Kasvasin üles väikeses linnas Texcocos. Sel ajal oli enamik tänavaid seal sillutamata ja tolmused. Linnapildis oli tavaline näha lähedalasuvate külade inimesi, kes tulid oma koormatud eeslitega kaupa müüma. Meie pere oli väga vaene ja mina olin pere üheksast lapsest seitsmes. Isa parandas meie ülalpidamiseks guarache’sid (sandaale). Ta suri, kui olin seitsmeaastane. Sellest ajast alates oli ema meie pere ainus toitja.

Vanaisa mängis viiulit ja oli dirigent orkestris, mis oli spetsialiseerunud klassikalisele religioossele muusikale. Peaaegu kõik meie peres mängisid mingit pilli. Ema laulis kirikukooris ning onu oli ooperilaulja ja pianist. Meie pere oli sügavalt usklik. Mina olin altaripoiss ja unistasin saada katoliku misjonäriks. Samas olin karatefilmide fänn. Mida rohkem ma selliseid filme vaatasin, seda vägivaldsemaks mu loomus muutus.

Pueblas asusin õppima religioossesse kooli, mis sarnanes katoliikliku seminariga. Mu eesmärk oli saada preestriks. Kuid oma viimasel õppeaastal pettusin katoliku kirikus. Üks noor nunn tegi mulle lähenemiskatseid. Ma ei langenud ahvatluse lõksu, ent see äratas minus soovi abielluda. Avastasin ka, et mitmed preestrid käituvad silmakirjalikult. Lõpuks loobusin eesmärgist saada preestriks.

 Otsustasin minna õppima México riiklikku konservatooriumi. Pärast selle lõpetamist abiellusin ja varsti kasvas meil peres neli last. Teenisin elatist katoliku kiriku missadel laulmisega.

Meie abielus oli algusest peale palju pingeid. Armukadeduse tõttu kaklesime naisega tihti. Abielu algaastatel ründasime teineteist sõnadega, hiljem läksid käiku ka rusikad. Viimaks, pärast 13 aastat abielu, otsustasime eraldi elama asuda ja hiljem lahutasime.

Puutusin Jehoova tunnistajatega esimest korda kokku enne seda, kui läksin oma naisest lahku. Kaks tunnistajat koputasid meie uksele ja pakkusid võimalust Piibli teemadel arutleda. Mõtlesin, et tean usuasjadest palju, ja seepärast tahtsin tõestada, et nad eksivad. Esitasin neile raskeid küsimusi, millele minu arvates vastuseid ei leidunud. Kuid minu üllatuseks andsid nad mulle Piibli põhjal alati ammendavad vastused. Taipasin, kui vähe ma tegelikult tean. Kuna mu naine aga oli tunnistajate vastu äärmiselt ebaviisakas ja mina olin väga hõivatud, siis nad meile enam ei tulnud.

Viis aastat hiljem, kui elasin koos elukaaslase Elviraga, kohtusin tunnistajatega uuesti. Kuna Elviral polnud nende vastu midagi, oli mul lihtsam Piiblit uurida. Sellegipoolest võttis elu kordaseadmine mitmeid aastaid aega.

Mõistsin, et kui soovin Jehoovat kogu südamest teenida, pean elus suuri muudatusi tegema. Alustuseks tuli mul loobuda missadel laulmisest, mistõttu pidin leidma uue töökoha (Ilmutus 18:4). Samuti oli mul vaja registreerida oma kooselu Elviraga.

Kuid kõige raskem oli mul õppida talitsema oma keevalisust. Mulle olid suureks abiks kaks piiblisalmi: Laul 11:5, mis näitab, et Jehoova vihkab vägivalda, ning 1. Peetruse 3:7, mis õpetab, et pean kohtlema oma naist austusega, kui tahan, et Jehoova kuulaks mu palveid. Nende salmide üle mõtiskledes ja Jehoovalt abi paludes suutsin tasapisi hakata oma tormakat loomust kontrollima.

Nüüd on mu pereelu õnnelik. Püüan parandada oma suhteid poegadega esimesest abielust ja aidata oma uuel perel usus tugevana püsida.

Lapsena tahtsin saada preestriks ja inimesi aidata. Tunnen, et elan praegu tõeliselt mõttekat elu. Pere ülalpidamiseks annan muusikatunde. Olen Jehoovale nii tänulik, et ta oli minuga kannatlik ning andis mulle võimaluse end muuta ja saada paremaks inimeseks.