Marianne: Tere! Tore teid jälle näha.

Sigrid: Tere! Teid samuti.

Marianne: Eelmisel korral, kui teie juures käisin, rääkisime sellest, mida Jumal tunneb, kui me mingil põhjusel kannatame. * Te mainisite, et olete selle peale palju mõelnud, eriti pärast teie emaga toimunud rasket liiklusõnnetust. Kas tohib küsida, kuidas teie emal läheb?

Sigrid: Aitäh küsimast! Eks tal ole paremaid ja halvemaid päevi. Täna on tal päris hea olla.

Marianne: Tore kuulda! Sellises olukorras ei ole kindlasti kerge positiivseks jääda.

Sigrid: Seda küll. Vahel ma mõtlen, kui kaua peab ema veel kannatama.

Marianne: Nii on täiesti loomulik mõelda. Meie eelmise vestluse ajal lubasin, et vastan järgmisel korral küsimusele, miks Jumal on lubanud kannatustel nii pikka aega kesta, kui ta suudab need lõpetada.

Sigrid: Jah, ma mäletan seda.

Marianne: Enne, kui vaatame, mida Piibel sellest räägib, võiksime tuletada meelde paari mõtet, mida möödunud korral arutasime.

Sigrid: Olgu.

Marianne: Näiteks rääkisime sellest, et ühele kaua aega tagasi elanud ustavale jumalateenijale pakkus samuti huvi see, miks Jumal lubab kannatusi. Ometi ei pahandanud Jumal selle mehega ega öelnud talle, et ta lihtsalt vajab rohkem usku.

Sigrid: See oli mulle täitsa uus mõte.

Marianne: Saime ka teada, et Jumal Jehoova ei taha, et me kannataksime. Näiteks on Piiblis kirjas, et kui ta rahvas oli ahastuses, tundis temagi ahastust. * Eks ole lohutav teada, et Jumal tunneb meile kaasa, kui me kannatame?

Sigrid: On jah.

Marianne: Kui mõelda veel sellele, milline tohutu vägi on meie loojal, siis pole kahtlustki, et ta suudab olukorda sekkuda ja kannatustele kohe lõpp teha. Kuidas see mõte teile tundub?

Sigrid: Vot sellest mul ongi raske aru saada. Miks lubab Jumal halbadel asjadel juhtuda, kui ta suudaks need ära hoida?

Marianne: Et leida vastust teie küsimusele, võiksime avada Piibli esimese raamatu. Kas teile on tuttav lugu, mis räägib Aadamast ja Eevast ning keelatud viljast?

Sigrid: Jah, on. Mäletan seda pühapäevakoolist.  Jumal ei lubanud neil ühe puu vilja süüa, kuid nemad eirasid seda käsku.

Marianne: Nii see tõesti oli. Vaatame, mis juhtus enne seda, kui Aadam ja Eeva patustasid. Need sündmused on otseselt seotud sellega, miks me kannatame. Kas te loeksite siit 1. Moosese raamatu 3. peatükist salmid 1—5?

Sigrid: Okei. „Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!””

Marianne: Aitäh! Mõtleme korraks siin öeldule. Pange tähele, et Eevaga rääkis madu. Piibel ütleb ühes teises kohas, et tegelikult rääkis mao kaudu Saatan. * Ta esitas Eevale küsimuse käsu kohta, mille Jumal oli seoses ühe puuga andnud. Kas märkasite, milline karistus pidi Jumala sõnul järgnema sellele, kui Aadam ja Eeva vilja söövad?

Sigrid: Nad pidid surema.

Marianne: Täpselt nii. Oma järgmiste sõnadega esitas Saatan Jumala vastu karmi süüdistuse. Ta ütles: „Te ei sure kummatigi mitte.” Teisisõnu väitis Saatan, et Jumal valetab.

Sigrid: Selle peale ma ei olegi mõelnud.

Marianne: Ja kui Saatan nimetas Jumalat valetajaks, tõstatas ta küsimuse, mille lahendamiseks oli vaja aega. Kas te mõistate, miks?

Sigrid: Hm, vist mitte.

Marianne: Ma toon ühe näite. Oletame, et ma ütlen, et olen teist tugevam. Kuidas teha kindlaks, kas see on nii?

Sigrid: No ma arvan, et me peaksime kuidagi jõudu katsuma.

Marianne: Väga õige. Me võiksime näiteks otsida ühe raske eseme ja proovida, kumb suudab selle üles tõsta. Tegelikult oleks päris lihtne kindlaks teha, kumb meist on tugevam.

Sigrid: Nõus.

Marianne: Kui ma aga väidaksin, et ma pole teist mitte tugevam, vaid ausam, siis seda oleks hoopis raskem kindlaks teha. Kas pole nii?

Sigrid: Ilmselt küll.

Marianne: Ausust pole ju võimalik kindlaks teha mingi lihtsa jõuprooviga.

Sigrid: Ega ei ole jah.

Marianne: Selle küsimuse saaks lahendada üksnes nii, et annaksime kõrvalseisjatele piisavalt aega meid jälgida, et otsustada, kumb meist on tegelikult ausam.

Sigrid: Loogiline.

Marianne: Vaatame uuesti seda lugu 1. Moosese raamatus. Kas Saatan väitis, et ta on Jumalast tugevam?

Sigrid: Ei.

Marianne: Seda oleks Jumal võinud kergesti ümber lükata. Saatan väitis hoopis, et ta on ausam kui Jumal. Sisuliselt ütles ta Eevale, et Jumal valetab, aga tema räägib tõtt.

Sigrid: Huvitav.

Marianne: Jumal on ääretult tark ja ta teadis, et parim viis selle küsimuse lahendamiseks on mõnda aega oodata. Viimaks pidi saama kõigile selgeks, kes räägib tõtt ja kes mitte.

Sigrid: Aga kui Eeva suri, siis kas see juba ei näidanud, et Jumal rääkis tõtt?

Marianne: Teatud mõttes näitas. Kuid Saatana esitatud süüdistusel oli teisigi tahke.  Vaatame uuesti salmi 5. Kas panete tähele, mida Saatan Eevale veel ütles?

Sigrid: Ta ütles, et kui Eeva vilja sööb, lähevad ta silmad lahti.

Marianne: Täpselt nii. Ja et ta saab „Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja”. Niisiis väitis Saatan, et Jumal varjab inimeste eest midagi head.

Sigrid: Huvitav.

Marianne: Ka see oli tõsine süüdistus.

Sigrid: Kuidas nii?

Marianne: Saatan vihjas, et Eeval — ja tegelikult kõikidel inimestel — on ilma Jumala juhtimiseta parem elada. Kuid sellegi süüdistuse puhul teadis Jehoova, et parim viis seda ümber lükata on lasta Saatanal oma väidet tõestada. Sel põhjusel on Jumal lubanud Saatanal mõnda aega maa üle valitseda. See selgitab, miks on nii palju kannatusi — nimelt valitseb praegust maailma Saatan, mitte Jumal. * Õnneks pole olukord lootusetu.

Sigrid: Kas tõesti?

Marianne: Piibel mainib seoses Jumalaga kahte toredat asja. Esiteks tunneb Jehoova inimeste pärast muret, kui nad kannatavad. Me võiksime selle kinnituseks lugeda kuningas Taaveti sõnu kirjakohas Laul 31:8. Taavetil oli elus palju raskusi, kuid pange tähele, mida ta palves Jumalale ütles. Kas te loeksite selle salmi ette?

Sigrid: Hästi. „Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust!”

Marianne: Nagu siit on näha, lohutas Taavetit teadmine, et Jehoova näeb tema kannatusi. Kas teie meelest pole lohutav, et Jehoova näeb kõike ja teab isegi meie valusaid tundeid, mida teised täielikult ei mõista?

Sigrid: Muidugi on.

Marianne: Teine tore asi on see, et Jumal ei lase meil kannatada igavesti. Piibel näitab, et peagi teeb Jumal Saatana valitsemisele lõpu. Ja ta kaotab täielikult kõik halva, mis inimestele on osaks saanud, sealhulgas kõik halva, mis teie ja te emaga on juhtunud. Kas ma võin järgmisel nädalal tagasi tulla ja näidata, miks me võime olla kindlad, et Jumal lõpetab peagi kõik kannatused? *

Sigrid: Jah, ikka võite.