Inimene ei ela ükspäinis leivast. Jäin ellu natsi vangilaagrites

Jutustab Joseph Hisiger

„Mida sa loed?” küsisin kaasvangilt. „Piiblit,” vastas ta ja lisas: „Ma võin selle nädala leivanormi vastu vahetada.”

OLEN sündinud 1. märtsil 1914. aastal Moselle’is, mis sel ajal kuulus Saksamaale. Kui Esimene maailmasõda aastal 1918 lõppes, sai Moselle’ist uuesti Prantsusmaa osa. Aastal 1940 annekteeris selle jällegi Saksamaa. Kui aga Teine maailmasõda 1945. aastal lõppes, kuulus see taas Prantsusmaale. Iga kord muutus mu kodakondsus ja õppisin rääkima nii prantsuse kui ka saksa keelt.

Mu vanemad olid tulihingelised katoliiklased. Igal õhtul enne magamaminekut palvetasime põlvili. Pühapäeviti ja riigipühade ajal käisime kirikus. Võtsin religiooni tõsiselt ja kuulusin isegi katoliiklikku piibliuurimisrühma.

Minust saab Jehoova tunnistaja

Aastal 1935 külastasid mu vanemaid kaks Jehoova tunnistajat. Nende arutelu keskmeks oli religiooni seotus Esimese maailmasõjaga. Pärast seda kasvas mu huvi Piibli vastu veelgi ja 1936. aastal küsisin preestrilt, kas võiksin endale selle raamatu saada. Ta lausus, et sellest arusaamiseks tuleb mul teoloogiat õppida. See ainult suurendas minus soovi saada endale Piibel ja seda lugeda.

Jaanuaris 1937 rääkis mulle töökaaslane Albin Relewicz, kes oli Jehoova tunnistaja, mida Piibel õpetab. „Sul vist on endal Piibel olemas?” küsisin talt. Tal oli ja varsti pärast seda näitas ta mulle Jumala nime Jehoova saksakeelsest Elberfelderi tõlkest, mille ta mulle andis. Hakkasin seda usinalt lugema ning ka käima naaberlinnas Thionville’is tunnistajate koosolekutel.

Augustis 1937 käisin koos Albiniga Pariisis Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel kokkutulekul. Seal hakkasin kuulutama ukselt uksele. Varsti pärast seda mind ristiti ning 1939. aasta alguses sai minust pioneer, täisajaline kristlik teenija. Mind määrati Metzi linna, kuid juulis kutsuti mind tööle Pariisis asuvasse Jehoova tunnistajate harubüroosse.

Raskused sõjaajal

Minu teenistus harubüroos jäi aga väga lühikeseks, sest augustis 1939 kutsuti mind Prantsuse sõjaväkke. Kuna südametunnistus ei lubanud mul sõdida, mõisteti mind  vangi. Järgmise aasta mais, kui olin veel vangis, ründas Saksamaa ootamatult Prantsusmaad. Juuniks oli Prantsusmaa vallutatud ja jällegi oli minust saanud sakslane. Kui ma siis juulis 1940 vanglast vabanesin, asusin elama oma vanemate juurde.

Kuna elasime natsirežiimi all, kogunesime Piiblit uurima salaja. Saime ajakirju „Vahitorn” julge kristliku õe Maryse Anasiaki vahendusel, kellega kohtusin pagariäris, mille omanik oli ka Jehoova tunnistaja. Kuni aastani 1941 õnnestus mul vältida raskusi, mis said osaks Jehoova tunnistajatele Saksamaal.

Siis aga külastas mind ühel päeval gestaapo. Kui ohvitser oli mulle selgeks teinud, et Jehoova tunnistajad on keelu all, küsis ta, kas kavatsen oma usust kinni hoida. Kui vastasin jaatavalt, käskis ta mul endaga kaasa tulla. Kuna pinge oli nii suur, kukkus ema kokku. Seda nähes käskis gestaapo ohvitser mul koju jääda ja ema eest hoolitseda.

Tehases, kus töötasin, ei tervitanud ma töödejuhatajat tavapärase tervitusega „Heil Hitler!”. Samuti keeldusin astumast natsiparteisse. Niisiis arreteeris gestaapo mu järgmisel päeval. Ülekuulamisel keeldusin paljastamast teiste tunnistajate nimesid. Ülekuulaja lõi mind tugevalt revolvripäraga vastu pead ja ma kaotasin teadvuse. 11. septembril 1942 määras Metzi Sondergericht (erikohus) mind kolmeks aastaks vangi selle eest, et teen Jehoova tunnistajate ühenduse ja piibliuurijate nimel propagandat.

Kaks nädalat hiljem viidi mind Metzi vanglast mitme vahepeatusega Zweibrückeni sunnitöölaagrisse. Töötasin seal raudtee hooldusmeeskonnas. Vahetasime raskeid raudteerööpaid ja vedasime raudteele kive laiali. Toiduks oli meil üksnes tass kohvi ja 75 grammi leiba hommikul ning kauss suppi lõunal ja õhtul. Seejärel viidi mind üle ühe lähedal asuva linna vanglasse, kus töötasin saapaparandajana. Mõne kuu pärast saadeti mind tagasi Zweibrückeni. Sel korral hakkasin tööle põllul.

 Elan, aga mitte ainult leivast

Minu kongikaaslaseks oli noormees Hollandist. Kui olin õppinud natukene tema keelt, sain talle rääkida oma uskumustest. Ta edenes vaimselt hästi ja küsis, kas võiksin teda jões ristida. Kui ta veest välja tuli, kallistas ta mind ja ütles: „Joseph, ma olen nüüd sinu vend!” Meid lahutati, kui mind saadeti tagasi tööle raudteele.

Minu uus kongikaaslane oli sakslane. Ühel õhtul hakkas ta lugema väikest raamatut. See oli Piibel! Tookord pakkuski ta mulle seda nädala leivaportsjoni eest. Olin nõus. Kuigi nädala leivaportsjon oli suur ohver, ei kahetsenud ma kunagi. Hakkasin mõistma, mida tähendavad Jeesuse sõnad: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!” (Matteuse 4:4).

Nüüd oli mul küll oma Piibel, kuid seda oli päris raske peita. Erinevalt teistest vangidest ei tohtinud Jehoova tunnistajatel Piiblit olla. Lugesin seda salaja öösel teki all. Päeval kandsin seda endaga särgi all kaasas. Kongi ei saanud seda jätta, kuna see otsiti läbi.

Kord tuli mul rivistuse ajal meelde, et olin Piibli maha unustanud. Õhtul kiirustasin kongi tagasi, kuid Piibel oli läinud. Kui olin sellest palves Jumalale rääkinud, läksin valvuri juurde ja selgitasin, et keegi oli mu raamatu ära võtnud ning et sooviksin seda tagasi. Ta ei pööranud sellele raamatule mingit tähelepanu, niisiis sain Piibli tagasi. Tänasin Jehoovat kogu südamest!

Ühel teisel korral saadeti mind duši alla. Kui võtsin mustad riided seljast, lasin Piiblil märkamatult maha kukkuda. Kui valvur ei vaadanud, lükkasin seda jalaga duširuumi poole. Seal peitsin selle seniks, kuni end pesin. Kui tulin duši alt välja, kordasin kogu protsessi ja libistasin selle puhaste riiete hunnikusse.

Vangistuse tõusud ja mõõnad

Ühel hommikul 1943. aastal, kui kõik vangid õues üles rivistusid, märkasin Albinit! Ka tema oli arreteeritud. Ta vaatas mu poole ja pani käe südamele, mis näitas, et hoiame kokku. Seejärel žestikuleeris ta, et kirjutab mulle. Järgmisel päeval, kui ta minust möödus, pillas ta maha paberi. Valvur aga nägi seda ja meile mõlemale määrati kaks nädalat kartserit. Meile toodi vaid kopitanud leiba ning vett ning magama pidime puulavatsil ilma tekita.

Pärast seda saadeti mind Siegburgi vanglasse, kus töötasin metallitöökojas. Töö oli väsitav ja toitu napilt. Öösiti nägin unes kooke ja puuvilju, kui aga üles tõusin, korises kõht ja kurk kuivas. Kaalusin alla 45 kilo.  Iga päev lugesin aga väikest Piiblit ja see andis elule mõtte.

Lõpuks vabadus!

Ühel hommikul 1945. aasta aprillis jooksid valvurid äkitselt minema ja jätsid väravad avali. Olin vaba! Esmalt tuli mul aga mõnda aega haiglas taastuda. Mai lõpus saabusin vanematekoju. Nad ei arvanud, et olen veel elus. Ema oli mind nähes nii rõõmus, et puhkes nutma. Kahjuks surid mu vanemad varsti pärast seda.

Tegin uuesti tutvust Thionville’i kogudusega. Milline rõõm oli taas näha oma vaimset peret! Nii tore oli kuulda, kuidas nad raskustest hoolimata olid ustavaks jäänud. Mu kallis sõber Albin oli aga Saksamaal Regensburgis surnud. Hiljem kuulsin, et mu nõost Jean Hisigerist oli saanud Jehoova tunnistaja, kuid ta hukati, kuna keeldus usulistel põhjustel sõjaväeteenistusest. Jean Queyroi, kellega olin töötanud Pariisi harubüroos, oli viis aastat Saksa töölaagris. *

Asusin kohe Metzis kuulutama. Sel ajal kohtasin sageli Minzani peret. Nende tütar Tina ristiti 2. novembril 1946. Ta oli teenistuses väga innukas, ja minu arvates ka väga veetlev. Abiellusime 13. detsembril 1947. Septembris 1967 alustas Tina täisajalist kuulutustööd ning ta tegi seda kuni oma surmani 2003. aasta juunis, mil ta oli 98-aastane. Tunnen Tinast tohutu suurt puudust.

Praegu, mil olen üle 90 aasta vana, mõistan, et olen alati Jumala Sõnast jõudu saanud, et raskustele vastu astuda. Vahetevahel oli mul kõht tühi, kuid ma olen alati toitnud oma meelt ja südant Jumala Sõnaga, ja Jehoova on teinud mind tugevaks. Tema ’ütlus on mind elustanud’ (Laul 119:50).

[Allmärkus]

[Pilt lk 21]

Mu kallis sõber Albin Relewicz

[Pilt lk 21]

Maryse Anasiak

[Pilt lk 22]

Piibel, mille eest andsin nädala leivaportsjoni

[Pilt lk 23]

Kihlatu Tinaga 1946. aastal

[Pilt lk 23]

Jean Queyroi oma naise Titicaga