KAKS Venemaa ülemkohut kuulutasid 2009. aasta detsembris ja 2010. aasta jaanuaris Jehoova tunnistajate usulised tõekspidamised ekstremistlikuks. Paistab, et ajalugu kordub. Tuhandeid Venemaa Jehoova tunnistajaid süüdistati nõukogude võimu ajal alusetult selles, et nad on rahvavaenlased. Neid küüditati, pandi vangi ja saadeti sunnitöölaagritesse. Pärast nõukogude režiimi kokkukukkumist mõisteti Jehoova tunnistajad õigeks. Uus valitsus taastas ametlikult nende hea nime. * Nüüd näib taas, et mõned on otsustanud Jehoova tunnistajaid laimata.

2009. aasta hakul alustasid võimud rünnakut Jehoova tunnistajate usuvabaduse vastu. Ainuüksi veebruaris algatasid prokurörid terves riigis üle 500 juurdluse. Mis oli kampaania siht? Teha kindlaks Jehoova tunnistajate võimalikud seadusrikkumised. Järgnevatel kuudel tegi miilits reide kuningriigisaalides ja kodudes toimuvatele rahumeelsetele usukoosolekutele. Konfiskeeriti kirjandust ja isiklikke asju. Võimud saatsid maalt välja välismaa advokaadid, kes Jehoova tunnistajaid kaitsmisel abistasid, ning keelasid neil riiki naasta.

 5. oktoobril 2009 arestisid tolliametnikud Peterburi lähedal piiripunktis Piiblil põhineva kirjanduse saadetise. Väljaanded olid trükitud Saksamaal ja mõeldud paljudele Venemaa kogudustele. Saadetist uurisid Venemaa tolli erirühma töötajad, kes tegelevad ohtliku salakaubaga. Miks nad seda tegid? Üks ametlik dokument teatas, et saadetis „võib sisaldada materjali, mille eesmärk on õhutada usulisi lahkhelisid”.

Peagi saavutas vaenamine kriitilise taseme. Venemaa Föderatsiooni ja Altai Vabariigi ülemkohus kuulutasid mitmed Jehoova tunnistajate väljaanded, sealhulgas käesoleva ajakirja, ekstremistlikuks. Jehoova tunnistajad kaebasid otsused edasi, ja ka rahvusvaheline üldsus on väljendanud oma muret, ent tulemusteta. Kohtuotsused on siiani jõus ja seetõttu on nende Piiblil põhinevate väljaannete Venemaale toomine või seal levitamine ebaseaduslik.

Kuidas on Jehoova tunnistajad reageerinud niisugustele püüetele nende mainet määrida ja tegevust piirata? Milline tähendus on neil kohtuotsustel kõigi Venemaa kodanike usuvabadusele?

Reedel, 26. veebruaril 2010 asusid umbes 160 000 Jehoova tunnistajat üle terve Venemaa levitama 12 miljonit eritraktaati pealkirjaga „Kas see võiks korduda taas? Küsimus Venemaa kodanikele”. Näiteks Siberis Ussolje-Sibirskoje linnas kogunes sadu tunnistajaid tänavatele juba pool kuus hommikul. Mõni neist oli 1951. aastal oma usu pärast Siberisse küüditatud. 40-kraadist pakast trotsides levitasid nad ära neile väljajagatud 20 000 traktaati.

Jehoova tunnistajad andsid pealinnas Moskvas pressikonverentsi, et teavitada üldsust sellest kolmepäevasest hoogtööst. Teiste seas oli kõnelema kutsutud Lev Levinson Inimõiguste Instituudist. Ta jutustas lühidalt, millist mõttetut vaenamist ja tagakiusamist olid Jehoova tunnistajad natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus kogenud, ning rääkis, kuidas nad hiljem ametlikult süütuks tunnistati. Samuti ütles ta: „Kõik religioonid, keda nõukogude ajal taga kiusati, tuli president Jeltsini määruse kohaselt rehabiliteerida. Ja kõik, mida nad kaotasid, tuli neile tagastada. Jehoova tunnistajatel ei olnud  Nõukogude Liidus mingit erilist omandit, aga oma hea nime said nad tagasi.”

Seda head nime ähvardab jällegi oht. „Sellessamas riigis, kes väljendas oma kahetsust,” sõnas Levinson, „saab nendele inimestele osaks täiesti põhjendamatu tagakiusamine.”

Kas traktaatide levitamise hoogtöö täitis oma eesmärgi? Levinson ütles: „Konverentsile tulles nägin metroos inimesi, kes istusid ja lugesid lendlehte, mida Jehoova tunnistajad täna üle kogu Venemaa levitavad. ... Inimesed istuvad ja loevad, ning nad loevad suure huviga.” * Pööra tähelepanu järgnevatele kogemustele.

Ühes valdavalt islamiusulises regioonis Kesk-Venemaal võttis üks vanem naine traktaadi vastu ja küsis, millest see räägib. Kuulnud, et seal räägitakse inimõigustest ja -vabadustest Venemaal, ütles ta: „Lõpuks ometi pöörab keegi nendele küsimustele tähelepanu! Neis asjus on Venemaa küll pöördumas tagasi Nõukogude Liidu aega. Suur tänu teile. Te teete head tööd!”

Tšeljabinskis ütles üks naine, kellele traktaati pakuti: „Mul on see juba olemas ja ma lugesin selle läbi. Olen täielikult teie poolt. Ma ei tea ühtki teist religiooni, kes oma usku nii organiseeritult kaitseks. Mulle meeldib, kuidas teie inimesed riides käivad ja kui taktitundeliselt nad käituvad. On näha, et te olete oma uskumustes kindlalt veendunud. Mulle tundub, et Jumal on teiega.”

Peterburis pakuti traktaati mehele, kes ütles, et oli selle juba saanud. Seejärel küsiti temalt, kas ta leidis sealt midagi  huvitavat. „Jah,” vastas ta. „Kui ma seda lugesin, siis jooksid mul sipelgad üle selja ja isegi silmad läksid märjaks. Minu vanaema represseeriti [nõukogude ajal] ja ta on mulle palju rääkinud neist, kes temaga koos vangis olid. Paljud olid kurjategijad, aga leidus ka neid, kes polnud milleski süüdi, kuid vangistati oma usu pärast. Minu arvates peaks igaüks teadma, mis juhtus. Nii et te ajate õiget asja.”

Jehoova tunnistajad hindavad seda, et nad on saanud viimasel paarikümnel aastal Venemaal vabalt tegutseda. Kuid nad teavad vägagi hästi, kui kergesti nad võivad selle vabaduse kaotada. Seda, kas hiljutine Jehoova tunnistajate vastu suunatud laimukampaania osutab järjekordse sünge represseerimisajastu algusele Venemaal, näitab aeg.

Mis ka ei juhtuks, Jehoova tunnistajad on kindlalt otsustanud, et nemad jätkavad Piibli rahu- ja lootusesõnumi kuulutamise tööd. Eritraktaadis võetakse nende otsus kokku järgmiselt: „Represseerimist ei saada kunagi edu. Me ei lakka taktitundeliselt ja lugupidavalt kõnelemast Jumalast Jehoovast ega tema Sõnast Piiblist (1. Peetruse 3:15). Me ei lakanud rääkimast natsi-Saksamaa rõhumise all ega meie maa repressioonide süngeimal ajajärgul. Me ei lakka rääkimast ka nüüd (Apostlite teod 4:18–20).”