MINU isa ja ema kohtusid aastal 1919 rahvusvaheliste piibliuurijate konvendil Cedar Pointis Ohios USA-s. Nad abiellusid samal aastal. Mina sündisin aastal 1922 ja minu vend Paul kaks aastat hiljem. Minu naine Grace sündis aastal 1930. Tema vanemad Roy ja Ruth Howell olid kasvanud piibliuurijate peres ning tema vanavanemad olid vend Charles Taze Russelli sõbrad.

Kohtusin Grace’iga 1947. aastal ja me abiellusime 16. juulil 1949. Enne abiellumist oli meil mitmeid avameelseid vestlusi oma tulevikust. Otsustasime teenida Jehoovat täisajaliselt ja mitte muretseda endale lapsi. 1. oktoobril 1950 alustasime üheskoos pioneerteenistust. Seejärel, aastal 1952, paluti meil hakata tegema ringkonnatööd.

Tundsime mõlemad, et vajame palju abi uue ülesande täitmiseks. Samal ajal, kui mina õppisin kogenud vendadelt, püüdsin leida kedagi, kes aitaks ka Grace’i. Läksin rääkima kauaaegse perekonnatuttava Marvin Holieniga, kes oli teeninud reisiva ülevaatajana. Küsisin talt: „Grace on noor ja tal on vähe kogemusi. Kas sa oskad soovitada kedagi, kes võiks temaga kuulutamas käia ja talle natuke väljaõpet anda?” „Oskan küll, Edna Winkle on vilunud pioneer, kes võib teda palju aidata,” vastas ta. Hiljem ütles Grace Edna kohta: „Tundsin temaga end uste taga vabalt, ta teadis, kuidas vastata vastuväidetele, ning innustas mind inimest kuulama, nii et võiksin mõelda sellele, mida öelda. Just sellist abi oligi mulle vaja.”

Teenisime Grace’iga kahes ringkonnas, mis hõlmasid Iowa osariiki ja osaliselt Minnesota ja Lõuna-Dakota osariike. Pärast seda saadeti meid New Yorgi ringkonda nr 1, kuhu kuulusid Brooklyni ja Queensi linnaosad. Meil on siiani meeles, kui kogenematutena me end  seda ülesannet täites tundsime. Selles ringkonnas oli ka Brooklyn Heightsi kogudus, mis kogunes Peeteli kuningriigisaalis ja kus oli palju kauaaegseid Peeteli-pere liikmeid. Kui olin esitanud seal oma esimese teenistuskõne, tuli vend Nathan Knorr minu juurde ja ütles umbes nii: „Malcolm, sa andsid meile nõu selle kohta, mille kallal töötada, ja see oli hea. Ära unusta, et kui sa ei anna lahkelt nõu, on organisatsioonile sinust vähe kasu. Jõudu sulle sinu töös!” Peale koosolekut rääkisin sellest Grace’ile. Kui me hiljem Peetelis oma tuppa läksime, olime murest ja erisugustest tunnetest nii kurnatud, et lausa pisarad tulid silma.

Mõne kuu pärast saime kirja, kus meid kutsuti Gileadi kooli 24. kursusele, mis pidi lõppema 1955. aasta veebruaris. Meile anti enne kooliminekut teada, et pärast väljaõpet ei pruugi meid ees oodata misjonitöö. Sealne õpetus pidi hoopis aitama meil saada tõhusamaks reisival tööl. Gileadi kool oli imeline kogemus, kuid samas õpetas see meile alandlikkust.

Kui me kursuse lõpetasime, määrati meid piirkonnatööle. Meie piirkonda kuulusid Indiana, Michigani ja Ohio osariik. 1955. aasta detsembris saime enda üllatuseks vend Knorrilt kirja, kus seisis: „Olge minuga täiesti avameelsed ja ausad: kas te olete valmis tulema Peetelisse ja siia jääma või teenima välismaal pärast seda, kui olete olnud mõnda aega Peetelis? Või kas eelistate hoopis ringkonna- ja piirkonnatööd?” Vastasime, et teeme hea meelega seda, mida meil teha palutakse. Peaaegu kohe kutsuti meid Peetelisse.

Peeteli-teenistuses oldud põnevate aastate jooksul esitasin kõnesid kogudustes, kokkutulekutel ja konventidel üle kogu USA. Ma andsin väljaõpet paljudele noortele meestele, kes täitsid hiljem Jehoova organisatsioonis vastutusrikkaid ülesandeid. Viimaks töötasin vend Knorri sekretärina osakonnas, kus organiseeriti ülemaailmset kuulutustööd.

Eriti meeldisid mulle aastad teenistusosakonnas. Mul oli võimalus töötada koos Thomas Sullivaniga, kes oli palju aastaid selle osakonna ülevaataja. Kuid oli ka teisi, kellelt ma nii mõndagi õppisin. Üks neist oli Fred Rusk, kes määrati mulle väljaõpet andma. Meenutan  tundesoojusega üht olukorda, kui küsisin talt: „Fred, miks sa teed mõnes mu kirjas nii palju parandusi?” Ta naeris, kuid lisas siis kainestava mõtte: „Malcolm, kui sa ütled midagi suuliselt, siis on võimalik anda lisaselgitust, ent kui sa kirjutad midagi, eriti kui see läheb välja siit, peab see olema nii selge ja täpne kui võimalik.” Seejärel ütles ta lahkel toonil: „Ära muretse! Sul läheb päris hästi ja varsti saad sa suurepäraselt hakkama.”

Aastate jooksul sai Grace Peetelis mitmeid tööülesandeid, näiteks koristas ta eluruume. Talle meeldis väga tema töö. Isegi nüüd, kui kohtame mõningaid vendi, kes olid tollal noored, ütlevad nad Grace’ile naeratades: „Sa õpetasid mind tegema voodit ja ma kinnitan, et mu emal oli selle üle hea meel.” Grace töötas ka ajakirjaosakonnas, kirjatalituses ja kassettide paljundamise osakonnas. Erisugused tööd aitasid tal mõista, et mis tahes ülesanne Jehoova organisatsioonis on eesõigus, ükskõik kus me ka ei teeniks. Seda meelt on ta siiani.

1970-ndate keskpaigaks oli selge, et meie eakad vanemad vajavad rohkem abi. Lõpuks pidime langetama väga raske otsuse. Me ei tahtnud lahkuda Peetelist ega jätta maha oma vendi-õdesid, kes olid meile nii armsaks saanud. Ometi tundsin, et mul on kohustus vanemate eest hoolitseda. Niisiis lahkusime varsti Peetelist, kuid lootsime, et kui olukord muutub, saame tulla tagasi.

Hakkasin tööle kindlustusmaaklerina. Mul on hästi meeles, mida üks ülemus ütles, kui ma seda ametit õppisin: „See äri on üles ehitatud sellele, et külastame inimesi õhtuti. Siis võib neid kodust leida. Miski pole tähtsam kui igal õhtul inimesi külastada.” Vastasin: „Olen kindel, et te räägite omaenda kogemusest, ja ma pean sellest lugu. Kuid mul on ka usulisi kohustusi, mida ma pole kunagi unarusse jätnud ega kavatse seda teha ka praegu. Ma võin inimesi õhtuti külastada, ent teisipäeva ja neljapäeva õhtuti pean ma käima väga tähtsatel koosolekutel.” Jehoova õnnistas mind selle eest, et ma ilmaliku töö tõttu koosolekutelt ei puudunud.

Olime minu ema voodi kõrval, kui ta 1987. aasta juulis hooldekodus suri. Ülemõde tuli Grace’i juurde ja ütles: „Minge koju ja puhake veidi. Olite kogu aeg oma ämma kõrval. Te võite olla täiesti rahuliku südamega, te tegite kõik, mis suutsite.”

Detsembris 1987 täitsime avalduse, et teenida uuesti Peetelis, mis oli meile nii südamelähedane. Kuid vaid mõni päev hiljem  diagnoositi Grace’il käärsoolevähk. Pärast operatsiooni ja paranemist teatati talle, et ta on vähist võitu saanud. Vahepeal saime aga Peetelist kirja, kus meil soovitati jääda oma kogudusse. Otsustasime ikkagi kuningriigitöös innukalt kaasa lüüa.

Aja jooksul avanes mul võimalus minna tööle Texasesse. Mõtlesime, et sealne soojem kliima teeks meile head, ja see on osutunud tõeks. Oleme Texases elanud 25 aastat ja kogu see aeg on meid ümbritsenud hoolivad vennad ja õed, kellega oleme väga lähedaseks saanud.

Grace on pidanud võitlema käärsoole- ja kilpnäärmevähiga ning hiljuti avastati tal ka rinnavähk. Kuid ta ei ole kunagi oma elu üle kurtnud ning on alati tunnustanud mind perepeana ja mind toetanud. Talt on tihti küsitud: „Milles on teie edu saladus, et te abielupaarina nii õnnelikud ja rõõmsad olete?” Grace toob välja neli põhjust: „Me oleme parimad sõbrad. Me vestleme iga päev. Meile meeldib iga päev teineteise seltsis aega veeta. Ja me ei lähe kunagi õhtul magama, kui oleme teineteise peale pahased.” Loomulikult tuleb meil vahel ette ka hõõrumisi — kuid me andestame ja unustame ning see töötab alati.

Oleme elus ette tulnud katsumustest õppinud mitu tähtsat asja:

1. Toetu alati Jehoovale ja võta vastu kõik, mida ta laseb sulle osaks saada. Ära kunagi toetu omaenese mõistusele (Õpet. 3:5, 6; Jer. 17:7).

2. Otsi kõiges juhatust Jehoova Sõnast. On ülitähtis kuuletuda Jehoovale ja tema seadustele. Pole olemas vahepealset teed: sa kas kuuletud talle või mitte (Rooml. 6:16; Heebr. 4:12).

3. Kõige tähtsam elus on see, et meil oleks Jehoova ees hea nimi. Selle asemel et püüda saada rikkaks, sea esikohale Jehoova tahe (Õpet. 28:20; Kog. 7:1; Matt. 6:33, 34).

4. Palu Jehoova abi, et võiksid olla tema teenistuses võimalikult tõhus ja innukas. Keskendu sellele, mida sa suudad teha, mitte sellele, mida sa ei suuda (Matt. 22:37; 2. Tim. 4:2).

5. Pea meeles, et pole ühtki teist organisatsiooni, mida Jehoova õnnistaks ja soosiks (Joh. 6:68).

Grace ja mina oleme teeninud Jehoovat rohkem kui 75 aastat ning abielupaarina peaaegu 65 aastat. On olnud ütlemata tore seda üheskoos nende aastate jooksul teha. Me loodame ja palvetame, et kõik vennad ja õed võiksid samuti kogeda, kui palju õnnistusi toob Jehoovale toetumine.