PIIBEL ütleb selgelt, et mehed „armastagu oma naist nagu iseennast”. „Naisel aga peaks olema sügav lugupidamine oma mehe vastu.” Kummalgi tuleb täita oma rolli, et nad võiksid olla „üks liha” (Efesl. 5:33; 1. Moos. 2:23, 24). Aja jooksul muutub mehe ja naise vaheline side tugevamaks ning nad armastavad teineteist üha rohkem. Õnnelik abielumees ja -naine on kui kaks kõrvuti kasvavat puud, mille juured on kokku põimunud.

Mis saab aga siis, kui üks abikaasadest sureb? Sel juhul katkeb nende lähedane side. Leinavat leske jääb rõhuma tunnete sasipundar: südamevalu, üksildus ja võimalik, et ka mõningane viha- või süütunne. Daniellal, kes oli olnud abielus 58 aastat, oli palju tuttavaid, kes olid kaotanud oma abikaasa. * Ent kui suri tema enda abikaasa, ütles ta: „Ma ei olnud kunagi täielikult taibanud, mida see olukord tegelikult tähendab. Seda pole võimalik mõista enne, kui oled selle ise läbi elanud.”

Mõned uurijad ütlevad, et armastatud kaasa surm põhjustab kõige tõsisemat stressi. Sellega nõustuvad paljud, kes on abikaasa surma läbi kaotanud. Millie mees suri palju aastaid tagasi. Ta kirjeldab oma elu lesena sõnadega: „Ma tunnen, otsekui oleksin sandistatud.” Nii rääkis ta oma tunnetest pärast seda, kui suri  tema abikaasa, kellega ta oli olnud koos 25 aastat.

Susan imestas varem, et mõned lesed leinavad oma abikaasat nii palju aastaid ega saa sellest kuidagi üle. Siis aga, pärast 38 aastat abielu, suri tema mees. Sellest on möödunud enam kui 20 aastat, ometigi ütleb Susan: „Ma mõtlen temast iga päev.” Sageli täidab kaotusvalu ta silmad pisaratega.

Piibel näitab, et abikaasa surm toob suurt valu, mis ei kao niipea. Kui suri Aabrahami naine Saara, leinas ta teda ja nuttis taga (1. Moos. 23:1, 2). Ehkki Aabraham uskus ülestõusmist, tundis ta oma armsa naise surma pärast teravat hingevalu (Heebr. 11:17—19). Kui suri Jaakobi naine Raahel, oli ta ikka oma mehe mõtetes. Jaakob rääkis temast heldinult poegadele (1. Moos. 44:27; 48:7).

Mida tuleks meil neist Piibli näidetest õppida? Sageli tunnevad lesed kaotusvalu veel palju aastaid. Me ei peaks suhtuma nende pisaratesse ja kurbusehetkedesse kui nõrkusesse, vaid kui raske kaotuse loomulikku tagajärge. Nad võivad vajada meie empaatiat ja tuge pikka aega.

Kui inimene jääb leseks, ei tähenda see seda, et ta lihtsalt hakkab jälle elama samamoodi nagu kunagi vallalisena. Pärast aastatepikkust abielu teab mees tavaliselt, kuidas oma naist lohutada ja tema tuju tõsta, kui see on kurb või ärritunud. Kui mees sureb, pole naise kõrval enam inimest, kes teda lohutaks ja armastaks. Samamoodi õpib naine aja jooksul seda, kuidas olla mehele toeks ja teha ta õnnelikuks. Tema õrnad puudutused ja hellad sõnad, tähelepanu, millega ta meest ümbritseb — seda kõike ei asenda miski. Kui naine sureb, tunneb mees elus tühjust. Seetõttu vaatavad mõned lesed tulevikku ebakindluse või kartusega. Milline Piibli põhimõte võiks aidata neil saada tagasi rahu ja kindlustunnet?

„Ärge olge kunagi mures homse päeva pärast, sest homsel päeval on omad mured. Igale päevale piisab oma vaevast” (Matt. 6:34). Need Jeesuse sõnad käivad eeskätt materiaalsete vajaduste eest hoolitsemise kohta, kuid need on aidanud vastu pidada ka paljudel, kes on kaotanud lähedase. Mõni kuu pärast oma naise surma kirjutas Charles: „Ma tunnen Monique’ist väga puudust, ja mõnikord tundub, et igatsusvalu läheb ainult tugevamaks. Siiski ma mõistan, et sellised tunded on loomulikud ja et pikapeale see valu mingil määral leeveneb.”

Jah, Charlesil tuli olla kannatlik. Mis teda aitas? Ta jutustab: „Jehoova abiga elasin üks päev korraga.” Charlesi leinavalu ei kadunud üleöö, kuid ta ei lasknud sellel end täielikult enda alla matta. Kui ka sina oled kaotanud oma abikaasa, siis püüa leinaga toime tulla, võttes ette ühe päeva korraga. Ei või iial teada, mida lohutavat või julgustavat võib järgmine päev tuua.

Surm pole kunagi kuulunud Jehoova eesmärgi  juurde. See on hoopis osa „Kuradi tööst” (1. Joh. 3:8; Rooml. 6:23). Saatan orjastab inimesi surma ja hirmu abil, mida see võib põhjustada (Heebr. 2:14, 15). Talle valmistab heameelt, kui keegi kaotab lootuse leida tõelist õnne ja rahulolu kas siis praegu või Jumala uues maailmas. Seepärast võib öelda, et valu, mida leinav abikaasa oma kaasa kaotuse pärast tunneb, on Aadamalt päritud patu ja Saatana tegutsemise tagajärg (Rooml. 5:12). Jehoova heastab täielikult kahju, mida Saatan on põhjustanud, ja kaotab surma, mis on Saatana julm relv. Paljud, kes nagu võib-olla sinagi, on kaotanud oma abikaasa, on saanud vabaks surma kartusest, mida Saatan külvata püüab.

On tõenäoline, et kui inimesed maa peale üles äratatakse, siis suhted teistega paljuski muutuvad. Mõtle kõigile vanematele, vanavanematele ja teistele esivanematele, kes naasevad ellu ja saavad pikapeale täiuslikuks ühes oma laste ja lastelastega. Vananemisega kaasnenud kahju kaob. On vägagi võimalik, et võrreldes praeguse ajaga õpivad nooremad põlvkonnad suhtuma oma esivanematesse hoopis uutmoodi. Ja võib arvata, et sellised muutused on osa inimpere kasvamisest täiuslikkuse poole.

Seoses ülesäratamisega võib kerkida lõputult küsimusi, nagu näiteks, mis saab neist, kes on jäänud leseks kaks korda või rohkemgi. Saduserid esitasid Jeesusele küsimuse naise kohta,  kellel oli elu jooksul olnud mitu abikaasat, kes kõik surid (Luuka 20:27—33). Mis saab siis, kui nad kõik üles äratatakse? Me ei tea seda ja pole mõtet hakata oletusi tegema või kaotada meelerahu. Selles asjas tuleb meil usaldada Jumalat. Kuid võid olla kindel, et kõik, mida Jehoova tulevikus ette võtab, on hea. See väärib ootamist, mitte kartmist.

Üks Jumala Sõna selgemaid õpetusi on see, et meile kallid inimesed, kes on surnud, saavad taas elavaks. Piiblisse üles tähendatud lood minevikus toimunud ülesäratamistest on tagatiseks, et „kõik, kes on mälestushaudades, kuulevad tema [Jeesuse] häält ja tulevad välja” (Joh. 5:28, 29). Sel ajal elavad inimesed on ülirõõmsad, kui kohtuvad nendega, kes saavad vabaks surma haardest. Me ei suuda aga ette kujutadagi, millist õnne tunnevad ülesäratatud inimesed ise.

Kui surnud äratatakse üles, täitub maa sellise rõõmuga nagu ei kunagi varem. Miljardid inimesed, kes on olnud surnud, saavad taas elavaks (Mark. 5:39—42; Ilm. 20:13). Selle tulevase ime üle mõtisklemine võib pakkuda lohutust kõigile, kes on kaotanud surma läbi mõne lähedase.

Kas kellelgi on põhjust olla kurb siis, kui leiab aset see vapustav tagasitulek? Ei. Kirjakohas Jesaja 25:8 öeldakse, et Jehoova „neelab surma ära igaveseks ajaks”. See tähendab, et ta kõrvaldab täielikult surma tagajärjed, sest ennustus jätkub sõnadega „Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt”. Kui oled praegu kurb oma kalli kaasa surma tõttu, siis tulevane ülestõusmine annab sulle kahtlemata põhjust rõõmustamiseks.

Ükski inimene ei suuda ette kujutada kõike seda, mida Jumal uues maailmas teeb. Jehoova ütleb: „Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted” (Jes. 55:9). Jeesuse tõotus tulevasest ülestõusmisest annab  meile alust usaldada Jehoovat, nagu tegi seda Aabraham. Kristlastele on praegu kõige olulisem teha seda, mida Jumal neilt ootab, et olla „arvatud väärt saama elu tulevasel ajastul” ühes nendega, kes äratatakse üles (Luuka 20:35).

Selle asemel et ebakindlust tunda, on sul põhjust vaadata tulevikku lootusrikkalt. Inimeste seisukohast paistab tulevik tume, kuid Jehoova annab meile lootust millelegi paremale. Me ei tea täpselt, kuidas ta tulevikus kõigi meie vajaduste eest hoolitseb ja meie soovid täidab, kuid me ei peaks kahtlema, et ta seda teeb. Apostel Paulus kirjutas: „Lootus, mida nähakse, pole ju lootus, sest kui keegi midagi näeb, kas ta siis enam loodab seda? Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda vastupidavusega” (Rooml. 8:24, 25). Kindel lootus, et Jumala tõotused täituvad, aitab sul vastu pidada. Tänu vastupidavusele saad elada sel imelisel ajal, kui Jehoova „annab sinule, mida su süda kutsub”. Ta täidab „kõik, mis elab, hea meelega” (Laul 37:4; 145:16; Luuka 21:19).

Kui jõudis lähedale aeg, mil Jeesus pidi surema, muutusid tema apostlid kurvaks. Ta rahustas neid sõnadega: „Teie süda ärgu muutugu rahutuks. Uskuge Jumalasse, uskuge ka minusse.” Samuti ütles ta: „Ma ei jäta teid orbudena maha. Ma tulen teie juurde” (Joh. 14:1—4, 18, 27). Need sõnad on läbi sajandite andnud Jeesuse võitud järelkäijatele alust lootuseks ja vastupidamiseks. Ka neil, kes loodavad näha oma lähedasi ülesäratatutena maa peal, pole põhjust heita meelt. Jehoova ja tema poeg ei jäta neid leinama. Võid selles kindel olla!