UMBES 2000 aastat tagasi juudi paasapühal aastal 33 m.a.j suri üks süütu mees selleks, et teised võiksid elada. Kes ta oli? Naatsareti Jeesus. Kelle heaks see õilis tegu tehti? Kogu inimkonna heaks. Üks tuntud piiblisalm võtab kokku selle elupäästva ohvri: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16).

Paljud küll teavad seda piiblisalmi, ent suurem osa ei mõista tegelikult selle tähendust. Nad mõtlevad: miks on Kristuse ohvrit vaja? Kuidas võib ühe inimese surm vabastada inimkonna igipõlisest surma paratamatusest? Piibel annab neile küsimustele selged ja rahuldustpakkuvad vastused.

Mõnede arvates loodi inimesed selleks, et nad maa peal lühikest aega elaksid, kogeksid raskusi, tunneksid mingil määral õnne ning siis sureksid ja suunduksid edasi kuhugi paremasse paika. Niisuguse arvamuse kohaselt kuulub surm Jumala eesmärgi juurde inimestega. Piibel aga näitab, et inimesi tabab surm hoopis teisel põhjusel. Seal öeldakse: „Ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Sellest salmist selgub, et inimesed surevad patu pärast. Kes on see „üks inimene”, kelle kaudu patu hukutav mõju on inimkonda tunginud?

„The World Book Encyclopedia” sõnul usub enamik teadlasi, et kõik inimesed põlvnevad samast algallikast, ja Piibel lihtsalt nimetab seda allikat „üheks inimeseks”. Piiblisalmis 1. Moosese 1:27 on kirjas: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” Seega ütleb Piibel, et esimene inimpaar oli Kõigeväelise Jumala loodu hiilgav kroon.

1. Moosese raamatu loomisloos antakse lisadetaile inimese elu kohta pärast seda, kui Jehoova Jumal oli loonud esimese inimese. On tähelepanuväärne, et kogu loos mainib  Jumal surma vaid kui sõnakuulmatuse tagajärge (1. Moosese 2:16, 17). Ta soovis, et inimesed elaksid maa peal kaunis paradiisis õnnelike ja tervetena igavesti. Ta ei tahtnud, et neid tabaksid vanaduse vaevad ja lõpuks surm. Kuidas siis sai surm kogu inimkonna valitsejaks?

1. Moosese raamatu 3. peatükis on kirjas, et esimene inimpaar otsustas tahtlikult mitte kuuletuda oma Eluandjale Jehoova Jumalale. Selle tagajärjel viis Jumal täide karistuse, mille ta neile oli eelnevalt teatavaks teinud. Ta ütles inimesele: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Jumala sõnade kohaselt need kaks sõnakuulmatut inimest lõpuks suridki.

Esimene inimpaar ei teinud kahju vaid iseendale. Nende sõnakuulmatus võttis ka nende järglastelt täiusliku elu väljavaate, mis neil muidu oleks olnud. Jehoova pidas oma eesmärgis ka Aadama ja Eeva veel sündimata lapsi silmas, kui ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:28). Ajapikku pidi inimpere täitma maa ja tundma elust suurt rõõmu, ilma et kellelgi oleks vaja surra. Kuid nende esiisa Aadam – „üks inimene” – müüs nad patu orjadeks ning surmast sai paratamatus. Apostel Paulus, esimese inimese järeltulija, kirjutas: „Mina olen lihalik ja müüdud patu alla” (Roomlastele 7:14).

Nii nagu praegusel ajal on vandaalid kahjustanud hindamatu väärtusega kunstiteoseid, kahjustas Aadam oma patustamisega väga tõsiselt Jumala imelist loomistööd – inimsugu. Aadama lastele sündisid lapsed, neile omakorda lapsed ja nii edasi. Üks põlvkond teise järel sündis, kasvas üles, sai järglasi ja siis suri. Miks kõik need inimesed surid? Sest nad kõik põlvnesid Aadamast. Piibel ütleb: „Ühe inimese pattulangemise läbi paljud on surnud” (Roomlastele 5:15). Haigused, vanadus, kalduvus teha kurja ja samuti surm on selle kurvad tagajärjed, et Aadam reetis omaenda perekonna. Meie kõik kuulume sellesse perekonda.

Kirjas Rooma kristlastele kirjutas Paulus ebatäiuslike inimeste, kaasa arvatud iseenda haletsusväärsest olukorrast ja pettumusi valmistavast võitlusest patu tagajärgedega. Ta  ütles südamepõhjast: „Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” Tõepoolest hea küsimus. Kes päästaks Pauluse – ja kõik teised, kes seda ihkavad – patu ja surma orjusest? Paulus ise vastas: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” (Roomlastele 7:14–25). Jah, meie Looja on korraldanud oma Poja Jeesus Kristuse kaudu meie pääste.

Jeesus selgitas oma rolli inimkonna vabastamises patu surmavast orjusest. Ta ütles, et Inimese Poeg on tulnud, et „anda oma elu lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28, P 1997). Mismoodi oli Jeesuse elu lunaks? Kuidas võib tema surm meile kasuks tulla?

Piibel ütleb, et Jeesus oli „ilma patuta” ja „eraldatud patustest”. Kogu elu jooksul pidas ta täielikult kinni Jumala Seadusest (Heebrealastele 4:15; 7:26). Seepärast ei olnud Jeesuse surm mitte patu ja sõnakuulmatuse tagajärg, nagu see oli Aadama puhul (Hesekiel 18:4). Jeesus oli nõus teenimatult surema, selleks et täita oma Isa tahet vabastada inimkond patust ja surmast. Nagu varem öeldud, tuli Jeesus meeleldi maa peale, et „anda oma elu lunaks”. Aluseks armastus, millele ei leidu ajaloos võrdset, oli Jeesus meeleldi valmis ’maitsma surma igaühe eest’ (Heebrealastele 2:9).

Elu, mille Jeesus ohverdas, oli samaväärne eluga, mille Aadam patustamisega kaotas. Milline tulemus oli Jeesuse surmal? Jehoova võttis selle ohvri vastu kui „[„vastava”, UM] lunastushinna kõikide eest” (1. Timoteosele 2:6). Jumal kasutas Jeesuse elu väärtust selleks, et osta tagasi ehk lunastada inimkond patu ja surma orjusest.

Piibel mainib korduvalt seda inimkonna Looja suurt armastusest lähtunud tegu. Paulus tuletas kristlastele meelde, et nad on „kalli hinnaga ostetud” (1. Korintlastele 6:20; 7:23). Peetrus kirjutas, et Jumal ei ole kristlasi vabastanud surmaga lõppevast eluviisist mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma Poja verega (1. Peetruse 1:18, 19). Kristuse lunastusohvri kaudu korraldas Jehoova inimkonna vabastamise igipõlisest surma paratamatusest.

Apostel Johannes kirjutas, kui suures ulatuses toob Kristuse lunastusohver kasu: „Tema [Jeesus Kristus] on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest” (1. Johannese 2:2, P 1997). Jah, Kristus lunastas kogu inimkonna. Kas see tähendab, et see hindamatu ohver päästab automaatselt igaühe? Ei. Meenutagem päästeoperatsiooni, millest  räägiti eelmises artiklis. Lõksu jäänud kaevurite välja toomiseks saadeti nende juurde alla päästekong, kuid sinna sisse pidi iga mees ise minema. Täpselt samamoodi on ka nendega, kes soovivad Kristuse lunastusohvrist kasu saada: nad ei saa lihtsalt jääda ootama Jumala õnnistust, neil on vaja tegutseda.

Millist tegutsemist Jumal ootab? Johannese 3:36 annab teada: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha, vaid Jumala viha jääb tema peale!” Jumal ootab meilt usku Kristuse ohvrisse. Ja ta ootab veel midagi: „Sellest me tunneme, et me oleme tema [Jeesuse] ära tundnud, et me peame tema käske” (1. Johannese 2:3). Niisiis, patust ja surmast pääsemiseks on vaja uskuda Kristuse lunastusohvrisse ja kuuletuda tema käskudele.

Üks oluline viis väljendada usku Kristuse lunastusohvrisse on olla tänulik tema surma eest seda mälestades, nagu ta teha käskis. Enne surma seadis Jeesus koos oma ustavate apostlitega sisse sümboolse tähendusega söömaaja, kus ta neile lausus: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19). Jehoova tunnistajad peavad sõprussuhteid Jumala Pojaga väga kalliks ja kuuletuvad sellele käsule. Sel aastal mälestatakse Jeesus Kristuse surma laupäeval, 22. märtsil pärast päikeseloojangut. Oled südamlikult oodatud sellele erilisele kokkusaamisele, et toimida Jeesuse käsu kohaselt. Mälestusõhtu toimumise täpse aja ja koha saad teada oma kodukandis elavatelt Jehoova tunnistajatelt. Mälestusõhtul kuuled rohkem sellest, mida sul on tarvis teha, et Kristuse lunastusohver võiks sind vabastada Aadama patu surmatoovatest tagajärgedest.

Vähesed inimesed tänapäeval hindavad täiel määral seda suurt ohvrit, mida nende Looja ja tema Poeg on teinud, et neid hävingust päästa. Neile, kes usuvad sellesse, on see erilise rõõmu allikaks. Apostel Peetrus kirjutas kaaskristlastele: „Kellesse te nüüd usute, kuigi te teda ei näe, ja rõõmutsete ütlematu ning väga kalli rõõmuga, kes saavutate usu eesmärgi, hingede õndsuse [„pääste”, P 1997]” (1. Peetruse 1:8, 9). Kasvatades armastust Jeesus Kristuse vastu ja usku tema lunastusohvrisse, võid sa juba nüüd tunda oma elust suurt rõõmu ja oodata igatsusega aega, mil oled päästetud patust ja surmast.