MARKUS kirjutas ühe neljast Piibli raamatust, mis räägivad Jeesuse elust. See on neist kõige lühem ja kõige lihtsamini loetav. Kes Markus oli? Mis sa arvad, kas ta tundis Jeesust? – * Uurime nüüd natuke lähemalt, milliseid raskusi ta koges ja miks ta kristlasena mitte kunagi alla ei andnud.

Esimest korda mainitakse Piiblis Markust nimepidi seoses juhtumiga, kui kuningas Herodes Agrippa heitis Peetruse vangi. Ühel ööl vabastas ingel Peetruse ning too läks otsejoones Markuse ema Maarja juurde, kes elas Jeruusalemmas. See leidis aset umbes kümme aastat pärast Jeesuse hukkamist 33. aasta paasapühal (Apostlite teod 12:1–5, 11–17).

Kas sa tead, miks läks Peetrus Maarja poole koju? – Ilmselt seetõttu, et ta tundis seda peret ja teadis, et Jeesuse jüngrid peavad seal koosolekuid. Markuse sugulane Barnabas oli olnud Jeesuse jünger juba kaua aega, vähemalt 33. aasta nelipühist alates. Piiblis on mainitud üks tema tolleaegne heldekäeline tegu uute jüngrite heaks. Seega Jeesus ilmselt tundis nii Barnabast kui ka tema tädi Maarjat ja tolle poega Markust (Apostlite teod 4:36, 37; Koloslastele 4:10).

Oma evangeeliumis kirjutab Markus, et ööl, mil Jeesus arreteeriti, oli kohal ka üks noor mees, kes oli vaid särgiväel. Markus räägib, et kui vastased Jeesuse kinni võtsid, see noormees põgenes. Mis sa arvad, kes see noormees võis olla? – Tundub tõesti, et see oli Markus. Seega, kui Jeesus koos oma apostlitega tol hilisel õhtul lahkus majast, kus nad olid paasapüha pidanud, tõmbas Markus endale kiiruga midagi selga ning järgnes neile (Markuse 14:51, 52).

Markusel oli vaimses mõttes tõesti rikas minevik. Ta oli tõenäoliselt kohal, kui 33. aasta nelipühil valati välja püha vaim, ning ta seltsis lähedalt ustavate jumalateenijatega, nagu näiteks Peetrusega. Samuti saatis ta oma sugulast Barnabast. Viimane aitas Saulust, tutvustades teda Peetrusele umbes kolm aastat pärast seda, kui Jeesus Saulusele nägemuses ilmus. Aastaid hiljem läks Barnabas Tarsosesse, et leida Saulust (Apostlite teod 9:1–15, 27; 11:22–26; 12:25; Galaatlastele 1:18, 19).

 Aastal 47 määrati Barnabas ja Saulus misjonitööle. Nad võtsid Markuse endaga kaasa, kuid mingil teadmata põhjusel ta hiljem lahkus neist ja pöördus tagasi koju Jeruusalemma. Saulus, kes on paremini tuntud oma ladinapärase nimega Paulus, oli pahane. Ta pidas seda Markuse tõsiseks eksimuseks ega jäänud selles suhtes sugugi ükskõikseks (Apostlite teod 13:1–3, 9, 13).

Kui Paulus ja Barnabas oma misjonireisilt naasid, rääkisid nad, kui hästi neil oli läinud (Apostlite teod 14:24–28). Mõned kuud hiljem planeerisid mõlemad tagasi pöörduda ja külastada uusi jüngreid neis paikades, kus nad olid kuulutanud. Barnabas tahtis Markust kaasa võtta, kuid kas sa tead, mida arvas sellest Paulus? – Ta „arvas heaks mitte võtta enesega” Markust, kes oli nad varem maha jätnud ja koju läinud. See, mis järgnes, kahtlemata kurvastas Markust.

Tunded lõid lõkkele ja pärast „ägedat vaidlust” lahkusid Paulus ja Barnabas üksteisest. Barnabas läks Markusega Küprosele kuulutama ning Paulus võttis kaasa Siilase ja nad külastasid uusi jüngreid, nagu oli plaanis olnud. Kui halvasti võis Markus end küll tunda, kuna tema pärast oli tekkinud tüli Pauluse ja Barnabase vahel (Apostlite teod 15:36–41).

Pole teada, miks Markus varem oli lahkunud ja koju tagasi läinud. Ilmselt oli tal enda arvates selleks hea põhjus. Barnabas igatahes paistis olevat kindel, et seda enam ei juhtu. Tal oli õigus. Markus ei andnud alla. Hiljem tegi ta misjonitööd koos Peetrusega kaugel Babülonis. Sealt kirjutas Peetrus: „Teid tervitab  kaasvalitud kogudus Baabülonis ja Markus, mu poeg” (1. Peetruse 5:13, meie kursiiv).

Peetrus ja Markus olid Jumalat teenides väga headeks sõpradeks saanud. See tuleb välja ka Markuse evangeeliumit lugedes. Sinna on Markus kirjutanud üles sündmusi, mida Peetrus oli oma silmaga näinud. Näiteks võrdle jutustusi, mis räägivad Galilea merel puhkenud tormist. Markus lisab üksikasju selle kohta, kus Jeesus paadis magas ning millele ta toetus – asju, mida Peetruse-sugune kalamees tähele paneb. Miks mitte avada oma Piibel ning lugeda üheskoos ja võrrelda neid jutustusi kirjakohtadest Matteuse 8:24, Markuse 4:37, 38 ja Luuka 8:23?

Hiljem, kui Paulus Roomas vangis oli, kiitis ta Markust tema ustava toetuse eest (Koloslastele 4:10, 11). Ning kui Paulus seal taas vangis oli, kirjutas ta Timoteosele ja palus, et see võtaks Markuse endaga kaasa, selgitades: „Teda on mulle väga vaja abiliseametisse” (2. Timoteosele 4:11). Tõesti, Markusel oli Jumalat teenides palju eesõigusi just seetõttu, et ta ei andnud alla.