Miks on suhtumine pattu muutunud?

„MÕTE pärispatust – et me kõik oleme seotud mingi igiammuse kurblooga – lihtsalt ei mahu tänapäeva inimestele pähe. Ja patt kui selline on üleüldse arusaamatu. ... Sellised inimesed nagu Adolf Hitler ja Jossif Stalin küll võisid pattu teha, aga meie ülejäänud oleme lihtsalt olude õnnetud ohvrid.” („The Wall Street Journal”.)

Nagu ülaltoodud tsitaat näitab, on suhtumises pattu midagi väga viltu. Aga miks? Mis on muutunud? Miks on patu mõiste tänapäeva inimestele nii vastuvõetamatu?

Selle mõistega on seotud kaks aspekti – esivanematelt päritud patusus ja meie isiklikud patud. Esimene neist on kaasa sündinud, tahame seda või mitte, teine aga on miski, mida me ise teadlikult teeme. Vaatame nüüd lähemalt mõlemat aspekti.

Kas esivanemate patt tõesti mõjutab meid?

Piibel annab teada, et meie esivanemad pärandasid tervele inimkonnale moraalse puuduse – pärispatu. Selle tagajärjel oleme kõik sündinud ebatäiuslikuna. „Igasugune ülekohus on patt,” ütleb Piibel (1. Johannese 5:17).

Paljudele kirikuskäijatele on aga arusaamatu ja vastuvõetamatu mõte, et kõik inimesed on pärinud ebatäiuslikkuse mingi ammuse üleastumise tõttu, millega neil pole mingit pistmist ja mis pole põrmugi nende süü. Teoloogiaprofessor Edward Oakesi sõnul „tuntakse selle õpetuse pärast piinlikkust, kuid vaikitakse; eitatakse seda avalikult; või kui usutaksegi sellesse, siis ometi ei mõisteta, kuidas see uskliku elu mõjutama peaks”.

Üks tegur, miks inimestel on raske nõustuda pärispatu mõttega, on see, mida kirikud on selle kohta õpetanud. Näiteks Trento kirikukogul (1545–1563) mõisteti hukka igaüks, kes eitab, et vastsündinud tuleb pattude kustutamiseks ristida. Teoloogid teatasid, et kui imik sureb enne ristimist, ei saa ta puhastamata jäänud pattude tõttu mitte kunagi Jumala juurde taevasse. Calvin õpetas koguni seda, et imikud toovad ema üsast kaasa omaenda needuse. Ta väitis, et imikud on juba loomupäraselt Jumala silmis vihatavad ja jälgid.

Enamiku inimeste sisetunne aga ütleb, et kuna vastsündinud on nii süütud, oleks loomuvastane mõelda, et neil tuleb päritud patu tõttu kannatada. Pole raske mõista, miks  sellised kiriku õpetused on inimesi pärispatu doktriinist eemale tõuganud. Tegelikult ei suutnud isegi mõned kirikujuhid õpetada, et ristimata vastsündinuid ootab ees põrgutuli. Neile jäi selliste imikute saatus teoloogiliseks dilemmaks. Ehkki eelpõrgu õpetusest ei saanud mitte kunagi kirikudogmat, õpetas katoliku kirik sajandeid, et ristimata süütute hinged viibivad eikellegimaal eelpõrgus. *

Teine tegur, mis nõrgestas inimeste usku pärispattu, on see, et 19. sajandil hakkasid filosoofid, teadlased ja teoloogid kahtlema Piibli jutustuste ajaloolisuses. Darwini evolutsiooniteooria tõttu langes ülestähendus Aadamast ja Eevast paljude silmis müütide kilda. Seetõttu arvatakse tänapäeval, et Piibel on rohkem selle kirjutajate mõttemaailma ja traditsioonide kajastus kui jumalik ilmutus.

Mis saab siis selle valgusel pärispatu õpetusest? Pole kahtlustki, et kui kirikuskäijad on veendunud, et Aadam ja Eeva polnud reaalsed inimesed, järeldavad nad loogiliselt, et ka mingit pärispattu pole kunagi sooritatud. Isegi neile, kes on valmis möönma, et inimesed on oma olemuselt puudulikud, ei ole pärispatt midagi muud kui vaid selgitus inimkonna ebatäiusliku loomuse kohta.

Seega, kui pärispattu polegi olemas, siis mida öelda isiklike pattude kohta?

Kas see on tõesti patt?

Kui küsida, mida inimesed peavad patuks, meenub paljudele kümme käsku, mis keelab tapmise, truudusetuse, himustamise, abielueelsed seksuaalsuhted, varastamise ja nii edasi. Kirikud on ammust aega õpetanud, et inimene, kes sureb selliseid patte kahetsemata, piinleb igavesti põrgutules. *

Et pääseda sellisest saatusest, tuleb katoliku kiriku sõnul oma patud üles tunnistada preestrile, kel on väidetavalt õigus need andeks anda. Enamiku katoliiklaste silmis on aga pihi, andeksanni ja patukahetsuse riitus ajast ja arust. Nagu üks hiljutine uurimus näitas, ei käi üle 60 protsendi Itaalia katoliiklastest enam pihil.

On selge, et traditsiooniline isikliku patu mõiste ja selle tagajärjed, nii nagu kirikud seda selgitavad, pole aidanud inimestel  patustamisest hoiduda. Paljud kirikulised ei usu enam, et kõik eespool loetletud asjad on valed. Mõned on koguni seisukohal, et kui kaks täiskasvanut on mõlema poole tahtel seksuaalvahekorras ja keegi kolmas seetõttu ei kannata, siis pole selles midagi halba.

Niisuguse mõttekäigu üks võimalik põhjendus on see, et sügaval sisimas pole inimesed veendunud, et neile on õpetatud patu kohta tõtt. Paljudel on tõesti raske uskuda, et armastav Jumal piinab patustajaid igavesti põrgutules. Säärane skeptitsism võib vähemalt osaliselt selgitada, miks pattu kui sellist ei võeta enam kuigi tõsiselt. Kuid peale selle on ka teisi tegureid.

Traditsiooniliste väärtuste hülgamine

Viimaste sajandite sündmused on ühiskonda ja inimeste mõtteviisi totaalselt muutnud. Kaks maailmasõda, lugematu hulk väiksemaid sõdu, genotsiidid – kõik see on pannud paljud inimesed kahtlema traditsiooniliste väärtuste õigsuses. Nad võivad mõelda, kas praegusel kõrgtehnoloogiaajastul on ikka mõistlik elada sajandeid tagasi kehtestatud mõõdupuude järgi, mis olevat nüüd ajast täiesti maas. Paljud ratsionalistid ja moralistid on jõudnud järeldusele, et see pole mõistlik. Nad arvavad, et ühiskond peab endalt heitma teatud moraaliköidikud ja ebausu ning püüdlema inimkonna tohutu potentsiaali poole hariduse kaudu.

Selline mõtteviis on olnud kasvulavaks äärmiselt ilmalikule kultuurile. Paljudes Euroopa riikides käib kirikus vähe inimesi. Üha rohkem usutakse millessegi ebamäärasesse ja väljendatakse avalikult pahameelt kirikute usutunnistuste vastu, mida peetakse naeruväärseteks. Arvatakse, et kui inimesed on lihtsalt ise tekkinud ja loodusliku valiku produkt, siis milleks rääkida moraalsest süüst.

Üleüldine moraali allakäik läänemaades 20. sajandil tõi muu hulgas kaasa nõndanimetatud seksuaalrevolutsiooni. Üliõpilaste meeleavaldused, vastukultuuriliikumised ja rasestumisvastaste vahendite laialdane kasutuselevõtt mängisid oma osa traditsiooniliste moraalinormide hülgamises. Peagi öeldi lahti ka Piibli väärtustest. Uus sugupõlv võttis omaks uue moraali ja suhtumise pattu. Üks  kirjanik ütleb, et sellest ajast alates „hakkas kehtima üksnes armastuse seadus”, mis põhimõtteliselt väljendus keelatud seksi laialdases heakskiidus.

Religioon kui hea enesetunde tekitaja

Kommenteerides olukorda Ameerika Ühendriikides, nendib ajakiri „Newsweek” otsekoheselt: „Paljud vaimulikud, kes nii-öelda klientide pärast võistlevad, tunnevad, et nad lihtsalt ei tohi inimkaugeks jääda.” Nad kardavad, et kui seavad oma kuulajaile liiga kõrged moraalinormid, siis nende liikmeskond väheneb. Inimesed ei taha kuulda, et nad peavad arendama alandlikkust, enesedistsipliini ja vooruslikkust või et nad peavad kuulama oma piinavat südametunnistust ja patte kahetsema. Seepärast võtavad paljud kirikud ajalehe „Chicago Sun-Times” teatel omaks nõndanimetatud „teraapilise, puhtpraktilise ja isegi nartsissistliku „kõik keerleb minu ümber” kristliku sõnumi ning jätavad evangeeliumi kõrvale”.

Sedalaadi mõtteviisist on kujunenud religioosne mentaliteet, mis määratleb Jumalat oma nägemusest lähtuvalt – kirikud, mille keskmes pole mitte Jumal ja tema käsud, vaid inimene ja tema enesehinnangu tõstmine. Ainus eesmärk on vastata koguduse ootustele. Selle viljaks on religioon ilma ühegi tõekspidamiseta. „Mis täidab selle tühimiku, kus varem seisis kristlik moraalikoodeks?” küsib ajaleht „The Wall Street Journal”. „Ainus moraalikoodeks on „ole hea inimene” ja see vabandab kõik.”

Loomulikult arvatakse selle tõttu, et loeb vaid see, et religioon annaks hea enesetunde. „The Wall Street Journal” märgib, et säärase suhtumise omaks võtnud inimesed „on valmis liituma ükskõik millise religiooniga, niikaua kui see ei sea mingeid kõlblusnorme ning kui see lohutab, mitte ei mõista hukka”. Kirikud omakorda on valmis inimesi vastu võtma „täpselt sellistena, nagu nad on”, ilma et esitaksid neile mingeid moraalinõudeid.

Eelmainitu võib tuletada Piibli lugejatele meelde prohvetiennustust, mille apostel Paulus meie ajaarvamise esimesel sajandil kirja pani. Ta sõnas: „Tuleb aeg, mil nad enam ei salli tervistavat õpetust, vaid koguvad endale õpetajaid oma himude järgi, et need kõditaksid nende kõrvu; ja nad pööravad oma kõrvad ära tõest” (2. Timoteosele 4:3, 4).

Usujuhid teevad oma koguduseliikmetele tegelikult karuteene, kui õigustavad patustamist, eitavad patu olemasolu ja „kõditavad” nende kõrvu, rääkides seda, mida nad kuulda tahavad, mitte aga Piibli sõnumit. Selline teguviis on vale ja ohtlik. See moonutab üht kristlikku põhiõpetust. Patt ja andeksand olid Jeesuse ja tema apostlite kuulutatud heas sõnumis kesksel kohal. Et seda paremini mõista, kutsume sind ajakirja edasi lugema.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 7]

Religioonid, mis ei esita mingeid moraalinõudeid, kannavad halba vilja

[Kast lk 6]

„Me oleme sellest välja kasvanud”

▪ „Patu teema on tänapäeva kiriku üks suuremaid murelapsi. Me ei suhtu enam iseendisse kui patustajatesse, kes vajavad andeksandi. Kunagi võis ju patt probleem olla, aga me oleme sellest välja kasvanud. Seega, ehkki kirikul on patu probleemile lahendus olemas, pole patt enamiku ameeriklaste silmis mingi probleem, vähemalt mitte kuigivõrd suur probleem.” (Religioonikirjanik John A. Studebaker jun.)

▪ „Tihti öeldakse: „Mis puudutab moraali, siis mul on küll enda ja teiste suhtes kõrged ootused, aga kuna me oleme ju kõigest inimesed, teen lihtsalt oma parima.” Me leiame endile moraali mugavustsooni, keskklassi keskmise, millega ise rahul oleme. Me püüame olla head naabrid: me niidame korralikult muru, pargime auto õigesse kohta. Aga me lubame endale tõsisemaid patte.” (Lõunabaptistide teoloogilise seminari rektor Albert Mohler.)

▪ „Seda, mida varem häbeneti [nagu näiteks nii-öelda seitse surmapattu], peetakse nüüd au sees: vanemad õhutavad oma lastes uhkust kui eneseväärikuseks olulist omadust; grupp ennastupitavaid prantsuse kokkasid esitas Vatikanile palvekirja arvata gurmaanlik rohke toidu nautimine pattude hulgast välja. Kadedus toidab kollast ajakirjandust. Himu on aluseks reklaamistrateegiale; viha peetakse solvangute puhul õigustatuks. Ja laiselda on vahel väga mõnus.” (Ajakiri „Time”, Nancy Gibbs.)

[Pilt lk 5]

Paljud suhtuvad tänapäeval Aadama ja Eeva loosse kui müüti