Tahtsin olla nagu Jefta tütar

Jutustab Joanna Soans

Juba teismelisena tekkis mul suur soov olla selline nagu Jefta tütar. Jutustan teile, mida ma silmas pidasin ja kuidas mu soov täitus.

AASTAL 1956 käisin esimest korda elus Jehoova tunnistajate kokkutulekul. See kokkutulek, mis toimus Indias Bombays (praegu Mumbai), muutis mu elu. Mulle läks sügavalt hinge seal kuuldud kõne Jefta tütrest.

Nagu Piibel jutustab, nõustus Jefta tütar – ilmselt kui ta oli alles teismeline – vallaliseks jääma, et tema isa saaks täita oma tõotuse. Nii teeniski Jefta tütar kogu ülejäänud elu vallalisena Jehoova kojas – kogudusetelgis (Kohtumõistjate 11:28–40).

Oh, kuidas ma küll soovisin tema moodi olla! Aga see polnud sugugi kerge. Nimelt oli vallaliseks jäämine tollal meie kultuuris täiesti tavatu.

Minu taust

Minu vanemad Benjamin ja Marcelina Soans elasid Udupi linnas India läänerannikul ning mina olin nende kuuest lapsest viies. Mu emakeel on tulu keel, mida räägib umbes kaks miljonit inimest. Kuid nagu enamik Udupi inimesi, saime ka meie hariduse kannada keeles.

Abiellumist ja lastesaamist on selles piirkonnas alati väga tähtsaks peetud. Ma ei mäleta, et oleksin üles kasvades õppinud selliseid tulukeelseid sõnu nagu „vallalisus”, „üksindus” või „koduigatsus”. Selliseid asju poleks justkui olemas olnudki. Näiteks meie pere elas sama katuse all minu vanavanemate, onude, tädide ja kaheteistkümne nõoga.

Traditsiooniliselt peetakse tulu kultuuris lapsi ema pere liikmeteks. Põlvnemist arvestatakse emaliinis ning tütred saavad suurema päranduse. Mõnes tulu kogukonnas elab tütar pärast abiellumist edasi oma ema juures ning abikaasa tuleb elama tema emakoju.

Kuna aga meie pere oli võtnud omaks ristiusu, olid meil asjad pisut teistmoodi. Vanaisa pidas õhtuti palvust – ta palvetas ja luges ette tulukeelset Piiblit. Iga kord, kui ta oma päevinäinud Piibli lahti lõi, avas ta justkui aardelaeka. Kui põnev see raamat küll oli! Eriti suurt elevust tekitas minus Laul 23:1, kus öeldakse: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!” Mõistatasin, kes see Jehoova küll olla võiks ja miks teda karjaseks nimetatakse.

Mu silmilt oleksid otsekui soomused langenud

Pärast Teist maailmasõda kolisime majandusraskuste tõttu Udupist umbes 900 kilomeetri kaugusele Bombaysse. 1945. aastal külastasid seal mu isa kaks Jehoova tunnistajat ja andsid talle Piiblit selgitava brošüüri. Isa luges selle õhinal läbi ning hakkas loetust rääkima kannada keelt kõnelevatele inimestele. 1950-ndate alguseks oli pisikesest kannadakeelsest piibliuurimisgrupist saanud  esimene sellekeelne kogudus Bombays.

Isa ja ema õpetasid meid lapsi olema tublid piibliuurijad ja -õpetajad. Nad võtsid iga päev aega, et koos meiega palvetada ja Piiblit uurida (5. Moosese 6:6, 7; 2. Timoteosele 3:14–16). Ühel päeval Piiblit lugedes langesid mu silmilt otsekui soomused. Sain aru, et Jehoovat nimetatakse karjaseks sellepärast, et ta juhib, toidab ja kaitseb oma teenijaid (Laul 23:1–6; 83:19).

Jehoova tugi

Lasin end ristida veidi aega pärast meeldejäävat 1956. aasta Bombay konventi. Kuus kuud hiljem hakkasin oma vanima venna Prabhakari eeskujul täisajaliseks jumalasõna kuulutajaks. Kuigi mul oli suur soov Piibli tõdesid kuulutada, tundsin iga kord suus kuivust, kui püüdsin teistele oma uskumustest rääkida. Kogelesin ja mu hääl värises. „Seda tööd suudan teha üksnes Jehoova abiga,” mõtlesin nuttes.

Jehoova aitas mind Kanadast pärit misjonäride Homer ja Ruth McKay kaudu, kes olid 1947. aastal lõpetanud Jehoova tunnistajate misjonikooli New Yorgi osariigis USA-s. Nad olid mulle suureks toeks, kui ma kuulutajana oma esimesi kohmakaid samme astusin. Ruth harjutas minuga sageli esitlusi, mida ukselt uksele tegime. Ta oskas mind nii hästi rahustada. Hoides mu värisevaid käsi, oli tal tavaks öelda: „Kallikene, pole hullu midagi. Proovime järgmisel uksel uuesti.” Tema rahustavad sõnad sisendasid minusse julgust.

Ühel päeval sain teada, et mu kuulutustöökaaslaseks saab minust vanem ja kogenum piibliõpetaja Elizabeth Chakranarayan. Minu esmane mõte oli: „Kuidas ma küll suudan selle õega koos elada? Ta on ju minust nii palju vanem!” Elizabeth osutus aga just selliseks kaaslaseks, keda ma vajasin.

„Tegelikult pole me kunagi üksi”

Meie esimeseks kuulutustööterritooriumiks oli ajalooline linn Aurangabad, mis asus umbes 400 kilomeetrit Bombayst idas. Taipasime peagi, et oleme selles peaaegu miljonilinnas ainsad Jehoova tunnistajad. Peale selle tuli mul ära õppida marathi keel, mida seal peamiselt räägiti.

Aeg-ajalt valdas mind sügav üksildus ja ma tihkusin nutta nagu ematu laps. Kuid Elizabethi emalik toon julgustas mind alati. „Me võime end vahel küll üksinda tunda, kuid tegelikult pole me kunagi üksi,” ütles ta ikka. „Oma sõpradest ja sugulastest võid sa olla kaugel, aga Jehoova on alati su lähedal. Süvenda sõprust temaga ja üksindus haihtub peagi.” Pean tema nõuannet kalliks tänase päevani.

Kui meil nappis sõiduraha, pidime iga päev ligikaudu 20 kilomeetrit jalgsi käima – seda nii tolmus kui ka mudas, nii kuuma kui ka külmaga. Suvel tõusis õhutemperatuur sageli 40 kraadini. Vihmaperioodil oli osa territooriumist pikki kuid mudane. Ometi leidsime, et ilmastikuoludest suuremaks proovikiviks on inimeste kultuurilised vaated.

Näiteks ei olnud naistel tavaks meestega avalikus kohas rääkida, kui nad polnud omavahel sugulased, ning naised õpetasid mehi harva. Seepärast naerdi ja sõimati meid. Esimesed kuus kuud pidasime iganädalasi koosolekuid kahekesi. Ajapikku aga hakkas meiega huvilisi liituma. Mingi aja pärast  moodustus väike grupp. Mõned tulid isegi meiega kuulutama.

„Lihvi usinasti oma oskusi”

Umbes kahe ja poole aasta pärast määrati meid tagasi Bombaysse. Elizabeth jätkas tööd kuulutustööpõllul, mind aga paluti appi mu isale, kes tol ajal ainsana meie piiblikirjandust kannada keelde tõlkis. Isal oli selle üle väga hea meel, kuna tal oli koguduses palju kohustusi.

Aastal 1966 otsustasid mu vanemad kolida tagasi endisesse kodulinna Udupisse. Enne Bombayst lahkumist ütles isa mulle: „Tütreke, lihvi usinasti oma oskusi. Tõlgi lihtsalt ja selgelt. Ära ole liiga enesekindel ja jää alandlikuks. Looda Jehoovale.” See jäi tema viimaseks nõuandeks, sest peagi pärast Udupisse naasmist ta suri. Olen tänase päevani püüdnud tõlketööd tehes seda nõuannet järgida.

„Kas sina ei tahaks endale peret luua?”

Indias on vanematel tavaks korraldada oma poegade ja tütarde abielu, kui need on veel üpris noored, ning õhutada neid lapsi saama. Seepärast küsiti mult sageli: „Kas sina ei tahaks endale peret luua? Kes sinu eest vanas eas hoolitseb? Kas sa ei karda, et hakkad üksindust tundma?”

Vahel mõjusid niisugused küsimused mulle ängistavalt. Teiste ees ma oma tundeid välja ei näidanud, aga niipea kui olin üksi, palvetasin südamest Jumala poole. Mind lohutas teadmine, et Jehoova ei pea mind sellepärast veel puudulikuks, et ma abielus pole. Tugevdamaks oma otsustavust teda takistamatult teenida, mõtlesin Jefta tütrele ja ka Jeesusele, kes jäid mõlemad vallaliseks ja olid pühendunud Jumala tahte täitmisele (Johannese 4:34).

Jehoova and

Olime Elizabethiga lähedased sõbrad ligi 50 aastat. Ta suri 2005. aastal 98-aastasena. Kuna ta ei suutnud viimastel eluaastatel kehva silmanägemise tõttu Piiblit lugeda, veetis ta suure osa päevast pikalt palvetades. Sageli mõtlesin, et ta arutab oma toas kellegagi mõnd piiblikohta, siis aga tuli välja, et ta hoopis palvetas. Jehoova oli talle reaalne ja ta elas nii, nagu oleks Jehoova kogu aeg ta kõrval. Olen õppinud, et see ongi võti, kuidas jääda jumalateenimises kindlaks nagu Jefta tütar. Olen tänulik Jehoovale, et niisugune vanem ja küpsem õde mind nooruspäevil kõigis mu raskustes juhendas ja toetas (Koguja 4:9, 10).

Olen saanud suuri õnnistusi, teenides Jehoovat nagu Jefta tütar. Vallalisus ja Piibli nõuannete järgimine on aidanud mul elada sisukat, rahuldustpakkuvat elu ning olla „püsivalt Issanda teenistuses, ilma et miski tähelepanu hajutaks” (1. Korintlastele 7:35).

[Pilt lk 28]

Mu isa 1950-ndatel Bombays avalikku kõnet pidamas

[Pilt lk 28]

Elizabethiga veidi enne tema surma

[Pilt lk 29]

Bombays Piiblil põhinevat kõnet reklaamimas, 1960

[Pilt lk 29]

Koos kaastõlkijatega meie töötoas