EHITUSTÖÖ polnud Betsaleelile ja Oholiabile sugugi võõras. Egiptuses orjatööl olid nad ilmselt valmistanud nii palju telliseid, et nad ei tahtnud seda meenutadagi. Kuid need ajad olid jäänud seljataha. Nad määrati tööle telkpühamu ehitusele ja neist pidid saama kõrgema järgu käsitöömeistrid. (2. Moos. 31:1—11.) Ent vaid väga vähesed said nende imelist töötulemust näha. Kas tunnustuse puudumine masendas neid? Kas oli tähtis, kes nende tööd nägi? Kas on tähtis, kes näeb tänapäeval sinu tööd?

Mõni telkpühamus olev ese oli tõeline meistriteos. Mõtle näiteks kuldsetele keerubitele lepingulaeka kaane peal. Apostel Paulus ütleb nende kohta „aulised keerubid”. (Heebr. 9:5.) Kujuta ette, kui ilusad võisid olla need kullast sepistatud kujud! (2. Moos. 37:7—9.)

Kui Betsaleeli ja Oholiabi tehtud kujud tänapäeval leitaks, vääriksid need eksponeerimist parimates muuseumites, kus neid käiksid uudistamas tuhanded inimesed. Ent kui paljud said neid imetleda siis, kui need olid valmis saanud? Keerubid asusid kõige pühamas paigas, kus neid nägi ainult ülempreester, kes sinna üks kord aastas lepituspäeval sisenes. (Heebr. 9:6, 7.) Seega nägid neid väga vähesed inimesed.

Kui sina oleksid olnud Betsaleeli ja Oholiabi asemel ning näinud vaeva selliste imeliste kunstiteoste kallal, siis kuidas sa oleksid end tundnud, teades, et nii vähesed neid näevad? Tänapäeval pakub inimestele rahulolu, kui teised neid imetlevad ja tunnustavad. See on neile otsekui nende töö väärtuse mõõdupuuks. Ent Jehoova teenijad on teistsugused. Nagu Betsaleel ja Oholiab, tunneme meiegi rahulolu Jehoova tahte täitmisest ja tema heakskiidust.

Jeesuse päevil oli tavaline, et usujuhid palvetasid teistele mulje avaldamiseks. Jeesus aga õpetas hoopis midagi muud: palvetada siiralt ja  ilma igasuguse soovita teenida ära pealtvaatajate tunnustus. Milline pidi olema sel juhul tulemus? „Su Isa, kes näeb, mida tehakse salajas, tasub sulle.” (Matt. 6:5, 6.) Ilmselgelt pole tähtis see, mida arvavad meie palvetest teised inimesed, vaid mida arvab Jehoova. Tema arvamus teeb meie palved tõeliselt väärtuslikuks. Sama peab paika kõige puhul, mida me pühas teenistuses teeme. Me ei mõtle, et meie töö on tähtis sellepärast, et teised meid kiidavad, vaid et see meeldib Jehoovale, „kes näeb, mida tehakse salajas”.

Kui telkpühamu sai valmis, „siis kattis pilv kogudusetelgi ja Jehoova auhiilgus täitis telkpühamu”. (2. Moos. 40:34.) See oli selge ilming Jehoova heakskiidust. Mis sa arvad, mida tundsid sel ajal Betsaleel ja Oholiab? Kuigi nende valmistatud esemetel polnud nende nime, olid nad ilmselt rõõmsad selle üle, et Jumal on nende vaevanägemist õnnistanud. (Õpet. 10:22.) Järgnevatel aastatel võis nende südant soojendada see, et nende kätetööd kasutati Jehoova teenistuses edaspidigi. Kui nad uues maailmas üles äratatakse, on neil kahtlemata põnev kuulda, et telkpühamu oli jumalakummardamise keskuseks umbes 500 aastat!

Tänapäeval teevad Jehoova organisatsioonis tööd näiteks animaatorid, kunstnikud, muusikud, fotograafid, tõlkijad ja kirjutajad, kes kõik jäävad anonüümseks. Selles mõttes võib öelda, et keegi ei näe, mida nad teevad. Sama peab paika paljude tööde puhul rohkem kui 110 000 koguduses üle maailma. Näiteks, kes näeb paberitööd, mida raamatupidamissulased iga kuu teevad? Või kes näeb seda, kuidas sekretär paneb kokku koguduse kuulutustööaruannet? Kui paljud näevad, kui mõni vend või õde teeb kuningriigisaalis remonditöid?

Betsaleel ja Oholiab ei saanud ühtki auhinda, medalit või mälestustahvlit, mis oleks väljendanud tunnustust nende suurepärase ja kvaliteetse töö eest. Kuid neil oli midagi palju väärtuslikumat — Jehoova tunnustus. Me võime olla kindlad, et Jehoova pani nende tööd tähele. Jäljendagem siis nende tublide meeste alandlikkust ja teenistusvalmidust!