„Mida me sööme?”

TOIT ja jook olid teema, mis Jeesuse teenistustöö käigus ikka ja jälle jutuks tuli. Tema esimene imetegu oli vee veiniks muutmine, lisaks toitis ta kahel korral suure hulga rahvast ära mõne leiva ja kalaga (Matteuse 16:7–10; Johannese 2:3–11). Jeesusest teati nii seda, et ta koos vaestega sööb, kui ka seda, et ta rikaste juures võõruspeol viibib. Tema vaenlased süüdistasid teda koguni, et ta on söödik ja joodik (Matteuse 11:18, 19). Jeesus muidugi mõista polnud seda. Siiski teadis ta, et toit ja jook on inimestel väga olulisel kohal, ja nii kasutaski ta mõlemat väga oskuslikult, et näitlikustada sügavaid vaimseid õppetunde (Luuka 22:14–20; Johannese 6:35–40).

Milline oli Jeesuse päevade tavapärane toit ja jook? Kuidas toitu valmistati? Kui palju tööd selleks kulus? Vastused neile küsimustele aitavad sul paremini mõista mõningaid evangeeliumides toodud sündmusi ja mõtteavaldusi.

Anna meile „igapäevast leiba”

Õpetades jüngreid palvetama, näitas Jeesus, et on kohane paluda, et Jumal hoolitseks eluks tarviliku – „igapäevase leiva” – eest (Matteuse 6:11). Leib oli sedavõrd tähtis toidusedeli osa, et nii heebrea kui kreeka keeles tähendab väljend „sööma” sõnasõnaliselt „leiba sööma”. Kaalukas osa esimese sajandi juudi toidusedelis oli leivavalmistamiseks kasutataval teraviljal, näiteks nisul ja odral, aga samuti kaeral, speltal ja hirsil. Teadlaste arvestuste järgi tarbis inimene aastas umbes 200 kilo teravilja, mis andis ligi poole talle vajalikust kalorihulgast.

Leiba sai osta turult, kuid suurem osa peresid küpsetas seda ise – tegemist oli küllaltki töömahuka ettevõtmisega. Raamat „Bread, Wine, Walls and Scrolls” selgitab: „Kuna jahu oli raske pikemat aega värskena hoida, oli jahujahvatamine perenaise igapäevane töö.” Kui kaua selleks aega kulus? „Tund aega ränka tööd käsikiviga andis tulemuseks mitte rohkem kui 800 grammi jahu kilost nisust. Kui iga inimene tarbis päevas umbes pool kilo nisu, siis oli perenaisel viie-kuueliikmelise pere toitmiseks vaja kolm tundi jahvatada,” kirjutab üks ajaloolane.

Mõelgem Maarjale, Jeesuse emale. Lisaks muudele majapidamistöödele tuli tal valmistada leiba, et toita ära oma mees, viis  poega ja vähemalt kaks tütart (Matteuse 13:55, 56). Kahtlemata nõudis Maarjalt nagu teisteltki juudi naistelt „igapäevase leiva” valmistamine ränka tööd.

„Tulge einestama!”

Pärast ülesäratamist ilmus Jeesus ühel varasel hommikutunnil mõningatele oma jüngritele. Nad olid kalastanud kogu öö, kuid edutult. „Tulge einestama!” kutsus Jeesus oma väsinud sõpru. Seejärel pakkus ta neile värskelt püütud kala ja leiba (Johannese 21:9–13). Ehkki evangeeliumides on see ainuke kord, mil mainitakse hommikust einestamist, oli tavapärane, et inimesed sõid päeva alustuseks leiba, pähkleid ja rosinaid või oliive.

Kuidas oli lugu keskpäevase söögikorraga? Mida sõid töölised? Raamatus „Life in Biblical Israel” öeldakse: „Keskpäeval söödi kergelt. Eine koosnes leivast, viljateradest, oliividest ja viigimarjadest.” Küllap olid jüngritelgi need toiduained kaasas, kui nad Sühharist naasid ja Jeesust Samaaria naisega kaevul keskustlemas nägid. Oli „arvata kuues tund” ehk südapäev, ja jüngrid „olid läinud linna toidust ostma” (Johannese 4:5–8).

Õhtuti kogunesid pered päeva põhilisele söömaajale. Seda söögikorda kirjeldab raamat „Poverty and Charity in Roman Palestine, First Three Centuries C.E.” nõnda: „Enamik inimesi sõi leiba või putru, mida valmistati odrast ning mitmesugustest teistest tera- ja kaunviljadest, harvemini nisust. Kõike seda täiendati soola ja õliga või oliividega, mõnikord ka tugevamaitselise kastmega, meega või magusa puuviljamahlaga.” Menüüsse võisid kuuluda ka piim, juust, köögiviljad ning värsked või kuivatatud puuviljad. Tol ajal kasvatati umbes 30 sorti köögivilja, nende seas sibulat, küüslauku, redist, porgandit ja kapsast, ja üle 25 sordi puuvilja, nagu 1) viigimarjad, 2) datlid ja 3) granaatõunad.

Kas suudad näha vaimusilmas lauda mõningate selliste komponentidega ajal, mil Jeesus Laatsaruse ning ta õdede Marta ja Maarja juures õhtust söömas oli? Kujutle, milline aroom täitis ruumi veel siis, kui Maarja võidis Jeesuse jalgu ’selge nardisalviga’ ja toidulõhnad segunesid kalli parfüümilõhnaga (Johannese 12:1–3).

„Kui sa teed võõruspeo”

Kord, kui Jeesus oli söömas „ühe variseride ülema kojas”, jagas ta kohalolijaile väärtusliku õppetunni. Ta ütles: „Kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, vigaseid, jalutuid, pimedaid; siis sa oled õnnis, sest  neil ei ole midagi sulle tasuda, kuna see tasutakse sulle õigete ülestõusmises!” (Luuka 14:1–14). Millist toitu oleks variser sellisel võõruspeol pakkunud, juhul kui ta oleks Jeesuse nõuannet järginud?

Jõukas mees võis pakkuda uhket erilise kujuga leiba, millele lisasid väärtust vein, mesi, piim ja maitseained. Tõenäoliselt oli laual samuti võid ja kõva juustu. Kahtlemata ei puudunud sealt ka värsked või soolatud oliivid või oliiviõli. Nagu öeldakse raamatus „Food in Antiquity”, „kulutas inimene aastas keskmiselt kakskümmend kilo oliiviõli toidule, lisaks veel mingi hulga iluravivahenditele ja valgustusele.”

Juhul kui variser elas mere või järve ääres, sõi ta koos oma külalistega tõenäoliselt värskelt püütud kala. Need, kes elasid sisemaal, sõid tavaliselt soolatud ja kuivatatud kala. Võõrustaja võis pakkuda ka liha – vaesele külalisele oli see haruldane nauding. Tavapärasem oli pakkuda mõnda munarooga (Luuka 11:12). Neid toite võidi maitsestada maitsetaimede ja vürtsidega, nagu münt, till, köömen ja sinep (Matteuse 13:31; 23:23; Luuka 11:42). Järelroana võisid külalised nautida küpsetatud nisuterasid koos pähklite, mee ja maitseainetega.

Tõenäoliselt pakuti võõruspeol viibijaile viinamarja – kas värskelt, kuivatatult või veini näol. Palestiinast on leitud tuhandeid surutõrsi, mis on tõendiks selle joogi populaarsusest. Gibeoni ühest piirkonnast leidsid arheoloogid 63 kaljusse raiutud keldrit, kuhu võis mahtuda 100 000 liitrit veini.

„Ärge siis olge mures”

Evangeeliumeid lugedes võid panna tähele, kui palju kordi mainib Jeesus toitu või jooki tähendamissõnades või einestamise ajal mõnda tähtsat õppetundi andes. Kahtlemata nautis Jeesus oma jüngritega söömist ja joomist, seda eriti heade sõprade seltskonnas, ent see polnud neil sugugi tähtsaimal kohal elus.

Jeesus aitas jüngritel hoida tasakaalukat vaadet toidule ja joogile, kui ta lausus: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate” (Matteuse 6:31, 32). Jüngrid võtsid seda õppetundi kuulda ning Jumal hoolitses nende vajaduste eest (2. Korintlastele 9:8). Tõsi küll, sinu toit võib erineda sellest, mida söödi esimesel sajandil. Ent kui sa sead Jumala teenimise oma elus esikohale, võid olla kindel, et ta hoolitseb sinu eest (Matteuse 6:33, 34).