Oma kolmanda kirja lõpusõnades ütleb apostel Johannes: „Mul oleks sulle veel palju kirjutada, aga ma ei taha sulle kirjutada enam tindi ja sulega” (3. Johannese 13). Algses kreekakeelses tekstis kasutas Johannes sõnu, mille otsesteks tõlkevasteteks on „must” ja „pilliroog”.

Kirjutaja suleks oli pilliroopulk. Selle ots lõigati diagonaalselt maha ja teravikku tehti peenike lõhe. Vajaduse korral võis kirjutaja sule otsa pimsskiviga teritada. Pilliroosulg nägi välja ja toimis paljuski samamoodi kui tänapäeva metallist teravikuga täitesulepea.

Tinti ehk „musta” valmistati enamasti tahmast ja sideainest, milleks oli kummivaik. Tinti müüdi tahkel kujul ning enne kasutamist tuli seda paraja koguse veega segada. Kui selline tint kanti kirjutusmaterjalile, milleks oli kas papüürus või pärgament, kuivas see ära ega imbunud sisse. Tänu sellele oli kirjutajal hõlbus vigaseid kohti kustutada märja käsnaga, mis tõenäoliselt kuulus samuti tema töövahendite hulka. See aitab mõista, millele viitasid piiblikirjutajad, kui nad rääkisid, et inimese nimi võidakse Jumala raamatust ehk tema mälestusest kustutada (2. Moosese 32:32, 33; Ilmutus 3:5).

Apostlite teod 18:3 ütleb, et Paulus oli ametilt telgitegija. Piibliaegade telgitegijad kudusid kaameli- või kitsevillast riidesiilusid ning õmblesid neist telke rändajate tarbeks. Paljud tolleaegsed telgid olid valmistatud ka nahast. Osa telke tehti aga linasest riidest, mida toodeti näiteks Pauluse kodulinnas Tarsoses. Paulus võis kasutada kõiki neid materjale. Koos Akvilaga valmistas ta aga ilmselt linasest riidest päikesekatteid, mida kasutati eramute aatriumides laeavast tuleva valguse varjamiseks.

Paulus õppis seda tööd tegema ilmselt juba nooruses. Egiptuse papüürused näitavad, et Rooma võimuperioodi ajal hakkasid Egiptuse õpipoisid ametit õppima umbes 13 aasta vanuselt. Kui Paulus alustas oma õpinguid samas vanuses, võis ta juba 15—16-aastaselt teada, kuidas materjali õige suuruse ja kujuga tükkideks lõigata ning need tükid naaskleid ja erisuguseid õmblusvõtteid kasutades üksteise külge kinnitada. „Õpiaja lõpuks võis Paulus saada endale isiklikud tööriistad,” märgib raamat „The Social Context of Paul’s Ministry”. Sama raamat lisab: „Kuna telgivalmistamiseks vajaminevaid nuge ja naaskleid oli lihtne kaasas kanda, sai selle ametiga tegeleda kõikjal.” See amet võimaldas Paulusel misjonärina reisides end elatada.