Piibel muudab inimeste elu

MIS ajendas üht usuteelt lahkunud neidu Jumala juurde tagasi pöörduma? Lugegem, mida ta ise selle kohta räägib.

„Mu elul on nüüd eesmärk.” LISA ANDRÉ

SÜNNIAASTA: 1986

PÄRITOLUMAA: LUKSEMBURG

TAUST: HÜLGAS USUTEE

MINU MINEVIK. Kasvasin üles puhtas, turvalises ja heal järjel olevas väikelinnas Bertrange’is Luxembourgi külje all. Olen pere viiest lapsest noorim. Minu vanemad on Jehoova tunnistajad ning nad püüdsid kõigest hingest juurutada kristlikke väärtusi nii mu õdedesse-vendadesse kui ka minusse.

Murdeeas hakkasin Jehoova tunnistajate õpetustes sügavalt kahtlema. Kuid ma ei võtnud selles suhtes midagi ette ja mu usk üha nõrgenes. Vanemad tegid kõik, et mind õigele teele suunata, kuid ma lükkasin nende abi tagasi. Nende teadmata hakkasin aega veetma koos mässumeelsete noortega. Soovisin elada sama vaba elu, nagu need noored näisid elavat. Meil oli üks pidu teise otsa, harrastasime juhuseksi, tarvitasime uimasteid ja jõime palju alkoholi. Olin esialgu rõõmus, et sain olla koos inimestega, kes paistsid elu täiel rinnal nautivat.

Siiski polnud ma tõeliselt õnnelik. Selline elu oli nii tühine; keegi mu kaaslastest ei vaevunud eluliste küsimuste peale mõtlema. Seevastu mina muretsesin paljude asjade pärast. Näiteks häiris mind maailmas lokkav ebaõiglus. Aja möödudes tundsin aina suuremat masendust.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU. 17-aastasena olin ühel päeval väga rusutud meeleolus. Ema tajus, kui õnnetu ma olen, ja palus, et hakkaksin taas Piiblit uurima. Ta õhutas mind, et süveneksin selle õpetustesse ja alles seejärel otsustaksin, kas tahan nende järgi elada või mitte. See avameelne jutuajamine oli mu elus pöördepunkt. Nõustusin sellega, et minu vanem õde Caroline ja tema mees Akif hakkavad minuga Piiblit uurima. Akif ei olnud kasvanud Jehoova tunnistajate peres, vaid oli saanud tunnistajaks täiskasvanuna. Seetõttu tundsin, et saan temaga vabalt rääkida, ja see oli mulle väga tähtis.

 Teadsin, et mu eluviis ei sobi Jehoova tunnistajale, aga esialgu olin seisukohal, et see on ju minu enda asi, mida ma oma eluga teen. Ent tänu Piibli uurimisele sain aru, et minu käitumine puudutab Jehoova tundeid (Laul 78:40, 41; Õpetussõnad 27:11). Samuti mõistsin, et see mõjutab ka teisi inimesi.

Piiblit edasi uurides leidsin loogilisi ja veenvaid põhjusi uskumaks, et Piibel on Jumala Sõna. Näiteks sain teada, et paljud prohvetiennustused on täitunud hämmastavalt üksikasjalikult. Tänu niisugustele teadmistele suutsin oma kahtlustest vabaneda.

Kui olin Piiblit umbes aasta aega uurinud, läksin koos ema ja isaga oma vanemale vennale Saksamaale Jehoova tunnistajate harubüroosse külla. Nägin, kui õnnelik mu vend on, ja see läks mulle südamesse. Just sellist õnne olin ka mina igatsenud tunda! Mulle jätsid sügava mulje ka teised Jehoova tunnistajad, kes seal vabatahtlikena töötasid. Nad olid hoopis teistsugused kui need valelikud, närvikõdi otsivad inimesed, kellega olin läbi käinud. Üsna varsti pärast seda reisi palvetasin südamest Jehoova poole ja tõotasin teenida teda kogu ülejäänud elu. 19-aastaselt lasin end talle pühendumise märgiks ristida.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD. Mu elul on nüüd eesmärk. Mulle meeldib teistele Piiblit õpetada, aidata neil Jehoovat tundma õppida ja rääkida, millist tulevikku ta inimestele tõotab. Ka minu pereliikmete elu on nüüd parem – neil pole enam vaja minu pärast muretseda!

Ma pole oma minevikueksimusi unustanud, kuid püüan nende peale mitte mõtlema jääda. Selle asemel hoian meeles, et Jehoova on andestav ja et ta hoolib minust väga. Olen kogu südamest nõus mõttega, mis on kirjas Õpetussõnad 10:22 (UM): „See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu.”

[Väljavõte lk 12]

„Meil oli üks pidu teise otsa, harrastasime juhuseksi, tarvitasime uimasteid ja jõime palju alkoholi”

[Väljavõte lk 13]

„Ma pole oma minevikueksimusi unustanud, kuid püüan nende peale mitte mõtlema jääda”