Ilmselt tead sa üht või isegi mitut inimest, kes on lahutatud. Abielulahutused on kahjuks üsna tavalised. Näiteks ühest Poolas korraldatud uurimusest ilmnes, et 30-aastased inimesed, kes on olnud abielus kolm kuni kuus aastat, lahutavad oma abielu väga suure tõenäosusega. Muidugi ei lahutata ainult selles vanuses.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2012. aastal 5888 ja lahutati 3142 abielu. Teistes arenenud riikides on sarnane olukord.

Mis sageli lahutusega kaasneb? Üks Ida-Euroopa kogenud abielunõustaja märgib: „Lahutus teeb avalikuks selle, mis on juba juhtunud — suhte purunemine ja sellele järgnev võõrdumine, mis kõik on emotsionaalselt väga valus.” Ta lisab, et sageli haarab inimesi „jõuline ja äärmuslik tunnetetorm, milles segunevad viha, kahetsus, pettumus, meeleheide ja häbi”. Mõnikord võivad tärgata koguni enesetapumõtted. Ta jätkab: „Lahutuse jõustumisega algab järgmine faas. Lahutatu, keda valdavad tühjustunne ja üksildus, võib mõelda: „Nüüd, kui olen lahutatud, siis kes ma üldse olen? Mis eesmärk on mu elul?””

Ewa meenutab, kuidas ta tundis end mõni aasta tagasi: „Pärast lahutust muutus minu naabrite ja töökaaslaste suhtumine minusse, kuna olin ju nüüd lahutatud naine. Tundsin end häbistatuna. Viha mattis mu hinge. Olin jäetud üksi kahe väikese lapsega ning pidin olema neile nii ema kui ka isa eest.” * Adam, kellest peeti väga lugu ja kes teenis 12 aastat kogudusevanemana, sõnab: „Mu eneseväärikus on pärast lahutust kõvasti langenud. Vahel olen täis viha ja tahaksin kõigist eemale tõmbuda.”

Paljusid lahutuse läbi elanuid on vaevanud mure tuleviku pärast ja nad on pidanud võitlema, et saada oma elus tagasi tasakaal, ja seda isegi aastaid pärast lahutust. Neile võib tunduda, et teised pole neist huvitatud. Nagu ütleb üks sellealaseid artikleid kirjutanud kolumnist, on inimestel peale lahutust tarvis „muuta oma harjumusi ja õppida enda probleemidega ise hakkama saama”.

Stanisław räägib: „Peale lahutust ei lubanud mu endine naine mul meie kahe väikese tütrega kohtuda. Seetõttu tundsin, et keegi ei hooli minust enam ja isegi Jehoova on mu hüljanud. Kaotasin eluisu. Aja jooksul taipasin, kui vale oli minu mõtteviis olnud.” Ebakindlustunne tuleviku  pärast vaevas ka lahutatud õde Wandat, kes ütleb: „Ma olin kindel, et mõne aja pärast kaotavad teised, ka mu usukaaslased, minu ja laste vastu igasuguse huvi. Nüüd aga mõistan, kui palju nägid vennad vaeva selle nimel, et meid toetada ja aidata mu lastel hakata Jehoovat teenima.”

Nendest mõtteavaldustest ilmneb, et paljudel juhtudel võtavad lahutatud inimestes võimust negatiivsed tunded. Neil võib kujuneda madal enesehinnang, kui nad arvavad, et pole teiste silmis midagi väärt. Samas võivad nad muutuda kriitiliseks neid ümbritsevate inimeste suhtes. Seetõttu on kerge järeldada, et kogudus on külm ja osavõtmatu. Ent nagu on näha näiteks Stanisławi ja Wanda kogemustest, võivad lahutatud kristlased mõne aja möödudes mõista, et vennad ja õed siiski hoolivad neist väga. Usukaaslased on tõesti olnud paljudele tohutult suureks abiks, isegi kui nood seda esialgu ei märka.

Pea meeles, et hoolimata meie parimatest püüetest võib lahutatud usukaaslasi mõnikord ikkagi üksildus haarata. Eriti just lahutatud õdedel võib tekkida tunne, et vaid vähesed hoolivad neist. Alicja ütleb: „Minu lahutusest on möödas kaheksa aastat. Kuid vahel tunnen ma ikka veel end alaväärsena. Sellistel hetkedel kipun end teistest eraldama ning andma voli pisaratele ja enesehaletsusele.”

Kuigi eespool kirjeldatud tunded on lahutuse üle elanud inimeste puhul tavalised, manitseb Piibel, et me ei eraldaks end teistest. Selle nõuande eiramine võib viia selleni, et inimene „hülgab kogu praktilise tarkuse” (Õpet. 18:1, UM). Üksildust tundva inimese elust peaks ilmnema praktiline tarkus seeläbi, et ta hoidub otsimast korduvalt nõu või lohutust ühelt ja samalt vastassoost isikult. See aitab vältida kohatute romantiliste tunnete tekkimist.

Lahutuse läbi elanud usukaaslased võivad vahel heidelda nii üksilduse, hüljatustunde kui ka teiste valusate tunnetega. Samuti võib neid vaevata mure tuleviku pärast. Kui mõistame, et sellised tunded on tavalised ja et nendega pole kerge toime tulla, saame jäljendada Jehoovat ning toetada ustavalt neid vendi ja õdesid (Laul 55:23; 1. Peetr. 5:6, 7). Võime olla kindlad, et nad hindavad seda kõrgelt. Koguduses võivad nad saada tuge tõelistelt sõpradelt (Õpet. 17:17; 18:24).