1., 2. Miks oli Paulusel lihtne nõrkadesse kaasatundlikult suhtuda?

ME KÕIK tunneme end vahel nõrgana. Viirushaigused või mingi allergia võib meid sedavõrd kurnata, et isegi igapäevatoimetustega on raske hakkama saada. Ent kujuta ette, et sa tunned end jõuetuna mitte üks-kaks nädalat, vaid koguni mitmeid kuid. Kas poleks sa sellises olukorras tänulik, kui teised oleksid sinu vastu empaatilised?

² Apostel Paulus teadis, mida tähendab kogeda raskusi või lausa jõuetust, kas siis koguduse seest või väljastpoolt tulenevate survete tõttu. Rohkem kui korra tundis ta, et tema jõud on otsas (2. Kor. 1:8; 7:5). Mõeldes oma elu ja paljude raskuste peale, mis talle ustava kristlasena osaks olid saanud, ütles Paulus: „Kes on nõrk, ja minagi ei tunneks end nõrgana?” (2. Kor. 11:29). Ta võrdles koguduse liikmeid inimkeha osadega ning ütles, et need, „mis näivad olevat nõrgemad, on vajalikud” (1. Kor. 12:22). Mida ta sellega silmas pidas? Miks peaksime suhtuma neisse, kes näivad olevat nõrgemad, nii nagu Jehoova? Mida head see meile toob?

3. Mis võib mõjutada me suhtumist koguduseliikmetesse, kes abi vajavad?

³ Me elame võistlusvaimu täis maailmas, kus tihti hinnatakse vaid neid, kes on noored ja tugevad. Paljudele pole miski püha ja nad ei hooli karvavõrdki endast nõrgematest. Muidugi ei kiida me sellist käitumist heaks. Siiski võib juhtuda, et hakkame endalegi teadvustamata vaatama viltu neile, kes pidevalt abi vajavad, ja seda isegi koguduses. Kuid meil on võimalik kasvatada endas tasakaalukamat suhtumist, mis sarnaneb rohkem Jumala omale.

4., 5. a) Kuidas aitab kirjakohas 1. Korintlastele 12:21—23 toodud näide meil mõista Jehoova suhtumist nõrgematesse? b) Mida head toob nõrgemate aitamine meile endile?

⁴ Paulus tõi oma esimeses kirjas korintlastele ühe näite, mis aitab meil mõista, kuidas Jehoova nõrgematesse suhtub. 12. peatükis ta selgitab, et isegi kõige väiksemal või nõrgemal kehaosal on oma roll. (Loe 1. Korintlastele 12:12, 18, 21—23.) Mõned evolutsionistid ei jaga seda seisukohta. Sellegipoolest kinnitavad anatoomilised uurimused, et need kehaosad, mida kord peeti ebavajalikeks, on tegelikult väga olulised. * Näiteks mõned on arvanud, et väike varvas on kasutu. Ent praeguseks on saadud aru, et see aitab tervel kehal tasakaalu hoida.

⁵ Pauluse näide rõhutab seda, et kõik koguduse liikmed on vajalikud. Erinevalt Saatanast, kes püüab inimestelt röövida nende väärikuse, peab Jehoova kõiki oma teenijaid vajalikeks, kaasa arvatud neid, kes näivad olevat nõrgad (Iiob 4:18, 19). See mõte kinnitab, et meil on põhjust olla rõõmsad selle üle, et igaühel meist on oma koht nii koguduses, kui ka Jumala rahva hulgas üldiselt. Mõtle näiteks olukorrale, kui sirutasid abikäe mõnele eakale. Sul tuli ehk aeglustada oma sammu. Lisaks sellele, et said usukaaslast aidata, tõi see kahtlemata ka sulle endale rõõmu. Meil on tõesti hea meel, kui saame teisi abistada, ning tänu sellele muutume kannatlikumaks, armastavamaks ja küpsemaks (Efesl. 4:15, 16). Meie taevane isa teab, et kui koguduses peetakse väärtuslikuks kõiki liikmeid, hoolimata nende piirangutest, valitseb seal tasakaalukas ja armastav vaim.

6. Kuidas kasutas Paulus vahel sõnu „nõrk” ja „nõrkus”?

⁶ On huvitav, et korintlastele kirjutades kasutas Paulus sõnu „nõrk” ja „nõrkus” nii siis, kui ta kirjeldas uskmatute suhtumist kristlastesse, kui ka siis, kui rääkis iseenda tunnetest (1. Kor. 1:26, 27; 2:3). Samuti kõneles Paulus neist, kes on „tugevad”. Kuid tema kavatsus polnud see, et keegi hakkaks end teistest paremaks pidama (Rooml. 15:1). Pigem tahtis ta öelda, et kogenumad kristlased peaksid olema kannatlikud nendega, kes pole veel tões kindlalt juurdunud.

7. Mis võib meid hoida tagasi abivajajat aitamast?

⁷ Kui hoolitseme „kehva eest”, jäljendame Jehoovat ja võime olla kindlad, et Jehooval on meist hea meel (Laul 41:2; Efesl. 5:1). Vahel aga võib meid hoida tagasi negatiivne suhtumine abivajajasse või see, kui kardame, et ei oska raskes olukorras olevale usukaaslasele midagi öelda. See võib meid kammitseda  ja panna temast isegi eemale hoidma. Kristlik õde Cynthia, * kelle abikaasa maha jättis, räägib: „Kui vennad ja õed sinust eemale hoiavad või ei tegutse nii, nagu sa lähedastelt sõpradelt ootaksid, teeb see haiget. Raskustes olles vajad hädasti inimesi enda ümber.” Muistsel ajal elanud Taavet teadis hästi, mis tunne on see, kui teised sinust kõrvale hoiavad (Laul 31:13).

8. Mis aitab meil olla kaastundlikumad?

⁸ Meil on kergem olla kaastundlik, kui peame meeles, et mõnda meie kallist venda või õde on nõrgestanud mingi raske olukord, kas siis kehv tervis, depressioon või elu pereliikmetega, kes ei jaga tema usku. Pole sugugi välistatud, et meiegi võime kunagi sarnasesse olukorda sattuda. Enne tõotatud maale minemist manitses Jumal iisraellasi, kes olid Egiptuses elades olnud vaesed ja nõrgad, et nad ei teeks oma südant kõvaks hädasolevate vendade vastu. Ta ootas, et nad arvestaksid vaestega ja aitaksid neid. (5. Moos. 15:7, 11; 3. Moos. 25:35—38.)

9. Mis peaks olema meie tähelepanu keskmes, kui aitame raskustes olijaid? Too näide.

⁹ Selle asemel et inimese üle kohut mõista või temas kahtlema hakata, peaksime pakkuma vaimset tuge kõigile, kes võitlevad eluraskustega (Iiob 33:6, 7; Matt. 7:1). Toome ühe näite. Oletame, et liiklusavariis vigastada saanud mootorrattur tuuakse kiirabiosakonda. Kas sellises olukorras püüaksid arstid kõigepealt selgusele jõuda, kes õnnetuse põhjustas? Ei, kannatanule antaks kohe vajalikku arstiabi. Samamoodi, kui keegi kaaskristlane on isiklike probleemide tõttu nõrgaks jäänud, peaks meie tähelepanu keskmes olema anda talle vaimset abi. (Loe 1. Tessalooniklastele 5:14.)

10. Miks võib öelda, et mõned, kes näivad olevat nõrgemad, on tegelikult „rikkad usus”?

¹⁰ Kui võtame aega, et venna või õe olukorrale mõelda, võime näha tema näilist nõrkust sootuks teises valguses. Mõtle näiteks õdedele, kes on aastaid pidanud taluma pere vastuseisu. Mõned neist võivad olla vaikse ja hapra olekuga, ent millise sisemise jõu ja vankumatu usuga nad tegelikult on! Või kui näed üksikema oma lapse või lastega korrapäraselt koosolekule tulemas, siis kas ei avalda sulle muljet tema usk ja kindlameelsus? Ning mida öelda noorte kohta, kes hoolimata koolikaaslaste halvast mõjust püsivad kindlalt tões? Nende näidete põhjal mõistame, et kristlased, kes tunduvad meile nõrgemad, võivad olla sama „rikkad usus”, kui need, kel on märksa soodsam olukord (Jaak. 2:5).

11., 12. a) Mis aitab meil inimlikesse nõrkustesse õigesti suhtuda? b) Mida me õpime sellest, kuidas Jehoova toimis Aaroni puhul?

¹¹ Kui vaatame lähemalt, kuidas Jehoova kohtles mõningaid oma teenijaid, on meil lihtsam suhtuda inimlikesse nõrkustesse samamoodi kui tema. (Loe Laul 130:3.) Näiteks, mida sa oleksid tundnud, kui oleksid olnud Moosese kõrval ja kuulanud Aaroni kehvasid vabandusi, miks ta kuldvasika valmistas? (2. Moos. 32:21—24.) Või mida sa oleksid temast arvanud, kui ta oma õe Mirjami mõjutusel kritiseeris Moosest, kes oli abiellunud võõramaa naisega? (4. Moos. 12:1, 2.) Kuidas sa oleksid reageerinud siis, kui Aaron ja Mooses ei toonud au Jehoovale, kes Meribas ime läbi rahvale vett andis? (4. Moos. 20:10—13.)

 ¹² Kõigi nende juhtumite puhul oleks Jehoova võinud Aaronit kohe karistada. Kuid ta teadis, et Aaron ei ole halb inimene ning et kogu süü ei lasunud ainult Aaronil. Näib, et Aaron lihtsalt lubas teatud oludel või teistel inimestel kallutada end õigelt teelt kõrvale. Ent kui tema eksimustele juhiti tähelepanu, oli ta varmalt valmis neid tunnistama ja nõustus Jehoova kohtuotsustega (2. Moos. 32:26; 4. Moos. 12:11; 20:23—27). Jehoova võttis arvesse Aaroni usku ja kahetsevat hoiakut. Sajandeid hiljem räägiti Aaronist ja tema järeltulijatest kui neist, kes kartsid Jehoovat (Laul 115:10—12; 135:19, 20).

13. Mis aitab meil muuta oma mõtteviisi? Too näide.

¹³ Et meil võiks olla samasugune mõtteviis nagu Jehooval, oleks hea analüüsida, milline on meie suhtumine neisse, kes näivad olevat nõrgad (1. Saam. 16:7). Mida me tunneme näiteks siis, kui mõni noor on hooletu suhtumisega või ei tee meelelahutuse valikul just kõige arukamaid otsuseid? Selle asemel et olla üleliia kriitiline, võiksime mõelda, kuidas aidata tal küpsemaks saada. Miks mitte näidata üles initsiatiivi, et abivajajat aidata? Tänu sellele võime hakata teda paremini mõistma ja rohkem armastama.

14., 15. a) Kuidas suhtus Jehoova Eelija ajutisse julgusekaotusse? b) Mida meie saame Eelijaga juhtunust õppida?

¹⁴ Meid ajendab teistesse mõistvamalt suhtuma ka see, kui mõtleme, kuidas tegutses Jehoova oma teenijate puhul, kes olid masendunud. Üks neist oli Eelija. Kuigi ta oli 450 Baali prohvetile kartmatult vastu astunud, põgenes ta kuninganna Iisebeli eest, kui sai teada, et see plaanib teda tappa. Eelija kõndis umbes 150 kilomeetrit Beer-Sebasse ja  läks sealt edasi kõrbesse. Olles kurnatud rännakust lõõmava päikese all, istus prohvet ühe põõsa alla ja palus, „et ta võiks surra” (1. Kun. 18:19; 19:1—4).

¹⁵ Mida Jehoova tundis, kui nägi taevast oma ustavat prohvetit, kes oli meeleheitel? Kas ta heitis oma teenija kõrvale, kuna too oli ajutiselt langenud masendusse ja kaotanud julguse? Muidugi mitte! Jehoova arvestas Eelija tunnetega ja lähetas tema juurde ühe ingli. Kahel korral õhutas ingel Eelijat sööma, et too peaks vastu pikal teekonnal, mis teda ees ootas. (Loe 1. Kuningate 19:5—8.) Nii et enne, kui Jehoova andis oma prohvetile edasised juhtnöörid, kuulas ta teda ja toetas teda praktilisel viisil.

16., 17. Kuidas saame meie Jehoovat jäljendades oma vendi aidata?

¹⁶ Kuidas me saame oma armastavat Jumalat jäljendada? Me ei tohiks nõu andmisega kiirustada (Õpet. 18:13). Kõigepealt oleks vaja olla empaatiline nende vastu, kes enda olukorra tõttu arvavad, et nad on „vähem auväärsed” (1. Kor. 12:23). Sel juhul mõistame, mida inimene tegelikult vajab ja kuidas teda aidata.

¹⁷ Mõtle näiteks varem mainitud Cynthiale, kelle abikaasa jättis maha tema ja kaks tütart. Nad tundsid end hüljatuna. Mida mõned nende usukaaslased ette võtsid? Cynthia selgitab: „Kui helistasin paarile sõbrale ja rääkisin, mis oli juhtunud, olid nad vähem kui tunni aja pärast meie ukse taga. Neil olid pisarad silmis. Esimese kahe-kolme päeva jooksul ei jätnud nad meid kordagi üksi. Kuna olime liimist lahti ega söönud korralikult, kutsusid nad meid mõneks ajaks enda poole elama.” Arvatavasti tuletab see lugu sulle meelde Jaakobuse sõnu „Kui mõni vend või õde on alasti ja kui neil napib igapäevast toitu ja keegi teist ütleb neile: „Minge rahus, ärge külmetage, sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu jaoks hädavajalikku, mis kasu sellest siis on? Niisamuti usk, kui tal pole tegusid, on sisuliselt surnud” (Jaak. 2:15—17). Tänu sellele, et vennad ja õed pakkusid Cynthiale ja ta tütardele abi, mida nood vajasid, said nad oma jõu tagasi ning teenisid juba pool aastat hiljem abipioneeridena (2. Kor. 12:10).

18., 19. a) Kuidas me saame aidata neid, kes on ajutiselt nõrgaks jäänud? b) Milliseid häid tulemusi on sel, kui aitame nõrku?

¹⁸ Sa tead ehk omast käest, et mõnest raskest haigusest taastumine võib võtta pikka aega. Samamoodi vajab aega kristlane, kes on eksinud või keda on nõrgestanud mõni raske olukord, et vaimselt jälle tugevaks saada. On tõsi, et sellisel usukaaslasel on vaja tugevdada oma usku iseseisva uurimise, palve ja teiste kristlike tegevuste kaudu. Ent ta vajab ka meie abi: me peaksime olema temaga kannatlikud ja osutama talle armastust, kuni ta jälle tasakaalu tagasi saab. Meil tuleks kinnitada neile, kes on ajutiselt nõrgad, et hindame ja armastame neid (2. Kor. 8:8).

¹⁹ Pea meeles, et kui toetame oma vendi ja õdesid, siis kogeme rõõmu, mida toob andmine. Samuti areneb seeläbi meie oskus ilmutada empaatiat ja kannatlikkust. Tegelikult on häid tulemusi rohkemgi. Terve kogudus muutub soojemaks ja selle liikmed saavad üksteisega lähedasemaks. Kuid ennekõike jäljendame nii toimides Jehoovat, kes peab igat inimest väärtuslikuks. Meil on tõesti palju põhjusi vastata üleskutsele „aidata nõrku” (Ap. t. 20:35).