Maajade tõeline vabadus

MAAJASID teatakse peamiselt nende muistse tsivilisatsioon järgi. Iga aasta sõidab tuhandeid turiste Yucatáni poolsaarele Mehhikos, et imetleda muljetavaldavaid püramiide näiteks Chichén Itzás ja Cobás. Maajad olid erakordselt nutikad nii oma insenerioskuste poolest kui ka kirjutamise, matemaatika ja astronoomia vallas. Nad arendasid välja keeruka piltkirja süsteemi, nulli mõiste ja 365-päevase kalendri, mis arvestas ka liigaastaga.

Religiooni osas on aga pilt sootuks teine. Maajad olid polüteistid: nad kummardasid päikese-, kuu-, vihma-, viljasaagi- ja paljusid muid jumalaid. Nende preestrid jälgisid hoolega tähtede seisu. Nende jumalateenimise juurde kuulus suitsutusrohu ning kujude ja piltide kasutamine, enesevigastamine, rituaalne verelaskmine ja inimohvrite toomine, kus ohvriteks olid eelkõige vangid, orjad ja lapsed.

Hispaanlaste tulek

16. sajandil saabunud hispaanlased leidsid eest keeruka tsivilisatsiooni. Konkistadooridel, nagu hispaania maadevallutajaid kutsuti, oli kaks eesmärki: uue maa ja uute rikkuste hõivamine ning maajade pööramine katoliiklusse, et vabastada nad barbaarsetest paganlikest kommetest. Kas hispaanlaste vallutused tõid maajadele tõelise vabaduse, sealhulgas ka religioosse?

Hispaanlased, kelle hulgas oli ka katoliku kiriku vaimulikke, vallutasid maajade kogukondlikud maad, mida need olid kasutanud juba igiammustest aegadest saadik aleviljeluseks. Maa hõivamine põhjustas ränki raskusi ja vaenu. Kolonisaatorid võtsid enda kontrolli alla ka sügavad karstisüvendid, mis olid praktiliselt ainsad veeallikad Yucatáni poolsaarel. Raskusi põhjustas veel ka iga-aastane pearahamaks, mille kirik maajadele kehtestas – 12 ja pool reaali * mehe kohta ja 9 reaali naise kohta –, ja seda lisaks juba niigi koormavale riigimaksule. Hispaanlastest  maaomanikud kasutasid olukorda enda kasuks ära, makstes algul ise maajade eest kirikumaksu ja seejärel sundides neid oma võlgade eest tööd tegema, tehes neist sisuliselt enda orjad.

Preestrid võtsid tasu ka selliste usutalituste eest nagu näiteks ristimine, laulatamine ja matusetalitus. Maa hõivamise, pearahamaksu ja teenistuse eest saadud tasudega kogus kirik endale maajade arvel suuri rikkusi. Talurahvast peeti loomu poolest ebausklikuks ja rumalaks. Seetõttu leidsid vaimulikud ja teised võimukandjad olevat endal õiguse maajasid piitsutada, et sundida neid distsipliinile alluma ja vabastada nad ebausust.

Kastisõda

Maajad maksid esialgu kätte sellega, et ei tasunud kirikumakse, võtsid oma lapsed kirikukoolist ära, ei käinud katekismuse tundides ja keeldusid istandustes töötamast. Kuid see vaid põhjustas nende järjest karmimat kohtlemist. 1847. aastal sai maajade mõõt lõpuks täis – seda pärast umbes 300 aastat hispaanlaste valitsemist. Maajad tõusid valgete vastu üles niinimetatud kastisõjas.

Mässu juhid kasutasid religioosse sümbolina oraaklit, mida nimetati Kõnelevaks Ristiks – see oli rist, mille kaudu kõhurääkija jutlustas, õhutades maajasid võitlema viimse veretilgani. Sõda oli maajadele ränk katastroof. Selleks ajaks kui see aastal 1853 ametlikult lõpetati, oli umbes 40 protsenti Yucatáni poolsaare maajadest tapetud. Siiski jätkus vaenutegevus veel 55 aastat. Lõpuks suutsid maajad end hispaanlaste ikke alt vabastada ja loodi maareform. Kuidas oli aga religioosse vabadusega?

Võltsvabadus

Ei hispaanlaste vallutustega sisse toodud katoliiklus ega kastisõda toonud maajadele tõelist vabadust. Tänapäevani valitseb seal teatud mõttes religioosne sünkretism, kus kolonialismieelsed hõimutavad on kombineeritud roomakatoliku traditsioonidega.

Rääkides tänapäeva maajadest, ütleb raamat „The Mayas–3000 Years of Civilization”: „Maajad kummardavad põldudel, koobastes ja mägedel oma vanu loodusjumalaid ja esivanemaid ... ning samal ajal kummardavad kirikus pühakuid.” Nõnda on jumal Quetzalcoatl ehk Kukulcán võrdsustatud Jeesusega ja kuujumalanna neitsi Maarjaga. Lisaks asendati püha kapokipuu kummardamine ristikultusega, kusjuures risti kastetakse siiani veega, otsekui oleks see elus puu. Ja ristil ei kujutata mitte Jeesust, vaid seda ehitakse kapokipuu õitega.

Lõpuks ometi tõeline vabadus!

Viimastel aastatel on Mehhiko Jehoova tunnistajad teinud maajade seas laiaulatuslikku piibliharidustööd. Piibliline kirjandus, nagu see ajakiri, on tehtud maajadele kättesaadavaks nende emakeeles, et aidata neil mõista Jumala eesmärki inimkonnaga. Missugused on olnud tulemused? Artikli kirjutamise ajal oli selles piirkonnas umbes 6600 maaja keeli kõnelevat Kuningriigi hea sõnumi kuulutajat kokku 241 Jehoova tunnistajate koguduses. Kas maajadel on olnud lihtne vabaneda oma traditsioonilistest uskumustest ja võtta vastu Piibli tõde?

Paljudele siirastele maajadele on see olnud tõeline võitlus. Marcelino ja ta naine Margarita olid varem hardad katoliiklased. Iga aasta austasid nad risti, kandes seda kirikust oma koju, kus nad tõid loomohvreid ning seejärel sõid neid ohvreid koos sugulaste  ja sõpradega. Siis ühel päeval külastasid neid Jehoova tunnistajad ja hakkasid nendega Piiblit uurima. „Me mõistsime, et see, mida õpime, on tõde,” meenutavad nad, „kuid me kartsime, et kui hülgame oma varasemad uskumused, siis vaimud ründavad meid.” Siiski nad jätkasid Piibli uurimist. „Tasapisi jõudis Piibli tõde meile südamesse,” jutustab Marcelino. „See andis julgust rääkida oma perele ja sõpradele, mida oleme Piiblist õppinud. Nüüd oleme õnnelikud, et vabanesime meid orjastanud ebausust. Meil on kahju ainult sellest, et me juba varem tõde ei teadnud. Soovime kaotatud aega tasa teha ja kuulutame innukalt teistele Piibli imepäraseid tõdesid.”

73-aastane Alfonso oli pühendunud katoliiklane. Ta korraldas oma kodulinnas religioosseid pidustusi, kus peeti nii missasid kui ka tantsiti ning pakuti kõigile osalejaile toitu ja jooki. Lisaks toimusid ka härjavõitlused. „Oli täitsa tavaline, et need pidustused lõppesid joomamürgliga,” kommenteerib ta. „Kuigi mulle meeldisid need peod, tundsin, et midagi jääb mu religioonis vajaka.” Kui Jehoova tunnistajad Alfonsole kuulutasid, oli ta nõus Piiblit uurima. Hoolimata oma kehvast tervisest hakkas ta käima kuningriigisaalis koosolekutel. Praeguseks on ta hüljanud kõik oma endised religioossed tavad ja kasutab iga võimalust, et jagada oma vastleitud usku nendega, kes teda ta kodus külastavad.

Need on vaid paar näidet nendest paljudest siirastest maajadest, kes on leidnud tõelise religioosse vabaduse. Tõepoolest, Yucatáni muistsete muljetavaldavate püramiidide ehitajate järeltulijad on ikka veel meie keskel. Nad räägivad sedasama keelt. Paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad: saviga kokkumätsitud teivasmajades, millel on palmiokstest katused. Nad kasvatavad ise maisi ja puuvilla, viljeldes sama muistse alepõllundust. Kuid nüüd on Jumala Sõna tõde vabastanud paljud maajad religioosse vale ja ebausu köidikuist. Nad mõistavad täielikult ja hindavad Jeesuse sõnu „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32).

[Allmärkus]

[Kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Muistsete maajade tegevuspiirkond

Mehhiko laht

MEHHIKO

Yucatáni poolsaar

Chichén Itzá

Cobá

BELIZE

GUATEMALA

HONDURAS

EL SALVADOR

[Pilt lk 13]

Varemed Chichén Itzás

[Pilt lk 15]

Marcelino koos oma naise Margaritaga jagamas Yucatánil head sõnumit