Lesed. Mida nad vajavad? Kuidas sa võid aidata?

Oma pisikese korteri hämaras köögis katab Jeanne masinlikult lauda. Ta peab ju ometi midagi sööma. Äkitselt märkab ta enda ees laual kahte taldrikut ... ja puhkeb nutma. Ta on harjumusest katnud laua kahele! Jeanne’i kalli mehe surmast on möödunud juba kaks aastat.

NEED, kes pole ise seda kogenud, ei suuda mõista meeletut valu, mida põhjustab abikaasa kaotus. Tegelikult aktsepteerib inimmõistus seda kohutavat reaalsust üksnes vähehaaval. 72-aastane Beryl ei suutnud leppida oma mehe äkilise surmaga. „See tundus nii ebareaalne,” sõnab ta. „Ma ei suutnud uskuda, et ta ei tule sellest uksest enam iialgi sisse.”

Pärast amputeerimist „tunnevad” mõned vahel oma kaotatud jäset. Sarnaselt võivad murest murtud lesed mõnikord oma armastatud abikaasat rahvahulgas „näha” või siis märgata, et ütlevad talle midagi, kuigi teda pole enam olemas.

Sõbrad ja pereliikmed on sageli nõutud, kui neile kallis inimene elab abikaasa kaotust raskelt üle. Kas sa tunned kedagi, kelle abikaasa on surnud? Kuidas sa võid teda sel juhul toetada? Mida oleks hea teada, kui tahad leske tema leinas aidata? Kuidas sa saad abiks olla, et leinaja võiks tasapisi hakata elust taas rõõmu tundma?

Millest hoiduda

Sõbrad ja pereliikmed võivad olla mures, et nende lähedane kannatab, ja neil võivad olla head kavatsused, kui püüavad leinaaega lühendada. Ent üks uurija, kes korraldas küsitluse 700 lese seas, kirjutas: „Pole olemas niinimetatud õiget leinaperioodi pikkust.” Seega, ära püüa takistada  leske leinamast, vaid anna talle aega oma kurbust väljendada (1. Moosese 37:34, 35; Iiob 10:1).

Kuigi võib olla kohane, et aitad teda seoses matuste korraldamisega, ära siiski eelda, et pead selle täielikult enda kanda võtma. Paul, kes on 49-aastane lesk, sõnab: „Minu arvates oli kena, et need, kes pakkusid otsest praktilist abi, lasid mul kõik tähtsamad otsused ikkagi ise teha. See tähendas mulle väga palju, et mu naise matustel kõik hästi sujuks. Tundsin, et see oli mu viimane võimalus talle austust avaldada.”

Loomulikult on mõningane abi igati oodatud. Eileen, 68-aastane lesk, ütleb: „Mul oli raske korraldada matuseid ja pabereid korda ajada, kuna ma ei suutnud selgelt mõelda. Õnneks olid poeg ja minia mulle tõeliseks abiks.”

Samuti ära pelga surnust rääkida. Beryl, keda varem mainiti, sõnab: „Sõbrad olid mulle väga suureks toeks. Ent mulle näis, et paljud vältisid mu abikaasast Johnist kõnelemist. Teda justkui poleks kunagi olemas olnudki, ja see tegi mulle veidi haiget.” Aja möödudes võivad lesed soovida oma kaasast rääkida. Kas sa mäletad seoses kadunuga mõnda toredat juhtumit või tema lahket tegu? Tee siis ettepanek sellest jutustada; ära lase kartusel end tagasi hoida. Kui tajud, et see on kohane, siis maini, mida sa lahkunus hindasid või millest sa seoses temaga puudust tunned. See võib kinnitada lesele, et teisedki võtavad tema leinast osa (Roomlastele 12:15).

Abi pakkudes ära puista leske oma nõuannetega üle. Hoidu avaldamast leinajale survet liiga kiiresti otsuseid langetada. * Pigem kasuta vahetegemisvõimet ja mõtle, mida praktilist saaksid teha, et aidata sõbral või sugulasel see talle ülimalt raske aeg üle elada.

 Mida sa võid teha

Vahetult pärast abikaasa kaotust vajab lesk tõenäoliselt praktilist abi. Kas võiksid süüa valmistada, majutada ööbimiskohta vajavaid sugulasi või pakkuda lesele seltsi?

Samuti on oluline mõista, et mehed ja naised tulevad leina ja üksildusega toime erinevalt. Näiteks mõnes paigas abielluvad enam kui pooled lesestunud mehed uuesti 18 kuu jooksul pärast abikaasa surma – see on midagi, mida lesestunud naised teevad harva. Millest selline erinevus?

Vastupidi üldlevinud arvamusele pole põhjus, miks mehed uuesti abielluvad, alati selles, et nad soovivad lihtsalt oma füüsilisi või seksuaalseid vajadusi rahuldada. Tegelikult on meestele omane jäägitu usaldus abikaasa vastu, mistõttu naise surm võib tõugata mehe põhjatusse üksildusse. Seevastu lesestunud naised leiavad tihtilugu kergemini emotsionaalset tuge, ehkki abikaasa sõbrad nad vahel ära unustavad. See lesestunud meestele iseloomulik joon selgitab osaliselt, miks paljude meeste arvates on uuesti abiellumine ainus viis üksildusest pääsemiseks – seda hoolimata riskist, mis kaasneb sellega, kui end liiga kiiresti uue inimesega seotakse. Niisiis võib öelda, et lesestunud naistel on paremad eeldused üksildusvaluga hakkama saada.

Olgu su sõber või sugulane mees või naine – mida sa saaksid teha, et kergendada tema üksildusetaaka? Helen, kes on 49-aastane lesk, sõnab: „Paljudel on head kavatsused, kuid nad ei näita üles initsiatiivi. Sageli öeldakse: „Kui ma saan kuidagi abiks olla, siis anna teada.” Kuid ma olin nii tänulik, kui keegi ütles lihtsalt: „Ma lähen poodi. Kas tahad kaasa tulla?”” Paul, kelle abikaasa suri vähki, selgitab, miks ta hindas seda, kui teda kuhugi kutsuti. Ta lausub: „Vahel ei taha sa kellegagi suhelda või oma olukorrast rääkida. Ent pärast sõpradega koosveedetud õhtut tunned end palju paremini, sa ei tunne end nii üksildasena. Sa tead, et teised tõesti hoolivad sinust ja see teeb olukorra kergemaks.” *

Kui empaatia on iseäranis hinnatud

Helen tundis, et vajas emotsionaalset tuge kõige enam siis, kui valdav osa sugulasi  oli naasnud oma igapäevaelu juurde. „Alguses on sõbrad ja pereliikmed sulle toeks,” tähendab ta, „kuid siis läheb nende elu jälle rööpasse. Aga sinu oma mitte.” Seda tõsiasja meeles pidades tahavad tõelised sõbrad teha ennast kättesaadavaks ja pakkuda tuge jätkuvalt.

Ehk vajab lesk kaaslust iseäranis teatud päevadel, näiteks pulma-aastapäeval või abikaasa surma-aastapäeval. Eileen, keda varem mainiti, ütleb, et ta täiskasvanud poeg aitab täita tühjustunnet, mida ta pulma-aastapäeval kogeb. Ta lausub: „Iga aasta veedame selle päeva koos poja Keviniga. Sööme koos lõunat ja oleme lihtsalt kahekesi.” Miks mitte meeles hoida neid päevi, mis on lesestunud pereliikmele või sugulasele kõige raskemad? Siis on sul võimalik korraldada, et oled sel raskel päeval selle inimese kõrval või palud seda teha kellelgi teisel (Õpetussõnad 17:17).

Mõned leiavad, et need, kes on abikaasa kaotanud, võivad ise pakkuda lohutust. Annie, kes jäi leseks kaheksa aastat tagasi, ütleb oma sõpruse kohta teise lesega: „Tema meelekindlus avaldas mulle sügavat muljet ja innustas mind eluga edasi minema.”

Jah, lesed võivad pärast esmast leinaperioodi saada teistele innustuse ja lootuse allikaks. Piiblis mainitud kaks leske, noor naine Rutt ja tema ämm Noomi, olid teineteisele suureks toeks. See liigutav lugu kirjeldab, kuidas nende vastastikune hool aitas neil leinast üle saada ja eesseisvate keeruliste olukordadega toime tulla (Rutt 1:15–17; 3:1; 4:14, 15).

Aeg toibuda

Selleks et lesed võiksid hakata elust täiemal määral rõõmu tundma, tuleb neil leida sobiv tasakaal selle vahel, mil määral kanda endaga kaasas mälestust kallist inimesest ja hoolitseda enda praeguste vajaduste eest. Tark kuningas Saalomon tunnustas, et on „aeg nutta”. Kuid ta ütles ka, et on „aeg terveks teha” ehk toibuda. (Koguja 3:3, 4.)

Varemmainitud Paul kirjeldab, kui raske on hoiduda elamast minevikus. Ta sõnab: „Olime naisega nagu kaks noort puud, mis kasvades üksteise ümber põimusid. Siis aga üks puu suri ja kisti välja, mistõttu teine jäi moondunuks. Üksi oli nii kummaline olla.” Ustavusest kadunud abikaasa vastu hoiavad mõned minevikust kramplikult kinni. Teised kardavad, et kui nad elust rõõmu tunnevad, siis nad justkui reedavad oma abikaasa, ja seetõttu ei taha nad teistega kuhugi minna või kokku saada. Ent kuidas taktitundeliselt aidata leskedel toibuda ja oma eluga edasi liikuda?

Esimene samm on julgustada inimest oma tundeid väljendama. Herbert, kes on kuus aastat lesk olnud, ütleb: „Ma olen väga tänulik nende hetkede eest, kui külalised on vaikselt istunud ja kuulanud, kui ma möödunud aegu meenutan või püüan oma mõtteid sõnadesse panna. Kindlasti ei ole ma alati olnud just parim kaaslane, kuid ma hindan minu vastu osutatud empaatiat.” Pauli aga liigutas eriliselt see, kuidas üks küps sõber võttis korrapäraselt aega, et küsida, kuidas ta emotsionaalselt hakkama saab. Paul lausub: „Hindasin tema siirast ja leebet lähenemist ning sageli rääkisin talle, kuidas ma end sel hetkel tundsin.” (Õpetussõnad 18:24.)

Väljendades vastakaid tundeid, nagu kahetsus, süütunne või viha, astub leinaja  olulise sammu selles suunas, et hakata aktsepteerima oma uut olukorda. Kui kuningas Taavet valas oma südamevalu välja lähimale sõbrale Jehoova Jumalale, aitas see tal leida endas jõudu ’tõusta üles’ ja leppida kurva tõsiasjaga, et tema väike poeg on surnud (2. Saamueli 12:19–23).

Kuigi see on algul raske, tuleb leinajal hakata taas elama tavapärast elu. Kas võiksid leske kaasata sellistesse igapäevategevustesse nagu poeskäimine või õhtune jalutuskäik? Kas võiksid paluda teda appi mõne töö tegemiseks? Need on vaid mõned mõtted, kuidas aidata leske, et ta ei oleks teistest eraldunud. Kas ta võiks näiteks lapsi hoida või õpetada mingi maitsva toidu valmistamist? Kas ta võiks aidata sul maja juures hooldustöid teha? Sellised tegevused virgutavad ning ühtlasi kinnitavad lesele, et ta elul on ikka mõte.

Kui lesk end taas teistele avab, võib temas aja jooksul jälle tekkida soov elu nautida ja võib-olla isegi uusi sihte seada. Nii oli see Yonette’i puhul, kes on 44-aastane lesk ja ema. Ta meenutab: „Mul oli nii raske tavapärase elu juurde tagasi pöörduda! Igapäevased tööd, rahaasjad ja kolme lapse eest hoolitsemine oli tõeline katsumus.” Ent aja möödudes õppis Yonette oma elu korraldama ja lastega paremini suhtlema. Samuti õppis ta lähedaste sõprade abi vastu võtma.

„Elu on siiski hinnaline kingitus”

Et olla head aitajad, tuleb pereliikmetel ja sõpradel olla realistlik. See, kuidas lesk suudab oma eluga edasi minna ja kui optimistlik ta on, võib mitmeid kuid, isegi aastaid kõikuda suhtelise meelerahu ja depressiooniperioodide vahel. Muidugi võib tema „südame häda” olla tõsine (1. Kuningate 8:38, 39).

Just sellistel mõõnaperioodidel vajab lesk ehk õrna tõuget õiges suunas, et ta ei kaotaks silmist reaalsust ega eraldaks end teistest. Niisugune toetus on aidanud paljudel leskedel oma elus uue suuna leida. Claude, kes on 60-aastane lesk ja täisajaline evangeeliumikuulutaja Aafrikas, sõnab: „Elu on siiski hinnaline kingitus, isegi kui tunned südamevalu kalli kaasa kaotuse tõttu.”

Pärast abikaasa surma pole elu kindlasti enam endine. Ometi on neil, kes lähevad pärast oma kalli kaasa kaotust eluga edasi, teistele palju anda (Koguja 11:7, 8).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 11]

Tõelised sõbrad teevad ennast kättesaadavaks ja pakuvad jätkuvalt tuge

[Kast/pilt lk 12]

 Kas kallid mälestusesemed või takistused toibumise teel?

„Olen hoidnud alles paljud oma abikaasa isiklikud asjad,” ütleb Helen, kelle mees suri kõigest mõni aasta tagasi. „Tunnen, et mida aeg edasi, seda rohkem toovad need mulle meelde rõõmsaid mälestusi. Ma ei tahtnud mitte midagi kohe ära visata, kuna tunded võivad aja jooksul suuresti muutuda.”

Seevastu Claude, kes kaotas abikaasa rohkem kui viis aastat tagasi, sõnab: „Ma tunnen, et mind ei pea ümbritsema naise asjad, et mälestus temast edasi elaks. See, et ma pole tema isiklikke asju alles hoidnud, on aidanud mul reaalsusega leppida ja on leina kergendanud.”

Ülaltoodud mõtetest on näha, kui erinev otsus võidakse langetada seoses kadunu isiklike asjadega. Seepärast hoiduvad targad sõbrad ja sugulased selles küsimuses oma arvamust peale surumast. (Galaatlastele 6:2, 5.)

[Pildid lk 9]

Kas teatud tähtpäevadel oleks sinu abi iseäranis oodatud?

[Pilt lk 9]

Mäleta neid kaasa kutsuda

[Pildid lk 10]

Miks mitte kaasata leski enda toimetustesse või kutsuda neid meelt lahutama