Nad ei karda enam maailma lõppu

OLI 1970. aastate viimane veerand. Gary ja Karen olid veendunud, et maailma lõpp on lähedal. Niisiis kolisid nad linnast maale, et ennast täielikult ise majandada ning sel moel lõpp üle elada.

Õppimaks vajalikke oskusi, ostsid nad raamatuid, käisid igasugustel kursustel ja seminaridel ning küsisid paljudelt nõu. Nad rajasid endale köögiviljaaia, istutasid 50 kääbusviljapuud, hakkasid varuma seemneid ja tööriistu. Nad õppisid ise toitu kasvatama ja säilitama. Üks sõber õpetas neid loomi toiduks tapma ja liha töötlema. Karen uuris, milliseid metsataimi ja juuri kõlbab süüa, juhuks kui nende toiduvarud peaksid otsa lõppema. Gary õppis tegema maisist kütust, valmistama metallist puupliiti ning ehitama isemajandavat elumaja.

„Kuna maailma olukord oli tollal nii kriitiline, arvasin, et tsivilisatsioonile saabub peagi lõpp,” ütleb Karen. Gary selgitab: „Nagu teised noored, püüdsin minagi aktiivselt rassismi, korruptsiooni ja Vietnami sõja vastu võidelda. Peagi aga mõistsin, et see on mõttetu. Mulle tundus, et inimene hävitab iseenda.”

„Ühel õhtul, kui mul rohkem aega oli,” jutustab Gary, „võtsin kätte Piibli ja lugesin ühes jutis Matteusest Ilmutusraamatuni. Järgmise nelja õhtu jooksul lugesin  sama materjali väiksemate osade kaupa uuesti läbi. Viienda päeva hommikul ütlesin Karenile, et me elame viimsetel päevadel ja Jumal hakkab varsti tegutsema, et maa peal asjad korda seada. Samuti ütlesin, et peame leidma üles inimesed, kes siis ellu jäävad.” Gary ja Karen tegid seejärel tutvust eri religioonidega ning otsisid inimesi, kes valmistuvad maailma lõpuks.

Peagi tuli Gary ja Kareni ukse taha üks Jehoova tunnistaja ja nii alustati selle paariga piibliuurimist. „Olin elevil, sest nüüd aidati mul Pühakirjast aru saada,” meenutab Karen. „Olin kogu aeg tahtnud teada tõde lõpuaja kohta ja viimaks avaneski mul selleks võimalus. Mõistsin, et inimestel on siiski kindel tulevikulootus. Veel tähtsam oli aga see, et hakkasin looma sõprussuhteid taevase Isaga, kõiksuse Looja ja Jumalaga.”

Gary ütleb: „Nüüd leidsin tõelise elumõtte. Niipea kui olin asunud Piiblit uurima, ei suutnud ma seda raamatut käest panna. Lugesin Piibli prohvetiennustusi ja uurisin tõendeid nende täidemineku kohta. Nii veendusin, et Jumal hakkab tõepoolest varsti tegutsema. Mõtlesin, et inimesed ei peaks valmistuma mitte katastroofiks, vaid niisuguseks eluks, mis Jumalal on meile varuks.” Gary ja Kareni sünge tulevikuväljavaade asendus helgega. Selle asemel et muretseda maailma lõpu pärast, veendusid nad, et Jumal kõrvaldab kõik inimkonda vaevavad probleemid ning taastab maa peal paradiisi.

Mida teevad Gary ja Karen nüüd, ligikaudu 25 aastat hiljem? Karen ütleb: „Püüan Jehoova Jumalat üha rohkem armastama õppida ja oma usku temasse aina tugevdada. Aitan ka teistel sedasama teha. Toetame Garyga üksteist, et hoida oma peret tugevana ja teenida Jumalat üheskoos. Üritame hoida oma elu organiseerituna ja lihtsana, et saaksime keskenduda teistele inimestele ja nende aitamisele.”

Gary lisab: „Palun tihti, et Jumala kuningriik tuleks ja tooks kergendust miljonitele inimestele. Iga kord, kui lähen teistele Jumala kuningriigist rääkima, palvetan, et saaksin vähemalt ühelegi inimesele kõnelda natuke Piibli lootusest. Ja Jehoova on juba üle 25 aasta sellele palvele ka vastanud. Usume Kareniga, et Jehoova teeb peagi maa peal suuri ümberkorraldusi, aga maailma lõppu me enam ei karda.” (Matteuse 6:9, 10; 2. Peetruse 3:11, 12.)

[Pilt lk 9]

Gary ja Karen räägivad nüüd teistele Piibli lootusest