„MA LIHTSALT ei mõista,” kurdab Devon. „Näib, et iga nädal saavad kirikus paljud püha vaimu ja hakkavad ime kaudu keeltega rääkima. Mõned neist elavad ebamoraalselt. Mina aga püüan igati kõrget moraali hoida, kuid palugu ma kui palju tahes, mina ei saa ikka seda vaimuandi. Miks siis?”

Gabriel käib samuti kirikus, kus inimesed näivad püha vaimu mõjul keeltega rääkivat. Ta ütleb: „Mind häirib, et teised segavad mind palvetamise ajal oma valju kõnega, millest ei mina ega nemad ise midagi aru ei saa. Mis mõtet on sellisel kõnel? Kas ei peaks Jumala vaimuannil olema hoopis kasulik otstarve?”

Devoni ja Gabrieli kogetu tõstatab huviäratava küsimuse: kas keeltega rääkimine, mis mõnes kirikus tänapäeval toimub, lähtub tõesti Jumalalt? Et sellele küsimusele vastust saada, oleks hea kõigepealt järele uurida, mida tähendas imepärane keeltega rääkimine esimese sajandi kristlaste seas.

Piiblist võib lugeda meestest ja naistest, kes said võime rääkida keeli, mida nad polnud kunagi varem õppinud. Esmalt toimus see nädalatepühal aastal 33 m.a.j, mõni nädal pärast Jeesus Kristuse surma. Umbes 120 Jeesuse jüngrit, kes olid tol päeval Jeruusalemmas, „said täis püha vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli”. Võõrsilt tulnud „olid segaduses, sest igaüks kuulis neid rääkimas just tema keeles” (Apostlite teod 1:15; 2:1–6).

Piibel mainib teisigi Jeesuse varaseid järelkäijaid, kellel oli seesugune hämmastav võime. Näiteks oskas apostel Paulus püha vaimu väel ime kaudu rääkida mitmeid keeli (Apostlite teod 19:6; 1. Korintlastele 12:10, 28; 14:18). Kuid on loogiline arvata, et igal Jumala püha vaimu annil peaks olema ka hea otstarve. Seega, mis eesmärk oli Piibli aegadel keeltega rääkimisel?

Paulus selgitas kirjas Korintose kristlastele, kellest mõned arvatavasti rääkisid keeltega, et „keeled [pole] tundemärgiks usklikele, vaid uskmatutele” (1. Korintlastele 14:22). Järelikult koos teiste imepäraste võimetega oli keeltega rääkimise võime  kõrvaltvaatajaile tundemärgiks, et sellel vastrajatud kristlikul kogudusel on Jumala heakskiit ja toetus. Ime kaudu saadud annid olid otsekui teeviit, mis nüüd juhatas tõeotsijad Jumala valitud rahva juurde.

Väärib märkimist, et Piiblis ei mainita, nagu oleks Jeesus või mõni enne teda elanud prohvet hakanud imepäraselt rääkima keeli, mida ta ei olnud õppinud. Keeltega rääkimise annil, mis anti Jeesuse jüngritele, oli ilmselgelt mingi lisaotstarve.

Oma teenistuse alguses saatis Jeesus jüngrid kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist üksnes juutidele (Matteuse 10:6; 15:24). Seetõttu sattus jüngrite jalg harva paikkondadesse, mida oleks valdavalt asustanud mittejuudid. Peagi aga toimus pööre.

33. aastal, varsti pärast surma ja ülesäratamist, käskis Jeesus oma järelkäijaid: „Minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas.” Samuti ütles ta, et neil tuleb olla tema tunnistajad „kuni maa kõige kaugema paigani” (Matteuse 28:19; Apostlite teod 1:8). Et head sõnumit sedavõrd laialdaselt kuulutada, oli tarvis rääkida paljusid keeli, ei piisanud vaid heebrea keele oskamisest.

Paljud algkristlased olid aga „koolitamata ja tavalised inimesed” (Apostlite teod 4:13). Kuidas oleks neil siis võimalik kuulutada kaugetes maades, kus kõneldi keeli, mida nad polnud kordagi kuulnud, veelgi vähem rääkima õppinud? Püha vaim andis mõningatele innukatele Jumala teenijatele imepärase võime kuulutada soravalt keeltes, mida nad polnud kunagi varem õppinud.

Sellest nähtub keelteanni kaks olulist otstarvet. Esiteks oli see Jumala toetuse märk. Teiseks oli sellest palju abi, et esimese sajandi kristlased saaksid täita oma ülesannet kuulutada mitmesuguseid keeli kõnelevatele inimestele. Kas paljudes tänapäeva kirikutes täidab keeltega rääkimine neidsamu eesmärke?

Kuhu paneksid sina teeviida, kui tahaksid, et võimalikul paljud ümbruskonna inimesed seda näeksid? Kas mõnda väiksesse majja? Loomulikult mitte. Nädalatepühal toimunust selgub, et seda nii-öelda teeviita, jüngrite imelist keeltega rääkimist, nägi „rahvahulk”. Selle tulemusena lisati tol päeval kristliku koguduse hulka „umbes kolm tuhat hinge”! (Apostlite teod 2:5, 6, 41.) Kui tänapäeval väidab keegi, et ta räägib keeltega, aga teeb seda vaid kirikuhoones, siis kuidas võiks see olla avalikuks tundemärgiks paljudele uskmatutele?

Jumala Sõna ütleb, et hoorus ja muud „liha teod” ei lase pühal vaimul tegutseda, ja lisab, et „need, kel on harjumus nõnda käituda, ei päri Jumala kuningriiki” (Galaatlastele 5:17–21). Nähes vaieldava moraaliga inimesi keeltega rääkivat, on täiesti mõistetav küsida: kas pole vastuoluline, koguni eksitav, et Jumala püha vaimu on saanud inimesed, kes ei mõtlegi loobuda teguviisist, mis on Jumala enda Sõnas hukka mõistetud? See oleks sama, kui püstitada liiklusmärk, mis juhiks liikluse valesse suunda.

Mida öelda keelteanni teise otstarbe kohta, mis sellel oli esimesel sajandil? Kas kirikutes toimuva keeltega rääkimise eesmärgiks on aidata kuulutada head sõnumit paljudele eri keelt kõnelevatele inimestele? Meenuta, et need, kes 33. aasta nädalatepühal Jeruusalemmas viibisid, olid tulnud sinna paljudest maadest ja said väga hästi aru keeltest, mida jüngrid olid tänu imele rääkima hakanud. Seevastu tänapäevased keeltega  kõnelejad toovad harilikult kuuldavale täiesti arusaamatu kõne.

On selge, et tänapäevane keeltega rääkimine erineb suuresti püha vaimu annist, mis anti Jeesuse esimestele järelkäijatele. Õigupoolest ei leidu ühtki usaldusväärset allikat, mis tõendaks, et pärast apostlite surma oleks keegi saanud sellise imepärase võime. Piibli lugejaid see ei üllata. Imepäraste andide, sealhulgas keeltega rääkimise kohta, ennustas apostel Paulus püha vaimu mõjutusel: „See lakkab” (1. Korintlastele 13:8). Kuidas siis teada saada, kellel on tänapäeval püha vaim?

Jeesus teadis, et keelteand lakkab peagi pärast kristliku koguduse moodustamist. Veidi enne oma surma rääkis Jeesus ühest ajatust tundemärgist, mille abil teha kindlaks, kes on tema tõelised järelkäijad. Ta ütles: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Johannese 13:35). Samas salmis, kus ennustati, et imepärased annid lõpuks lakkavad, öeldi ka: „Armastus ei kao kunagi” (1. Korintlastele 13:8).

Armastus on esimene omadus Jumala püha vaimu „vilja” üheksa tahu loetelus (Galaatlastele 5:22, 23). Järelikult need, kellel tõesti on Jumala vaim – ja seega Jumala toetus –, armastavad üksteist siiralt. Lisaks on kolmas vaimu vilja tahk rahu. Niisiis, need, kellel on tänapäeval püha vaim, on rahumeelsed ja nad püüavad mitte lasta end mõjutada silmakirjalikkusel, rassismil ega vägivallal.

Tuleta ka meelde Jeesuse ennustust kirjakohas Apostlite teod 1:8. Ta kuulutas ette, et jüngrid saavad jõu olla tema tunnistajad „kuni maa kõige kaugema paigani”. Lisaks ütles Jeesus, et see töö jätkub „kuni selle ajastu lõpulejõudmiseni” (Matteuse 28:20). Järelikult pidi seesuguse rahvusvahelise kuulutustöö järgi olema kogu aeg võimalik ära tunda need, kellel tõesti on püha vaim.

Mis sa arvad, millise rühma puhul on tänapäeval näha tõendeid püha vaimu kohta? Kes ilmutavad vaimu vilja, iseäranis armastust ja rahu? Kes on valmis isegi valitsuste käe läbi kannatama, kuna nad keelduvad relva kätte võtmast? (Jesaja 2:4.) Kes püüavad hoiduda liha tegudest, näiteks hoorusest? Kes heidavad endi keskelt välja mittekahetsevad patustajad? (1. Korintlastele 5:11–13.) Kes kuulutavad kogu maailmas head sõnumit Jumala kuningriigist kui inimkonna ainsast lootusest? (Matteuse 24:14.)

Selle ajakirja väljaandjad ütlevad kõhklematult, et Jehoova tunnistajad vastavad Piibli kirjeldusele inimestest, kellel on püha vaim. Võiksid tutvuda Jehoova tunnistajatega lähemalt ja veenduda ise, kas neil on tõesti Jumala toetus.