järelduse, et „nii juudid kui ka kreeklased on kõik patu all” (Rooml. 3:9).
Patu tunnistaja
15. Kellel on olemas südametunnistus ja milline on selle mõju?
15 Kiri roomlastele esitab teisegi põhjuse, miks inimesed peaksid tunnistama, et nad on patused ja vajavad sellest trööstitust olukorrast väljapääsu. Viidates seaduskogule, mille Jumal oli andnud muistsele Iisraelile, kirjutas Paulus: „Kõigi nende üle, kes tegid pattu seaduse all, mõistetakse kohut seaduse järgi” (Rooml. 2:12). Ta jätkas oma mõttekäiku, öeldes, et teistest rahvastest inimesed, kes ei tunne Jumala seadust, sageli „loomu poolest järgivad seadust”. Miks inimesed üldiselt mõistavad hukka verepilastuse, mõrvamise ja varastamise? Paulus osutas põhjusele: neil on südametunnistus. (Loe Roomlastele 2:14, 15.)
16. Miks võib öelda, et südametunnistuse olemasolu ei tähenda tingimata veel seda, et inimene hoidub patust?
16 Kuid nagu sa ilmselt oled märganud, ei tähenda südametunnistuse olemasolu veel, et inimene seda ka kuulda võtab. Selle tõsiasja kohta leiame kinnitust muistse Iisraeli ajaloost. Kuigi iisraellastel olid nii südametunnistus kui ka Jumala seadused, mis keelasid varastamise ja abielurikkumise, eirasid nad sageli nii üht kui teist (Rooml. 2:21–23). Nad olid kahekordselt süüdi ja seega vaieldamatult patused, kuna nad ei täitnud Jumala nõudeid ega tahet. Nõnda said tõsiselt kannatada nende suhted oma Loojaga (3. Moos. 19:11; 20:10; Rooml. 3:20).
17. Mida julgustavat me leiame kirjast roomlastele?
17 Võib-olla tundub see, mida oleme seni kirjast roomlastele käsitlenud, maalivat sünge pildi inimkonna, sealhulgas meie seisundist Kõigeväelise ees. Kuid Paulus rääkis selles kirjas veel millestki. Ta tsiteeris Taaveti sõnu Laulust 32:1, 2 ja kirjutas: „Õnnelikud on need, kelle seadusetud teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud; õnnelik on mees, kelle pattu Jehoova arvesse ei võta” (Rooml. 4:7, 8). Jah, Jumal on loonud õiguslikult korrektse aluse meie pattude andeksandmiseks.
Jeesusele keskenduv hea sõnum
18., 19. a) Millisele hea sõnumi tahule keskendus Paulus kirjas roomlastele? b) Mida me peame tunnistama, et võiksime kuningriigi õnnistustest osa saada?
18 Sa võid viimati öeldu kohta mõelda: „See on küll hea sõnum!” Seda see kahtlemata on. Pöördugem siinkohal tagasi hea sõnumi selle tahu juurde, mida Paulus kirjas roomlastele esile tõstis. Nagu juba öeldud, kirjutas ta: „Ma ei häbene head sõnumit; see on tegelikult Jumala vägi päästeks” (Rooml. 1:15, 16).
19 Hea sõnum, mida ta selles kirjakohas mainis, keskendub Jeesuse rollile Jumala eesmärgi teostumises. Nagu Paulus kirjutas, ootas ta igatsusega „päeva, mil Jumal mõistab Kristus Jeesuse kaudu kohut inimeste salajaste asjade üle selle hea sõnumi kohaselt” (Rooml. 2:16). Nende sõnadega ei alaväärtustanud ta „Kristuse ja Jumala kuningriiki” ega seda, mida Jumal selle kuningriigi kaudu korda saadab (Efesl. 5:5). Ta näitas hoopis, et ellujäämiseks ja Jumala kuningriigi õnnistustest osasaamiseks tuleb meil tunnistada esiteks oma patusust Jumala silmis ja teiseks tarvidust uskuda pattude andekssaamiseks Jeesus Kristusesse. Kui inimene hakkab neid kaht asja seoses Jumala eesmärgiga mõistma ja tunnustama ning näeb, milline tulevik talle seeläbi avaneb, saab ta põhjendatult öelda: „Jah, see on tõepoolest hea sõnum!”
20., 21. Miks peaksime kuulutustööl meeles pidama head sõnumit, mida on rõhutatud kirjas roomlastele, ning milline võib olla tulemus?
20 Me peaksime seda hea sõnumi tahku kuulutustööl kindlasti meeles pidama. Paulus tsiteeris Jesaja sõnu ja kohaldas neid Jeesusele: „Mitte ükski, kes rajab oma usu temale, ei pea pettuma” (Rooml. 10:11; Jes. 28:16). See põhisõnum, sõnum Jeesusest, ei pruugi olla võõras neile, kes on tuttavad sellega, mida Piibel patu kohta räägib. Teistele aga võib see sõnum olla täiesti uudne, selline, mida nende kultuuris üldiselt ei teata ega usuta. Kui niisugused inimesed hakkavad Jumalasse uskuma ja Piiblit usaldama, tuleb meil selgitada neile Jeesuse rolli. Järgmises artiklis vaatleme, mida räägib hea sõnumi selle tahu kohta Roomlastele 5. peatükk. Sa võid tõdeda, et selle uurimisest on sulle palju abi kuulutustöös.
21 Me tunneme suurt rahuldust, kui saame aidata siirastel inimestel mõista head sõnumit, mida kirjas roomlastele on korduvalt mainitud – head sõnumit, mis „on tegelikult Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub” (Rooml. 1:16). Peale selle võime rõõmuga näha, kuidas teisedki nõustuvad Pauluse tsiteeritud mõtteavaldusega, mis on kirjas Roomlastele 10:15: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head sõnumit headest asjadest!” (Jes. 52:7.)
[Allmärkus]
^ lõik 5 Samalaadseid väljendeid leidub ka teistes Piibli raamatutes (Mark. 1:1; Ap. t. 5:42; 1. Kor. 9:12; Filipl. 1:27).
Kas sa mäletad?
• Millist hea sõnumi tahku rõhutab kiri roomlastele?
• Millisest tõsiasjast me peame aitama teistel aru saada?
• Mida on meil tarvis teha, et „hea sõnum Kristusest” tooks õnnistusi meile ja ka teistele?
[Küsimused]
[Väljavõte lk 8]
Kirjas roomlastele rõhutatud hea sõnum kätkeb Jeesuse ülitähtsat rolli Jumala eesmärgis
[Pilt lk 9]
Me kõik oleme sündinud surmatõvega – patuga
