KAS see Piiblis kirjeldatud sündmus leidis tõepoolest aset? Kas inimesed hakkasid tõesti samaaegselt kõik eri keeli rääkima? Mõned suhtuvad üleolevalt Piibli jutustusse selle kohta, kuidas inimesed hakkasid kõnelema eri keeli ja kuidas keeled levisid. Raamatu „Biblical Nonsense” autor väitis: „Paabeli torni müüt on vaieldamatult üks läbi aegade absurdsemaid väljamõeldisi.” Isegi üks juudi rabi nimetas seda „lihtsameelseks püüdeks selgitada rahvaste tekkelugu”.

Miks ei usu inimesed Paabeli torni lugu? Lihtsalt öeldes sellepärast, et see läheb vastuollu mõningate teooriatega keelte algupära kohta. Näiteks on mõned õpetlased arvamusel, et keelte rühmad ei tekkinud ühtäkki, vaid arenesid järk-järgult ühest algkeelest. Teised usuvad, et mitu algkeelt arenes üksteisest sõltumatult lihtsatest häälitsustest keerukaks kõneks. Nende ja teiste omavahel vastuolus olevate teooriate tõttu nõustuvad paljud professor Tecumseh Fitchiga, kes kirjutas raamatus „The Evolution of Language”: „Meil pole veel veenvaid vastuseid.”

Mida on arheoloogid ja uurijad avastanud seoses keelte algupära ja arenguga? Kas nende avastused kinnitavad mõnda eelmainitud teooriat? Või kas need toetavad hoopis Paabeli torni lugu? Uurigem esmalt lähemalt seda piiblijutustust.

Piibel annab teada, et keelte segamine ja inimeste hajutamine leidis aset Sinearimaal, mida hiljem hakati nimetama Babülooniaks (1. Moosese 11:2). Millal see juhtus? Nagu näitab Piibel,  sündis umbes 250 aastat enne Aabrahami Peleg, kelle päevil „jagunes maa [„maa rahvastik”, UM-i allmärkus]”. Niisiis toimusid Paabeli sündmused ilmselt umbes 4200 aastat tagasi (1. Moosese 10:25; 11:18—26).

Mõned teadlased teoretiseerivad, et nüüdisaegsed keeled pärinevad ühest algkeelest, mida inimesed nende arvates ligi 100 000 aastat tagasi kõnelesid. * Teised väidavad, et praegused keeled on suguluses mitme algkeelega, mida räägiti vähemalt 6000 aastat tagasi. Kuidas keeleteadlased hääbunud keelte arengulugu rekonstrueerivad? „See on üpris keeruline,” kirjutab ajakiri „Economist”. „Erinevalt bioloogidest pole keeleteadlastel fossiile, mis aitaks neil minevikku mõista.” Ajakiri lisab, et üks keele evolutsiooni uurija teeb oma järeldusi „matemaatikale tugineva mõistatamise” põhjal ehk kalkulatsioonide põhjal, mis tuginevad eeldustele. Seepärast pole need täiesti usaldusväärsed.

Tegelikult on nõndanimetatud keelefossiilid siiski olemas. Mis fossiilidest on jutt ja mida paljastavad need keelte algupära kohta? „The New Encyclopædia Britannica” selgitab: „Kõige varajasemad kirjapandud tekstid, ainsad olemasolevad keelefossiilid, pärinevad kõigest 4000 või 5000 aasta tagusest ajast.” Kust leidsid arheoloogid sellised keelefossiilid ehk kirjapandud tekstid? Lõuna-Mesopotaamiast, muistse Sineari aladelt. * Niisiis kinnitab olemasolev tõendusmaterjal Piiblis öeldut.

Piiblijutustusest võime lugeda, et Jumal segas Paabelis inimeste „keele, et nad üksteise keelt ei mõistaks” (1. Moosese 11:7). Seetõttu jätsid töölised Paabelisse „linna ehitamata” ja Jumal pillutas nad „üle kogu maailma” (1. Moosese 11:8, 9). Niisiis ei ütle Piibel, et kõik nüüdisaegsed keeled lähtuvad ühest algkeelest. Selle asemel kirjeldab see olukorda, kus inimesed hakkasid samaaegselt rääkima mitut ilmselt täiesti väljaarenenud uut keelt, milles oli võimalik väljendada kõiki tundeid ja mõtteid, kuid mis samas olid erinevad.

Mida öelda praeguste keelerühmade kohta? Kas need on põhimõtteliselt sarnased või mitte? Kognitiivse psühholoogia professor Lera Boroditsky kirjutas: „Kui keeleteadlased analüüsisid maailma keeli (mida on umbes 7000; lähema vaatluse alla võeti vaid murdosa neist), ilmnes tohutult palju üllatavaid erinevusi.” Jah, kuigi ühe keelkonna keeled ja murded, näiteks poola ja slovaki keel, sarnanevad teineteisega, erinevad nad täiesti mõne teise keelkonna keeltest, näiteks soome ja eesti keelest.

Keeled kujundavad seda, kuidas inimesed mõtlevad ja kirjeldavad ümbritsevat maailma: värve, kogust, asukohta, suunda. Näiteks võidakse mingis keeles öelda: „Su paremal käel on putukas.” Teises keeles aga öeldakse: „Su edelapoolsel käel on putukas.” Võib liialdamata öelda,  et sellised erinevused tekitavad segadust. Pole siis ime, et Paabeli torni ehitajad töö katki jätsid ja laiali läksid.

Milline oli inimkonna esimene keel? Piibel annab teada, et esimene inimene Aadam oli suuteline looma uusi sõnu. Seda kinnitab tõik, et ta andis kõigile loomadele ja lindudele nime (1. Moosese 2:20). Aadam ka luuletas, väljendades tundeid oma naise vastu. Naine aga kirjeldas selgelt käske, mis Jumal neile oli andnud, ja selgitas, millised tagajärjed on nende käskude eiramisel (1. Moosese 2:23; 3:1—3). Niisiis võimaldas esimene keel inimestel vabalt suhelda ja ennast loovalt väljendada.

Kui keeled Paabelis segati, takistas see inimestel oma intellektuaalseid ja füüsilisi võimeid ühendada. Ent uued keeled, nii nagu ka esimene keel, ei olnud sugugi primitiivsed. Paari järgneva sajandi jooksul ehitasid inimesed rahvarohkeid linnu, moodustasid võimsaid sõjavägesid ja edendasid rahvusvahelist kaubandust (1. Moosese 13:12; 14:1—11; 37:25). Kas nad oleksid suutnud midagi sellist korda saata, kui neil oleks olnud algeline sõnavara ja grammatika? Nagu näitab Piibel, ei olnud inimeste esimene keel ega keeled, mis neile Paabelis anti, mingid primitiivsed häälitsused, vaid keerulised keeled.

Tänapäevased uurimistööd kinnitavad seda järeldust. „The Cambridge Encyclopedia of Language” märgib: „Iga kultuuri puhul, mida on uuritud, hoolimata sellest, kui „primitiivne” see kultuurikontekstis ka poleks, on leitud tõendeid, et sel on väljakujunenud keel, mis oma keerukuselt on võrdväärne nõndanimetatud tsiviliseeritud rahvaste omaga.” Sarnaselt kirjutab Harvardi ülikooli professor Steven Pinker oma raamatus „The Language Instinct”: „Pole olemas niinimetatud kiviaja keelt.”

Mida oleks mõistlik järeldada pärast seda, kui oleme uurinud keelefossiilide vanust ja leiupaiku, keelerühmade põhimõttelisi erinevusi ja muistsete keelte keerukust? Paljud nõustuvad, et piiblijutustus Paabelis toimunust on täiesti usaldusväärne.

Piibel ütleb, et Jumal Jehoova segas Paabelis inimeste keele, kuna need mässasid ta vastu (1. Moosese 11:4—7). Ent Jumal tõotas, et ta annab „rahvastele puhta keele, et nad kõik hüüaksid appi Jehoova nime ja teeniksid teda õlg õla kõrval” (Sefanja 3:9, UM). See „puhas keel”, Jumala Sõnas leiduv tõde, ühendab inimesi kõikjalt maailmast. Näib loogiline, et tulevikus aitab Jumal inimkonnal veelgi ühtsemaks saada, andes neile ühise keele ja tehes nii olematuks kõik selle, mis Paabeli segadusega kaasnes.