Jäljenda nende usku

Mees, kes seisis puhta jumalakummardamise eest

EELIJA vaatas, kuidas rahvas tõusis vaevaliselt Karmeli mäele. Isegi hommikuhämaruses oli näha, kui puruvaesed ja näljased inimesed olid. Kolm ja pool aastat kestnud põud oli oma jälje jätnud.

Rahva hulgas kõndisid tähtsalt ka 450 Baali prohvetit, täis kõrkust ja tulist viha Jehoova prohveti Eelija vastu. Kuninganna Iisebel oli hukanud palju Jehoova teenijaid, aga see mees seisis ikka veel Baali kummardamisele vastu. Ent kui kauaks? Need preestrid võisid arvata, et üks mees ei suuda eales neile kõigile vastu panna (1. Kuningate 18:3, 19, 20). Ka kuningas Ahab oli oma suurejoonelises vankris kohale tulnud. Ega temagi Eelijat armastanud.

Nüüd oli käes päev, mil selle üksiku prohveti elus pidi juhtuma midagi erakordset. Eelija pidi olema tunnistajaks ennenägematule kokkupõrkele hea ja kurja vahel. Mis tunded teda sellel hommikul valdasid? Tedagi võis haarata kartus, oli ta ju „samasugune nõder inimene nagu meiegi” (Jakoobuse 5:17). Võib kahtluseta öelda, et Eelija tundis end ihuüksi, kui teda ümbritsesid truudusetu rahvas, ärataganenud kuningas ja mõrvarlikud preestrid (1. Kuningate 18:22).

Kuidas küll oli Iisrael sattunud sellisesse kriisi? Mida meie sellest jutustusest õppida võime? Piibel ergutab meid hoolega uurima Jumalale pühendunud teenijate eeskuju ja ’järgima nende usku’ (Heebrealastele 13:7). Vaatleme nüüd lähemalt Eelija eeskuju.

Pikk võitlus saavutab haripunkti

Suure osa oma elust oli Eelija abitult pealt vaadanud, kuidas Jehoova kummardamine, mis tema kodumaa ja rahva nii eriliseks tegi, tõugati kõrvale ning tallati jalge alla. Iisraellased oli nimelt pikka aega seesmist võitlust pidanud, kõikudes puhta ja vale jumalakummardamise vahel, suutmata otsustada, kas teenida Jumal Jehoovat või ümberkaudsete rahvaste ebajumalaid. Eelija päevil oli see võitlus aga eriti halva pöörde võtnud.

Kuningas Ahab oli abiellunud Iisebeliga, Siidoni kuninga tütrega. Iisebel oli võtnud nõuks edendada Iisraelis Baali kummardamist ja teha ots Jehoova kummardamisele. Ahab sattus peagi oma naise mõju alla. Ta ehitas Baalile templi ja altari ning hakkas kummardama seda paganlikku jumalat. Sellega tekitas ta Jehoovas sügavat meelepaha (1. Kuningate 16:30–33). *

Miks oli Baali kummardamine Jehoovale nii tülgastav? Esiteks ahvatles see iisraellasi eemalduma tõelise Jumala kummardamisest. Teiseks oli see ka jäle ja jõhker religioon, mida iseloomustasid meeste ja naiste templiprostitutsioon, seksiorgiad ja isegi laste ohverdamine. Vastuseks sellele olukorrale saatis Jehoova Eelija Ahabi juurde kuulutama põuda, mis pidi kestma nii kaua, kuni Jumala prohvet kuulutab vastupidist (1. Kuningate 17:1).  Möödus mitu aastat, enne kui Eelija taas Ahabi ette tuli ning käskis tal rahva ja Baali prohvetid Karmeli mäele koguda.

Kuidas iisraellaste tollane olukord meid tänapäeval puudutab? Mõned võivad leida, et lugu Baali kummardamisest on praegu täiesti ebaoluline, kuna meie ajal ju pole Baali templeid ega altareid. Ent see jutustus ei räägi lihtsalt iidsest ajaloost (Roomlastele 15:4). Sõna „baal” tähendab ’isand’ või ’omanik’. Jehoova ütles oma rahvale, et nad peaksid valima teda oma baaliks ehk abielumehe sarnaseks omanikuks (Jesaja 54:5, UM). Kas pole tõsi, et inimesed teenivad siiani erinevaid isandaid, mitte Kõigekõrgemat Jumalat. Kui inimeste elu keskmes on raha, karjäär, meelelahutus, seksuaalsed naudingud või soov kummardada ükskõik millist muud jumalat nende paljude hulgast, mida Jehoova asemel kummardatakse, siis nõnda nad valivadki endale isanda (Matteuse 6:24; Roomlastele 6:16). Seega pole Baali kummardamise kõige võimsamad jooned tänapäeval kuhugi kadunud. Muistne võitlus Jehoova ja Baali vahel võib aidata meil teha targa otsuse selles osas, keda meie tahame teenida.

Mis mõttes iisraellased „lonkasid”?

Karmeli mäe tipus on tuuline, kuid sealt avaneb imeline vaade kogu Iisraelile – nii Kiisoni orule Suure mere (Vahemere) ääres kui ka kaugel põhjas asetsevatele Liibanoni mägedele. * Kui aga tol tähtsal päeval päike tõusis, oli vaatepilt sünge. Viljakast maast, mille Jehoova oli andnud Aabrahami lastele, polnud enam midagi alles. See oli saanud maaks, mille halastamatu päike oli kõrvetanud kivikõvaks ning mida Jumala enda mõistmatu rahvas oli laastanud. Eelija astus nende inimeste ette ja ütles: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Jehoova on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!” (1. Kuningate 18:21).

Mida mõtles Eelija, kui ta rääkis lonkamisest? Iisraellased ei mõistnud, et nad pidid valima Jehoova ja Baali kummardamise vahel. Nad mõtlesid, et võivad teha mõlemat – vaigistada Baali oma vastikute rituaalidega ning ikkagi paluda õnnistusi ka Jehoova Jumalalt. Ehk arutlesid nad endamisi, et Baal õnnistab nende viljasaaki ja karja, samal ajal kui „vägede Jehoova” kaitseb neid lahingus (1. Saamueli 17:45). Nad olid unustanud ühe põhitõe, mida paljud ka tänapäeval ei näi mõistvat: Jehoovat ei saa kummardada samaaegselt mõne teise jumalaga. Ta nõuab ja on väärt seda, et teda teenitaks jagamatu südamega. Kui keegi teenib teda ja samal ajal ka mõnda teist jumalat, siis pole see Jehoovale vastuvõetav, see on talle suisa solvav (2. Moosese 20:5).

Need iisraellased ’lonkasid’ selles mõttes, et nad üritasid käia kahel teel korraga. Ka tänapäeval teevad paljud inimesed sageli sama vea, lubades teistel „baalidel” oma ellu tungida, mistõttu Jumala teenimine jääb tagaplaanile. Mõeldes Eelija otsekohese küsimuse peale, oleks hea meil kõigil läbi uurida oma eelistused ja jumalakummardamisviis.

Otsustava tähtsusega katse

Eelija pakkus järgmiseks välja ühe katse. See oli iseenesest väga lihtne. Baali preestrid pidid ehitama altari ja tooma sinna ohvrid ning seejärel paluma oma jumalal tuli süüdata. Eelija pidi sedasama tegema. Ta ütles: „See jumal, kes siis vastab tulega, on Jumal!” Eelija muidugi teadis, kes on tõeline Jumal. Tema usk oli nii tugev, et ta ei kõhelnud lasta Baali prohvetitel esimesena tegutseda. Ta andis oma vastastele palju eeliseid, lastes neil valida pull ja pöörduda esimesena Baali poole (1. Kuningate 18:24, 25). *

 Meie ajal imesid ei toimu. Jehoova pole end aga muutnud. Me saame Jehoovas olla sama kindlad nagu Eelija. Näiteks, kui inimesed räägivad Piiblile vastu, võime vabalt lasta neil väljendada oma arvamust. Nii nagu Eelija, võime ka meie olla kindlad, et Jumal seab asjad korda. Me saame seda teha, kui ei looda mitte iseendale, vaid tema inspireeritud Sõnale, mis on mõeldud „parandamiseks” (2. Timoteosele 3:16).

Baali prohvetid tõid ohvri ja hüüdsid oma jumala poole. „Baal, vasta meile!” anusid nad korduvalt. Möödusid minutid ja siis tunnid. „Aga ei häält ega vastust!” ütleb Piibel. Lõunaajal hakkas Eelija neid pilkama, oletades sarkastiliselt, et Baal on ehk liiga hõivatud, et neile vastata, või ehk on ta käimlas või magab ning keegi peaks ta üles äratama. „Hüüdke valjema häälega,” utsitas Eelija neid pettureid. Eelija silmis oli Baali kummardamine ilmselgelt naeruväärne komejant ja ta tahtis, et Jumala rahvas näeks selle läbi (1. Kuningate 18:26, 27, UM).

Seepeale muutusid Baali preestrid üha pöörasemaks ja hüüdsid veel „valjema häälega ja täkkisid endid mõõkadega ja piikidega oma viisi järgi, kuni neil veri hakkas voolama”. Aga see kõik oli asjatu, „ei häält, ei vastust ega tähelepanu” (1. Kuningate 18:28, 29). Tegelikult polnud Baali olemaski. Ta oli Saatana väljamõeldis, et ahvatleda inimesi Jehoovast eemale. Nii nagu minevikus, peavad ka tänapäeval inimesed, kes loodavad kellegi või millegi muu kui Jehoova peale, vaid pettuma ja nad võivad jääda isegi häbisse (Laul 25:3; 115:4–8).

Jehoova vastus

Õhtu lähenedes saabus Eelija kord. Ta parandas Jehoova altari, mille olid kahtlemata maha kiskunud puhta jumalakummardamise vastased. Ta kasutas 12 kivi, mis võis paljudele Iisraeli kümne suguharu liikmetele meelde tuletada, et Seadus anti kõigile 12 suguharule ning et neil on kohustus selle järgi elada. Seejärel asetas ta altarile ohvri ja lasi kõik üle kallata veega, mis võis olla pärit lähedal asuvast Vahemerest. Ta lasi kaevata altari ümber isegi kraavi, mille ta samuti veega täitis. Ta oli andnud Baali prohvetitele kõik eelised, Jehoova aga asetanud näiliselt võimatusse olukorda – nii vankumatu oli ta usk oma Jumalasse (1. Kuningate 18:30–35).

Kui kõik oli valmis, esitas Eelija palve. See oli kaunis, kuid lihtne palve ning sellest ilmnes selgelt, mis oli Eelijale kõige olulisem. Eelkõige ihkas ta, et kõik saaksid teada, et Jehoova on „Jumal Iisraelis”, mitte Baal. Teiseks tahtis ta, et kõik tunneksid teda kui Jehoova sulast ning et kogu au ja kiitus kuuluks Jumalale. Lõpuks näitas ta, et hoolib siiani oma rahvast, soovides näha, kuidas Jehoova ’pöörab tagasi nende südamed’ (1. Kuningate 18:36, 37). Hoolimata kõigest vaevast, mida iisraellased oma truudusetusega olid põhjustanud, armastas Eelija neid ikkagi. Kas me võiksime oma palvetes Jumalale samamoodi teada anda, et meile on tähtis tema nimi, ning ilmutada alandlikkust ja väljendada kaastunnet abivajajate vastu?

Pärast Baali paljastamist ja enne Eelija palvet võisid seal viibivad rahvahulgad mõelda, kas ei osutu vahest Jehoovagi tühipaljaks pettuseks. Kui palve oli esitatud, polnud kellelgi enam aega selle üle juurelda. Jutustus jätkub: „Siis Jehoova tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis!” (1. Kuningate 18:38). Kui suurejooneliselt Jehoova sellele küll vastas. Kuidas aga inimesed sellele reageerisid?

„Jehoova on Jumal! Jehoova on Jumal!” kisendasid kõik kui ühest suust (1. Kuningate 18:39). Lõpuks ometi avanesid iisraellaste silmad ja nad mõistsid, mis on tõde. Ent siiamaani  polnud nad mingilgi määral oma usku tõendanud. Ausalt öeldes polnud just palju usku vaja selle ütlemiseks, et Jehoova on tõeline Jumal. Nad olid näinud oma silmaga, kuidas Jehoova vastas Eelija palvele ning lasi tulel taevast alla langeda. Neil tuli oma usku tõendada. Eelija käskis iisraellastel teha midagi, mida nad oleksid pidanud juba palju aastaid varem tegema – kuuletuda Jehoova Seadusele. Jumala Seadus ütles, et valeprohvetid ja ebajumalateenijad tuleb surmata (5. Moosese 13:6–10). Need Baali preestrid olid Jehoova Jumala vankumatud vaenlased ning tegutsesid teadlikult tema eesmärkide vastu. Kas nad väärisid halastust? Kas keegi halastas kõigi nende süütute laste peale, kes elusalt Baalile põletusohvriks toodi? (Õpetussõnad 21:13; Jeremija 19:5.) Need mehed ei väärinud mingisugust halastust. Eelija andis käsu nad hukata ja nii ka tehti (1. Kuningate 18:40).

Mõned kriitikud arvustavad Karmeli mäel toimunud katse lõpptulemust. Teised võivad muretseda, kas usufanaatikud ei hakka vahest oma vägivaldseid, religioossest sallimatusest ajendatud tegusid selle loo najal õigustama. Ja paraku pole tänapäeva maailmas mitte vähe ägedaid usufanaatikuid. Eelija aga polnud sugugi fanaatik. Ta tegutses Jehoova esindajana ning mõistis õiglaselt kohut. Lisaks teavad tõelised kristlased, et nad ei tohiks eales hakata Eelija eeskujul tapma kurje inimesi. Kui Messias Jeesus tuli, seadis ta mõõdupuu kõigile oma järelkäijatele, öeldes Peetrusele: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Jehoova kasutab oma Poega, et tulevikus õiglast kohut mõista.

Tõelise kristlase kohus on elada usus (Johannese 3:16). Üks viis seda teha on järgida ustava mehe Eelija eeskuju. Ta teenis Jehoovat jagamatu südamega ning innustas teisi sedasama tegema. Ta paljastas julgelt valereligiooni, mida Saatan kasutab, et inimesi Jehoovast eemale peibutada. Eelija lootis Jehoovale, et too seab asjad korda, mitte enda võimetele või kavatsustele. Eelija seisis tõepoolest puhta jumalakummardamise eest. Olgu meil kõigil sama tugev usk!

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 20]

Inimesed, kes loodavad kellegi või millegi muu kui Jehoova peale, peavad vaid pettuma

[Pilt lk 21]

„Jehoova on Jumal!”