Miks väljendada tänumeelt?

„Kallis Raquel!

Suur tänu sulle, et sa nii hästi mind toetasid! Kuigi sa ise ei pruugi seda teada, tähendasid sinu positiivne hoiak ja lahked sõnad mulle väga palju.” Jennifer

KAS sina oled kunagi saanud ootamatult tänukirja? Küllap tegi sedalaadi tänuväljendus su südame soojaks. Soov olla lugupeetud ja hinnatud on ju täiesti loomulik (Matteuse 25:19–23).

Tavapäraselt tugevdavad tänuväljendused andja ja saaja vahelisi sidemeid. Pealegi käib tänumeelt osutav inimene Jeesus Kristuse jälgedes. Tema ei jätnud mitte kunagi teiste häid tegusid tähele panemata (Markuse 14:3–9; Luuka 21:1–4).

On kahetsusväärne, et suulised ja kirjalikud tänuavaldused paistavad olevat üha haruldasemad. Piibel hoiatab, et „viimseil päevil” on inimesed „tänamatud” (2. Timoteosele 3:1, 2). Kui me pole valvsad, võib tänapäeval nii laialt levinud tänumeele puudumine lämmatada meie südames tärgata võiva hella tänutunde.

Mida praktilist saavad vanemad teha, õpetamaks oma lastele tänutunde väljendamist? Kellele me peaksime tänu avaldama? Miks me peaksime olema tänulikud, isegi kui meid ümbritsevad inimesed on tänamatud?

Perekonnaringis

Vanemad näevad oma laste eest hoolitsedes tublisti vaeva. Ent mõnikord võivad vanemad tunda, et nende pingutusi ei hinnata. Mida sellises olukorras ette võtta? Vaja on rakendada kolme asja.

1) Eeskuju. Nii nagu lapsekasvatuse enamikus aspektides, on tõhusaks õpetajaks eeskuju. Piibel ütleb muistse Iisraeli tööka ema kohta, et ta pojad kiidavad teda (P 1938–40). Kust õppisid need lapsed tänulikkust väljendama? Selgust toob sama salmi lõpuosa, kus öeldakse: „Ta mees ülistab teda” (Õpetussõnad 31:28). Vastastikust hindamist väljendavad vanemad näitavad lastele, et sellised tänuväljendused teevad saajale heameelt, mõjuvad hästi peresidemele ning räägivad küpsusest.

Pereisa Stephen ütleb: „Olen püüdnud anda lastele eeskuju, tänades oma naist söögi eest.” Mida see on andnud? „Mu kaks tütart on seda tähele pannud, nii et see on aidanud neil teadlikumalt oma tänumeelt väljendada,” lausub Stephen. Kui oled abielus, siis kas sa väljendad oma abikaasale sageli tänu tavapäraste majapidamistööde eest, mida kergesti endastmõistetavana võetakse? Kas sa lausud oma lastele tänusõnu, isegi kui nad teevad seda, mida neilt nõutakse?

2) Õpetamine. Tänutunne on nagu lill. Parima tulemuse nimel on selle eest tarvis  hoolt kanda. Mil moel saavad vanemad aidata oma lastel tänumeelt arendada ja väljendada? Tark kuningas Saalomon tõi välja ühe tähtsa teguri, kui ta kirjutas: „Õige süda mõtleb, mida vastata” (Õpetussõnad 15:28).

Kas teie, vanemad, saaksite õpetada oma lapsi mõtlema sellele, millisest vaevanägemisest ja heldekäelisusest räägib iga saadud kingitus? Sellele mõtlemine loob tänumeele arenguks soodsa pinnase. Kolm last üles kasvatanud Maria mainib: „Tuleb võtta aega ja koos lastega maha istuda, et selgitada neile, mida tähendab tegelikult see, et tehakse kingitus – et keegi on mõelnud just sinule ja tahtnud näidata, kui väga ta sinust hoolib. Ma siiski arvan, et see selgitus on vaeva väärt.” Sellised keskustelud aitavad lastel õppida nii seda, mida nad peaksid tänumeelt väljendades ütlema, kui ka seda, miks nad peaksid seda ütlema.

Targad vanemad ei lase lastes kujuneda arvamust, et nad peavadki saama igasugu häid asju. * Õpetussõnades 29:21 toodud sõnad sulaste kohtlemise kohta sobivad sama hästi ka laste kohta: „Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks!”

Kuidas saab pisikestele lastele õpetada tänulikkust? Kolme lapse ema Linda ütleb: „Ergutasime mehega oma lapsi meie kirjutatud tänukirjadele omalt poolt pilti juurde joonistama või kaardile enda nime kirjutama.” Tõsi küll, pilt võib olla primitiivne või käekiri konarlik, aga seda tehes saavad lapsed kasuliku õppetunni kogu eluks.

3) Järjekindlus. Kõik me oleme sündinud kalduvusega isekusele, mis võib takistada meil oma tänu väljendada (1. Moosese 8:21; Matteuse 15:19). Ent Piibel ergutab jumalateenijaid, et neil tuleb „saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud” (Efeslastele 4:23, 24).

Kuid kogenud vanemad teavad, et aidata oma lastel „riietuda uue inimesega” on asi, mida on kergem öelda kui teha. Varemmainitud Stephen möönab: „Kulus hulk aega, et õpetada tütreid ütlema aitäh omal algatusel, ilma neile seda iga kord meelde tuletamata.” Ent Stephen koos naisega ei andnud alla. Ta jätkab: „Tänu lõpmatule järjekindlusele sai tüdrukutele asi selgeks. Võime nüüd tunda uhkust selle üle, kuidas nad teistele oma tänumeelt väljendavad.”

Kuidas on lugu sõprade ja naabritega?

Öelda aitäh võib mõnikord lihtsalt ununeda, ilma et oleksime tänamatud. Kas see tõesti on tähtis, et me lisaks tänulikkuse tundmisele seda ka väljendaksime? Vastuseks sellele küsimusele vaadelgem juhtumit Jeesuse ja pidalitõbistega.

Retkel Jeruusalemma tulid Jeesusele vastu kümme pidalitõbist meest. Piibel räägib: „Nad tõstsid häält ning ütlesid: „Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!” Neid nähes ütles ta neile: „Minge ja näidake endid preestritele!” Ja kui nad läksid, said nad puhtaks. Aga üks nende seast, nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au ja heitis tema jalge ette silmili maha ja tänas teda. Ja see oli samaarlane” (Luuka 17:11–16).

Kas Jeesusele jäi märkamata see, et teised ei väljendanud oma tänulikkust? Lugu jätkub: „Aga Jeesus kostis ning ütles: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Ent kus on need üheksa? Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?” (Luuka 17:17, 18).

Need ülejäänud üheksa pidalitõbist ei olnud pahad inimesed. Varem olid nad avalikult väljendanud oma usku Jeesusesse ning võtnud hea meelega kuulda tema juhendeid  asuda teekonnale Jeruusalemma ja näidata endid preestritele. Ent ehkki nad kahtlemata olid Jeesuse lahke teo eest sügavalt tänulikud, ei väljendanud nad temale oma tänu. Kristus oli nende käitumise pärast pettunud. Kuidas on lugu meiega? Kas me juhul, kui keegi meid hästi kohtleb, oleme nobedad väljendama oma tänu ning kui kohane, saatma kirjaliku tänuavalduse?

Piibel ütleb, et armastus „ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu” (1. Korintlastele 13:5). Niisiis, siirad tänuväljendused ei räägi mitte ainult headest kommetest, vaid ka armastusest. Nagu võime õppida juhtumist pidalitõbistega, võlgnevad need, kes tahavad Kristusele meelepärased olla, sellist armastust ja lugupidamist kõigile inimestele nende rahvusest, rassist või religioonist sõltumata.

Küsi endalt: „Millal oli viimane kord, mil ma tänasin naabrit, töökaaslast, koolikaaslast, haiglatöötajat, müüjat või kedagi teist, kes mind aitas?” Miks mitte märkida ühe-kahe päeva jooksul üles, mitu korda sa tegelikult aitäh ütlesid või tänukirja kirjutasid. Selle põhjal võid näha, kus sa saaksid oma tänumeelt veel paremini väljendada.

Isik, kes kõige enam meie tänu väärib, on loomulikult Jehoova Jumal. Temalt tuleb „kõik hea and ja kõik täiuslik annetus” (Jakoobuse 1:17). Millal oli viimane kord, mil sa väljendasid Jumalale siiralt oma tänumeelt konkreetsete asjade eest, mis ta sinu heaks on teinud? (1. Tessalooniklastele 5:17, 18.)

Miks ilmutada tänumeelt, isegi kui teised seda ei tee?

Teised ei pruugi meie tänuavaldustele samaga vastata. Miks me siis peaksime väljendama tänulikkust ka siis, kui teised seda ei tee? Käsitlegem vaid üht põhjust.

Tehes head neile, kel puudub tänumeel, jäljendame meie heldet Loojat Jehoova Jumalat. Fakt, et paljud ei hinda armastust, mida osutab Jehoova, ei takista teda neile head tegemast (Roomlastele 5:8; 1. Johannese 4:9, 10). Tema laseb „oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale”. Kui me püüame ilmutada tänumeelt hoolimata sellest, et elame tänamatus maailmas, näitab see, et oleme „oma Isa lapsed, kes on taevas” (Matteuse 5:45).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 15]

Märgi ühe-kahe päeva jooksul üles, mitu korda sa aitäh ütlesid

[Pilt lk 15]

Ka väikseid lapsi saab õpetada väljendama tänumeelt

[Pilt lk 15]

Anna oma lastele tänulikkuse väljendamises eeskuju