Kuna surm on ebameeldiv teema, eelistavad paljud sellest mitte rääkida. Kuid varem või hiljem tuleb meil kõigil sellega kokku puutuda. Ja surma põhjustatud valu on väga terav.

Vanema, abikaasa või lapse surmaks ei saa me kunagi täiesti valmis olla. Selline tragöödia võib tabada ootamatult või siis pärast pikka piinlemist. Igatahes pole võimalik vältida valu, mida põhjustab lähedase inimese surm, ja surma lõplikkus võib avaldada laastavat mõju.

Antonio, kelle isa hukkus liiklusõnnetuse tagajärjel, selgitab, mida ta tundis: „Seda võib võrrelda olukorraga, kui keegi pitseerib su koduukse ja võtab võtmed ära. Sul pole võimalik koju naasta, isegi mitte viivuks. Jäävad üksnes mälestused. See on karm tegelikkus. Kuigi sa püüad juhtunut eitada, kuna see näib nii ülekohtune, ei saa sa sinna midagi parata.”

Kui Dorothy 47 aasta vanuselt leseks jäi, ihkas ta leida vastuseid teda painavatele küsimustele. Pühapäevakooli õpetajana ei uskunud ta, et surm on kõige lõpp, samas ei teadnud ta täpselt, mis surma korral juhtub. Ta käis anglikaani kirikus ja küsis ühe vaimuliku käest: „Mis meist saab, kui me sureme?” Too vastas: „Keegi ei tea seda päriselt. Elame, näeme.”

Kas tõesti pole muud võimalust kui lihtsalt elada ja näha, mis juhtub? Või kas meil on siiski võimalik saada selgeid vastuseid surmaga seotud küsimustele?