1., 2. a) Kes on kõige silmapaistvam Jehoova tunnistaja? b) Mida tähendab nimi Jeesus ja miks võib öelda, et Jumala poeg elas oma nime vääriliselt?

„MA OLEN selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõe kohta tunnistust annaksin.” (Loe Johannese 18:33—37.) Jeesus ütles need sõnad Rooma maavalitsejale Juudamaal, kui tema üle kohut mõisteti. Ta oli äsja kinnitanud, et on kuningas. Aastaid hiljem viitas Paulus sellele Jeesuse julgele teole, kui kirjutas, et too „andis tunnistajana Pontius Pilatuse ees avalikult head tunnistust” (1. Tim. 6:13). Mõnikord nõuab see tõesti suurt julgust, et olla „ustav ja tõeline tunnistaja” Saatana maailmas, mis on täis vihkamist (Ilm. 3:14).

² Juudi rahva liikmena oli Jeesus juba sünnist saati Jehoova tunnistaja (Jes. 43:10). Kuid mitte keegi pole andnud Jumala nimest suurejoonelisemat tunnistust kui tema. Ta püüdis alati elada selle nime vääriliselt, mille Jumal oli talle andnud. Kui ingel ütles Jeesuse kasuisale Joosepile, et Maarja ihus olev laps on eostatud püha vaimu kaudu, ta lisas: „Ta sünnitab poja ja sa pead talle nimeks panema Jeesus, sest tema päästab oma rahva pattudest” (Matt. 1:20, 21, allm). Piibliõpetlased on üldiselt seda meelt, et nimi Jeesus tuleneb heebreakeelsest nimest Ješua, mis tähendab „Jehoova on  pääste”, ja sisaldab Jumala nime lühivormi. Kooskõlas oma nime tähendusega aitas Jeesus „Iisraeli koja eksinud lammastel” kahetseda oma patte, et saavutada Jehoova soosing (Matt. 10:6; 15:24; Luuka 19:10). Seepärast rääkis Jeesus innukalt Jumala kuningriigist. Evangeeliumikirjutaja Markus annab teada: „Jeesus [läks] Galileasse ja kuulutas Jumala head sõnumit, öeldes: „Määratud aeg on saabunud ja Jumala kuningriik on lähedale jõudnud. Kahetsege oma patte ja uskuge heasse sõnumisse!”” (Mark. 1:14, 15). Jeesus mõistis ka julgelt hukka juudi usujuhid, kes lasid hiljem ta piinapostil hukata (Mark. 11:17, 18; 15:1—15).

3. Mis juhtus kolmandal päeval peale Jeesuse surma?

³ Kuid kolmandal päeval peale Jeesuse piinarikast surma juhtus midagi tõeliselt imepärast. Jehoova äratas ta üles, kuid mitte inimesena, vaid surematu vaimolendina (1. Peetr. 3:18). Selle tõestuseks võttis Jeesus endale inimkeha ja näitas oma järelkäijatele, et ta on jälle elus. Samal päeval, kui ta üles äratati, ilmus ta erinevatele jüngritele vähemalt viiel korral (Matt. 28:8—10; Luuka 24:13—16, 30—36; Joh. 20:11—18).

4. Mida Jeesus tegi, kui ta oma jüngritele ilmus, ja millise käsu ta neile andis?

⁴ Viiendat korda ilmus Jeesus siis, kui tema apostlid ja teised olid kokku tulnud. Sel meeldejääval korral selgitas ta neile Jumala Sõna. „Siis avas ta nende mõistuse täielikult, nii et nad said pühakirjast aru.” Tänu sellele nad mõistsid, et Jeesuse surm Jumala vaenlaste käe läbi ja tema imepärane ülesäratamine olid Pühakirjas ennustatud. Jeesuse ülesäratamise päeval toimunud koosoleku lõpetuseks andis ta oma kuulajatele selgelt teada, mida neil tuleb teha. Jeesus ütles neile, et „tema nimel kuulutatakse kahetsust pattude andekssaamiseks kõigi rahvaste hulgas — alates Jeruusalemmast”. Ta lisas: „Teil [tuleb] olla nende asjade tunnistajad.” (Luuka 24:44—48.)

5., 6. a) Miks ütles Jeesus oma jüngritele, et nad on tema tunnistajad? b) Mida pidid Jeesuse jüngrid hakkama teada andma?

⁵ Kui Jeesus 40 päeva pärast ülesäratamist oma apostlitele viimast korda ilmus, mõistsid nad kahtlemata selgelt, mida ta mõtles oma lihtsate, kuid jõuliste sõnadega: „[Te] olete siis minu tunnistajad nii Jeruusalemmas kui ka kogu Judeas ja Samaarias ning kuni maa kõige kaugema paigani” (Ap. t. 1:8). Miks ütles Jeesus, et nad peavad olema tema, mitte Jehoova tunnistajad? Muidugi oleks ta võinud seda öelda, kuid on hea meeles pidada, et ta rääkis iisraellastega, kes juba olid Jehoova tunnistajad.

⁶ Jeesuse jüngrid pidid hakkama inimestele teada andma, et nüüdsest alates kasutab Jehoova inimkonna päästmiseks Jeesuse toodud ohvrit. Selline päästekorraldus oli midagi märksa võimsamat võrreldes Iisraeli rahva vabastamisega Egiptuse ja hiljem Babüloonia vangistusest. Jeesus Kristuse surm ja ülesäratamine avasid inimestele võimaluse saada vabaks kõige rängemast orjusest, nimelt patu- ja surmaorjusest. Kui Jeesuse jüngrid 33. aasta nädalatepühal Jumala püha vaimuga võiti, hakkasid nad rääkima „Jumala suurepärastest tegudest” ja paljud võtsid neid kuulda. Niisiis võis Jeesus taevas oma isa paremal käel olles näha, kui võimsalt saab ilmsiks tema nime tähendus — tuhanded kahetsesid oma  tegusid, näitasid üles usku temasse ja võisid seeläbi saada päästetud (Ap. t. 2:5, 11, 37—41).

7. Mida tõendasid 33. aasta nädalatepühal toimunud sündmused?

⁷ Nädalatepühal aastal 33 toimunud sündmustega tõendas Jehoova, et ta oli Jeesuse täiusliku inimelu väärtuse meeleldi vastu võtnud lepitusohvrina inimeste pattude eest (Heebr. 9:11, 12, 24). Nagu Jeesus selgitas, ei tulnud ta mitte selleks, „et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma hinge lunastushinnaks paljude eest” (Matt. 20:28). Need paljud, kes pidid Jeesuse ohvrist kasu saama, ei piirdunud vaid kahetsevate juutidega. Piibli sõnul on Jumala tahe see, et „igasugused inimesed pääseksid”, kuna Jeesuse ohver „võtab ära maailma patu” (1. Tim. 2:4—6; Joh. 1:29).

8. Kui laialdaselt Jeesuse jüngrid tunnistust andsid ja tänu millele oli see võimalik?

⁸ Kas Jeesuse esimesed jüngrid vajasid julgust, et temast tunnistust anda? Kindlasti vajasid, kuid nad ei pidanud seda tööd tegema iseenda jõust. Jehoova vägev püha vaim andis neile ajendi ja jõu teha kuulutustööd. (Loe Apostlite teod 5:30—32.) Umbes 27 aastat pärast 33. aasta nädalatepüha võis öelda, et „tõde, seda head sõnumit” on kuulutatud juutidele ja mittejuutidele „kogu loodu seas taeva all” (Kol. 1:5, 23).

9. Mis juhtus puhta jumalakummardamisega, nagu oli ennustatud?

⁹ Kahjuks rüvetus puhas jumalakummardamine hiljem ebajumalateenistusega (Ap. t. 20:29, 30; 2. Peetr. 2:2, 3; Juuda 3, 4). Jeesuse sõnul pidi Kurja ehk Saatana põhjustatud ärataganemine levima ning varjutama tõelist kristlust kuni „selle ajastu lõpulejõudmiseni” (Matt. 13:37—43). Siis pidi Jehoova Jeesuse kogu inimpere üle kuningaks seadma. See toimus 1914. aasta oktoobris ja märgistas ühtlasi ka Saatana kurja maailma viimsete päevade algust (2. Tim. 3:1).

10. a) Millisele tähtsale daatumile tänapäeva võitud kristlased tähelepanu juhtisid? b) Mis toimus 1914. aasta oktoobris ja kust me seda teame?

¹⁰ Tänapäeva võitud kristlased juhtisid  juba varakult tähelepanu sellele, et 1914. aasta oktoober on tähelepanuväärne daatum. See järeldus põhines Taanieli prohvetiennustusel suurest puust, mis raiutakse maha, kuid mis hakkab jälle kasvama „seitsme aja” möödudes (Taan. 4:13). Rääkides oma tulevasest juuresolekust ja „selle ajastu lõpulejõudmisest” viitas Jeesus Taanieli mainitud perioodile kui „rahvastele määratud aegadele”. Alates aastast 1914 on Kristuse juuresoleku tundemärk maa uue kuningana olnud nähtav kõigile (Matt. 24:3, 7, 14; Luuka 21:24). Seega on üks „Jumala suurepärastest tegudest” see, et ta seadis Jeesuse inimkonna kuningana troonile.

11., 12. a) Mida hakati tegema alates 1919. aastast? b) Mis sai selgeks aastaks 1935? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹¹ Jeesus Kristus vabastab maa uue kuningana peagi oma võitud järelkäijad „Suure Babüloni” vangistusest (Ilm. 18:2, 4). Aastal 1919, peagi pärast esimese maailmasõja lõppu, oli kõikjal maailmas võimalik hakata andma tunnistust Jumala päästekorraldusest ja rääkima head sõnumit tema kuningriigist. Just seda võitud kristlased tegidki ning tänu sellele võidis Jumal püha vaimuga veel tuhandeid inimesi, kellele seejärel avanes väljavaade saada Kristuse kaaspärijateks.

¹² Aastaks 1935 oli selge, et Kristus oli hakanud koguma miljoneid „teisi lambaid”, kellest pidi tulevikus saama paljudest rahvastest koosnev „suur rahvahulk”. Võitud kristlaste juhtimisel järgivad selle suure rahvahulga liikmed julgelt Jeesust ja annavad teada, et nad võlgnevad oma pääste Jumalale ja Kristusele. Nad teavad, et kui teevad seda tööd järjekindlalt ja näitavad üles usku Kristuse lunastusohvrisse, võivad nad olla nende hulgas, kes elavad üle „suure viletsuse”, mis teeb lõpu Saatana maailmale (Joh. 10:16; Ilm. 7:9, 10, 14).

13. Kuidas meie kui Jehoova tunnistajad peaksime elama ja tänu millele meil see õnnestub?

¹³ On suur au anda tunnistust „Jumala suurepärastest tegudest” ja tema tulevikutõotustest. Mõistagi pole see töö alati kerge. Paljud meie vennad ja õed teenivad paigas, kus inimesed ei ilmuta hea sõnumi vastu mingit huvi, naeruvääristavad või koguni kiusavad meid taga. Me võiksime võtta eeskujuks Paulust ja tema kaaslasi. Paulus kirjutas: „Võtsime oma Jumala abil julguse kokku, et rääkida teile Jumala head sõnumit suure võitlusega” (1. Tess. 2:2). Niisiis ei tohiks ka meie kunagi alla anda, vaid peaksime püüdma  elada oma pühendumistõotuse kohaselt, kui Saatana maailm kokku variseb (Jes. 6:11). Omast jõust me seda teha ei suuda. Nii nagu algkristlased, peaksime meiegi paluma, et Jehoova annaks oma vaimu kaudu meile „jõu, mis ületab tavapärase” (Loe 2. Korintlastele 4:1, 7; Luuka 11:13).

14., 15. a) Kuidas suhtuti kristlastesse 1. sajandil ja mida Peetrus nende kohta kirjutas? b) Kuidas peaksime meie suhtuma sellesse, kui meid halvasti koheldakse?

¹⁴ Tänapäeval väidavad miljonid, et nad on kristlased, „kuid salgavad teda [Jumalat] oma tegudega, sest nad on jäledad ja sõnakuulmatud ega kõlba ühekski heaks tööks” (Tiit. 1:16). Meil on hea meeles pidada, et 1. sajandil vihkasid paljud tõelisi kristlasi. Sellepärast Peetrus kirjutas: „Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis olete õnnelikud, sest teie peal on . . . Jumala vaim” (1. Peetr. 4:14).

¹⁵ Kas need sõnad käivad ka meie kui Jehoova tunnistajate kohta tänapäeval? Jah käivad, kuna me anname tunnistust sellest, et Jeesus valitseb kuningana. Seega, kui meid vihatakse Jehoova nime kandmise pärast, on see samaväärne sellega, kui meid „solvatakse Kristuse nime pärast”. Jeesus ütles oma vastastele: „Ma olen tulnud oma Isa nimel, aga teie ei võta mind vastu” (Joh. 5:43). Nii et kui sa järgmine kord tunnistust andes vastupanu kohtad, ole julge! Selline väärkohtlemine on tõend sellest, et Jumalale on su teenistus meelepärane ning et sinu peal on tema vaim.

16., 17. a) Kuidas kuulutustöö mitmel pool maailmas läheb? b) Mis peaks olema sinu kindel otsus?

¹⁶ Samas ei tohiks unustada, kui suur hulk inimesi igal aastal kogu maailmas tõe vastu võtab. Isegi hästi läbitöötatud territooriumitel leiame ikka veel neid, kes meid meeleldi kuulavad ja kellega me saame jagada imelist päästesõnumit. Mine kindlasti tagasi nende juurde, kes tundsid hea sõnumi vastu huvi, ning võimalusel alusta nendega piibliuurimist, aidates neil edeneda pühendumise ja ristimiseni. Siis võid tunda sama mis Sarie Lõuna-Aafrikas, kes on rohkem kui 60 aastat innukalt tunnistustööd teinud. Ta ütleb: „Olen nii tänulik, et Jeesuse lunastusohvri kaudu on mul lähedased suhted universumi valitseja Jehoovaga. Ma olen õnnelik, et võin teha teistele teatavaks tema aulist nime.” Sarie ja ta abikaasa Martinus on aidanud paljudel saada Jehoova teenijaks, sealhulgas oma kolmel lapsel. Ta tõdeb: „Mitte ükski teine tegevus ei too suuremat rahulolu. Püha vaimu kaudu annab Jehoova meile vajaminevat jõudu, et osaleda ikka selles elupäästvas töös.”

¹⁷ Olenemata sellest, kas sa juba oled ristitud või alles liigud selle eesmärgi poole, on sul küllaga põhjust olla tänulik võimaluse eest käia läbi Jehoova tunnistajate ülemaailmse kogudusega. Anna siis edaspidigi põhjalikku tunnistust ja hoia end puhtana Saatana ebapühas maailmas. Nii tood au meie armastavale taevasele isale, kelle aulist nime me kanname.