Jäljenda nende usku

Ta „kasvas üles Jehoova juures”

SAAMUEL, ustav jumalasulane, oli teeninud aastakümneid prohveti ja kohtumõistjana. Nüüd oli ta kutsunud rahva kokku Gilgali linna ning tema pilk rändas üle kohale tulnud inimeste. Meie kalendri järgi võis olla mai- või juunikuu, kuivaperiood oli juba alanud. Kuldkollased nisupõllud olid valmis lõikuseks. Rahvahulk vaikis. Kuidas õnnestuks Saamuelil äratada inimeste südametunnistust?

Rahvas oli nõudnud endale inimkuningat. Iisraellased ei mõistnud oma teo tõsidust. Nad ei saanud aru, et niisugune nõudmine oli jäme lugupidamatus nii Jumala kui ka tema prohveti vastu. Tegelikult olid nad hüljanud Jehoova kui oma Kuninga. Kuidas saaks Saamuel kaasmaalasi kahetsema panna?

Saamuel avas suu. „Ma ... olen läinud vanaks ja halliks,” lausus ta rahvahulgale. Hallid juuksed lisasid tema sõnadele kaalu. Ta jätkas: „Ma olen käinud teie ees oma noorusest tänapäevani” (1. Saamueli 11:14, 15; 12:2). Kuigi Saamuelile oli kogunenud juba palju eluaastaid, polnud ta oma noorust unustanud. Mälestused tollest ajast seisid eredalt ta silme ees. Nooruses langetatud otsused aitasid tal elada oma elu Jehoova Jumalale ustavalt ja pühendunult.

Saamuel hoidis pidevalt oma usku tugevana. Ta ei lasknud sel nõrgeneda ka siis, kui teised tema ümber Jumalale truudust murdsid. Meil, kes elame samuti reetlikus ja pahelises maailmas, pole sugugi kergem oma usku tugevana hoida. Vaadelgem siis, mida võime õppida Saamueli eeskujust juba tema poisikesepõlvest alates.

„Saamuel teenis Jehoova ees, kuigi oli nooruke”

Saamueli lapsepõlv polnud just tavaline. Peagi pärast võõrutamist ehk arvatavasti umbes nelja-aastaselt hakkas ta teenima Jehoovat pühas kogudusetelgis Siilos, kodulinnast Raamast ligikaudu 30 kilomeetri kaugusel. Tema vanemad Elkana ja Hanna andsid poisi Jehoova teenistusse, nii et temast sai eluaegne nasiir. * Kas see tähendab, et vanemad ei armastanud Saamueli ning hülgasid poisi?

Ei, nii see polnud. Nad teadsid, et Siilos kantakse nende poja eest hoolt. Saamuel teenis ülempreester Eeli käe all, nii et viimane sai poisil silma peal hoida. Peale selle teenis kogudusetelgi juures organiseeritult ka hulk naisi (2. Moosese 38:8).

Hanna ja Elkana ei unustanud mitte kunagi oma armastatud esiklast, kelle sündimine oli vastus Hanna palvele. Hanna oli palunud Jumalalt poega ja lubanud anda ta eluks ajaks Jumala pühasse teenistusse. Igal aastal, kui vanemad tulid Saamueli vaatama, tõi ema talle uue ülerõiva, mida poiss saaks teenistuses kanda. Võib arvata, et laps ootas oma vanemate külaskäike väga. Saamuel sai kindlasti tiivustust vanemate armastavaist nõuandeist ning julgustavaist juhatusist, kui nood talle rääkisid, milline au on teenida Jehoovat selles erilises paigas.

 Tänapäeva vanematel on Hannalt ja Elkanalt nii mõndagi õppida. Üldiselt kipuvad vanemad laste kasvatamisel keskenduma nende materiaalsetele, mitte vaimsetele vajadustele. Saamueli vanemad panid aga esikohale vaimsed asjad, mis avaldas suurt mõju sellele, milliseks inimeseks nende poeg kasvas (Õpetussõnad 22:6).

Võime kujutada ette, kuidas Saamuel sirgus ja ümberkaudsetel mägedel uitamas käis. Kui Saamuel ülalt mägedelt Siilo linna ja sellega külgneva oru poole vaatas, võis ta Jehoova kogudusetelki nähes suurt rõõmu ja rahulolu tunda. See paik oli tõepoolest püha. Kogudusetelk, mis oli ehitatud Moosese enda juhatusel ligikaudu 400 aastat enne Saamueli elupäevi, oli tollal ainus puhta jumalateenimise keskus kogu maailmas. *

Noor Saamuel hakkas kogudusetelki armastama. Jutustusest, mis ta hiljem kirja pani, võime lugeda: „Saamuel teenis Jehoova ees, kuigi oli nooruke, riietatud linasesse õlarüüsse” (1. Saamueli 2:18). See lihtne rõivas näitab, et ta abistas ilmselt kogudusetelgis preestreid. Kuigi Saamuel ei olnud preestrisoost, täitis ta teatud kohustusi, näiteks avas hommikuti sissepääsu kogudusetelgi õue ning abistas eakat Eelit. Need privileegid tõid Saamuelile palju rõõmu. Ometi toimus Siilos asju, mis sellele siirale poisile südamevalu tegid. Jah, Jehoova kojas oli midagi väga valesti.

Ta jäi puhtaks keset rikutust

Juba noores eas pidi Saamuel nägema nurjatust ja rikutust. Eelil oli kaks poega, Hofni ja Piinehas, kelle kohta Saamueli raamat ütleb: „Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Jehoovat” (1. Saamueli 2:12). Need kaks mõtet selles salmis on omavahel seotud. Hofni ja Piinehas olid kõlvatud, sõna-sõnalt „kasutud”, sest nad ei pidanud Jehoovast lugu. Nad ei austanud tema õigeid norme ega nõudmisi. Ja sellest olid tingitud kõik nende ülejäänud patud.

Jumala Seadus määratles täpselt preestrite ülesanded ja kogudusetelgis ohverdamise korra. Sellel oli oma põhjus. Tänu nendele ohvritele andis Jumal inimeste patud andeks, nii et ohvritoojad võisid Jumala silmis puhtaks saada ning väärida tema õnnistust ja juhatust. Kuid Hofni ja Piinehas õõnestasid kaaspreestrite lugupidamist ohvrite vastu. *

Kujutle väikese Saamueli imestust, kui ta nägi, mismoodi rängad patud jäävad üha karistamata. Kui paljusid inimesi – sealhulgas vaeseid, lihtsaid ja rõhutuid – võis küll Saamuel näha tulemas pühasse kogudusetelki. Need inimesed lootsid leida sealt lohutust ja tuge, kuid pidid lahkuma pettunult, haavatuna, alandatuna. Ja mida võis Saamuel tunda veel siis, kui sai teada, et Hofni ja Piinehas rikuvad Jehoova seadusi ka seksuaalmoraali vallas, hoorates kogudusetelgi juures teenivate naistega (1. Saamueli 2:22). Võib-olla lootis Saamuel, et Eeli võtab midagi ette.

Eelil oli kõige parem võimalus kasvava korralageduse vastu võidelda. Tema kui ülempreester vastutas selle eest, mis kogudusetelgis toimus. Ja isana oli tal kohustus poegi korrale kutsuda. Nood tegid kurja nii iseendale kui ka loendamatutele teistele iisraellastele. Eeli ei tulnud aga toime ei ühe  ega teise ülesandega. Ta piirdus vaid tühise märkusega oma poegadele (1. Saamueli 2:23–25). Eeli pojad oleksid väärinud hulga rangemat distsiplineerimist – nad tegid ju surmapattu!

Asjad läksid nii kaugele, et Jehoova läkitas Eeli juurde ühe jumalamehe, prohveti, et edastada ülempreestrile kohtuotsus. Jehoova ütles Eelile: „Sa austad oma poegi rohkem kui mind.” Jumal ennustas Eelile, et tema jultunud pojad surevad ühel ja samal päeval ning et Eeli suguvõsa kogeb suuri kaotusi, jäädes ilma isegi preestriametist. Kas niivõrd jõuline sõnum muutis selles peres midagi? Kahjuks jäi nende süda kõvaks, nagu näitab jutustus (1. Saamueli 2:27–3:1).

Kas säärane rikutus mõjutas noort Saamueli? Aeg-ajalt leiame selles sünges jutustuses heledaid valgusekiiri, häid sõnumeid Saamueli kasvamisest ja vaimsest edenemisest. Ütles ju 1. Saamueli 2:18, et „Saamuel teenis Jehoova ees, kuigi oli nooruke”. Saamuel keskendus juba noorena Jumala teenimisele. Sama peatüki 21. salmist võime lugeda midagi veelgi südantsoojendavamat: „Poiss Saamuel kasvas üles Jehoova juures.” Kasvades muutus tema side taevase Isaga üha tugevamaks. Niisugune lähedane suhe Jehoovaga on kõige kindlam kaitse igasuguse kõlvatuse vastu.

Saamuel oleks võinud kergesti mõelda, et kui juba ülempreester ja tema pojad patustavad, võib temagi teha, mis ise heaks arvab. Kuid teiste inimeste, ka kõrge positsiooniga isikute rikutus ei vabanda ühtki pattu. Nagu Saamuel, nii kasvavad ka tänapäeval paljud noored kristlased üles „Jehoova juures” – neil on temaga lähedased suhted, isegi siis, kui mõned lähikondsed ei anna head eeskuju.

Kas Saamuel lasi end rikkuda? Piibel ütleb: „Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Jehoova kui inimeste juures” (1. Saamueli 2:26). Saamuel oli meeldiv inimene, vähemalt nende silmis, kelle arvamus oli oluline. Jehoova ise armastas seda poissi tema ustavuse pärast. Saamuel oli kindel, et tema Jumal võtab Siilos toimuvate häbitegude suhtes ükskord midagi ette. Ehk mõtles ta vaid: millal?

„Räägi, sest su sulane kuuleb!”

Ühel ööl said tema küsimused vastuse. Hommik polnud enam kaugel, kuid väljas oli alles pime. Telgi suur lamp andis veel võbisevat valgust. Äkitselt kuulis Saamuel kedagi öövaikuses oma nime hüüdmas. Ta arvas, et see on Eeli, kes oli nüüd juba väga vana ja peaaegu pime. Saamuel tõusis üles ja jooksis vana mehe juurde. Kas näed vaimusilmas, kuidas väike Saamuel jookseb paljajalu Eeli juurde, et teada saada, mida Eeli soovib? Kas pole liigutav, et Saamuel kohtles Eelit lugupidavalt ja lahkelt! Hoolimata kõigist oma pattudest oli Eeli ikkagi veel Jehoova ülempreester (1. Saamueli 3:2–5).

Saamuel äratas Eeli üles ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Eeli aga kostis, et tema pole poissi kutsunud, ja saatis ta tagasi magama. Sama juhtus veel teist ja kolmandatki korda. Viimaks sai Eeli aru, mida see tähendab. Jehoovalt saadetud nägemused ja prohvetlikud sõnumid oma rahvale olid jäänud harvaks, ning pole ka raske mõista, miks. Ent Eeli teadis, et nüüd on Jehoova jälle rääkinud – seekord selle väikese poisiga. Eeli käskis Saamuelil voodisse tagasi minna ja õpetas teda, kuidas Jehoovale vastata. Saamuel kuulas sõna. Peagi kostis jälle: „Saamuel! Saamuel!” Ja poiss vastas: „Räägi, sest su sulane kuuleb!” (1. Saamueli 3:1, 5–10).

Lõpuks ometi oli Jehooval Siilos sulane, kes teda kuulas. Seda tegi ta ka kogu ülejäänud elu. Kas sinagi kuulad Jehoovat? Me ei pea ootama, et üleloomulik hääl meiega  öösel räägiks. Mõnes mõttes on tänapäeval võimalik kuulda Jehoova häält kogu aeg. Ta räägib meiega oma Sõna Piibli kaudu. Mida rohkem me Jumalat kuulame ja talle vastame, seda tugevamaks saab meie usk. Nii oli see Saamueliga.

See öö Siilos oli verstapost Saamueli elus. Tal tekkis Jehoovaga uuelaadne suhe: ta sai tema prohvetiks ja eesträäkijaks. Alguses kartis Saamuel Jehoova sõnumit Eelile viia. Oli see ju lõplik kinnitus, et Eeli soole antud ennustus läheb peagi täide. Saamuel võttis siiski julguse kokku, Eeli aga leppis alandlikult Jumala kohtuotsusega. Varsti täitus kõik, mis Jehoova oli öelnud. Iisraellaste ja vilistite vahel puhkes sõda ning Hofni ja Piinehas hukkusid mõlemad ühel ja samal päeval. Eeli suri siis, kui kuulis, et neilt on võetud Jehoova püha seaduselaegas (1. Saamueli 3:10–18; 4:1–18).

Ent Saamueli kui ustava prohveti maine aina tõusis. „Jehoova oli temaga,” ütleb jutustus ning lisab, et Jehoova ei lasknud ainsalgi Saamueli ennustusel tühja minna (1. Saamueli 3:19).

„Saamuel hüüdis Jehoova poole”

Kas see tähendab, et iisraellased allusid Saamueli juhtimisele ning nendest sai Jumalale ustav vaimse meelelaadiga rahvas? Ei. Peagi otsustasid nad, et ei taha enda üle kohut mõistma pelgalt prohvetit. Iisraellased tahtsid olla nagu kõik teised rahvad ja saada endale inimkuningat. Jehoova käskis Saamuelil rahva soov täita. Samas tuli aga iisraellastele teada anda, kui tõsine on nende patt – nad polnud hüljanud lihtsalt mõnd inimest, vaid Jehoova enda. Sellepärast kutsuski Saamuel rahva Gilgalisse kokku.

Mingem nüüd tagasi loo algusesse, sellesse  pingelisse hetke, mil Saamuel Gilgalis rahva poole pöördus. Eakas Saamuel tuletas iisraellastele meelde, kui ustavalt ja laitmatult ta on Jumalat teeninud. Seejärel ütleb Piibel: „Saamuel hüüdis Jehoova poole.” Ta palus Jehoovalt äikesetormi (1. Saamueli 12:17, 18).

Äikesetorm kuivaperioodil? Ennekuulmatu! Kui keegi julgeski alul kahelda või nalja heita, siis mitte kaua. Ühtäkki kattus taevas pilvedega. Tuul tõusis ja ajas nisupõllud lainetama. Kärgatas kõrvulukustav pikne. Vihma hakkas kallama. Mis edasi sai? „Siis kõik rahvas kartis väga Jehoovat ja Saamueli.” Lõpuks mõistsid iisraellased, kui tõsist pattu nad olid teinud (1. Saamueli 12:18, 19).

Mitte Saamuel, vaid tema Jumal Jehoova oli äratanud mässumeelsete inimeste südametunnistuse. Lapsepõlvest kuni vanaduspäevadeni uskus Saamuel vankumatult Jumalasse. Ja Jehoova ei jätnud teda õnnistuseta. Jehoova pole muutunud. Ta toetab ka praegu neid, kellel on niisamasugune usk nagu Saamuelil.

[Allmärkused]

[Pilt lk 17]

Kartusest hoolimata andis Saamuel Eelile ustavalt teada Jehoova kohtuotsuse

[Pilt lk 18]

Saamuel palvetas usus ning Jehoova vastas talle, saates maale äikesetormi