Sündisin ja kasvasin Rooma eeslinnas, kus elas peamiselt vaene töölisklass. Elu oli ränk. Oma pärisema ei olnud mul kunagi võimalust tundma õppida ja isaga olid mul halvad suhted. Sain üsna pea selgeks tänavareeglid.

Ma ei olnud veel kümneaastanegi, kui hakkasin juba varastama. Kaheteistaastaselt jooksin esimest korda kodunt ära. Rohkem kui korra pidi isa mulle politseijaoskonda järele tulema ja mu koju viima. Norisin pea igaühega tüli, olin vägivaldne ja maailmaga pahuksis. Neljateistaastaselt lahkusin jäädavalt kodunt. Hakkasin tarbima narkootikume ja elama tänaval. Kuna mul polnud kuskil magada, murdsin mõnda autosse sisse ja magasin seal varahommikuni. Seejärel otsisin mõne purskkaevu, kus end veidi kasida.

Olin varastamise peale meister — alates käekottide vargustest kuni öösiti korteritesse ja villadesse sisse murdmisteni. Kogusin halba kuulsust ja peagi kutsuti mind kurikuulsasse jõuku, kus mul avanes võimalus saavutada „kõrgem tase” ja hakata pankasid röövima. Ei läinud kaua, kui teenisin oma ägeda loomusega välja teiste jõuguliikmete lugupidamise. Ma ei käinud kuskil ilma relvata. Tegelikult ma isegi magasin relv padja all. Mu elu sisuks oli vägivald, narkootikumid, varastamine, ropendamine ja naised. Olin pidevalt politsei huviorbiidis. Mind arreteeriti mitu korda ja olin vanglate sage külaline.

Kord, kui olin taas vanglast väljas, otsustasin ühele oma tädile külla sõita. Ma ei teadnud, et temast ja ta kahest lapsest olid saanud Jehoova tunnistajad. Nad kutsusid mind tunnistajate koosolekule kaasa. Uudishimust otsustasingi minna. Kuningriigisaali jõudes olin nõus istuma vaid ukse lähedale, et võiksin hoida  silma peal, kes uksest sisse tulevad või välja lähevad. Muidugi oli mul relv kaasas.

See koosolek oli mu elu pöördepunktiks. Mäletan, et mõtlesin endamisi, et olen vist sattunud teisele planeedile. Mind tervitasid sõbralikud, soojad ja naeratavad inimesed. Mul on siiani meeles nende tunnistajate lahke ja üdini aus silmavaade. Kui totaalselt erinev oli see minu maailmast!

Hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mida rohkem ma Piiblist teadmisi sain, seda paremini mõistsin, et pean oma elus kannapöörde tegema. Võtsin kuulda kirjakoha Õpetussõnad 13:20 sõnu „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” Mõistsin, et mul tuleb kuritegeliku jõuguga sidemed katkestada. Seda polnud lihtne teha, kuid Jehoovaga abiga mul see siiski õnnestus.

Tegin oma välimuse korda. Nägin kõvasti vaeva, kuid suutsin ka suitsetamise ja narkootikumidega lõpparve teha. Lõikasin maha pikad juuksed, võtsin ära kõrvarõngad ning lõpetasin ropendamise. Esimest korda elus tundsin, et suudan oma tegusid kontrollida.

Kuna mulle polnud kunagi varem meeldinud lugeda ja uurida, oli mul raske keskenduda Piibli uurimisele. Ometi andsin endast parima ning mõne aja pärast tundsin südames tärkamas armastust Jehoova vastu. Minus toimus suur muutus: mu südametunnistus hakkas mind vaevama. Mõtlesin endast sageli negatiivselt ja arvasin, et Jehoova ei andesta mulle kunagi kõike halba, mida olen korda saatnud. Neil hetkedel leidsin lohutust sellest, kui lugesin, kuidas Jehoova kuningas Taavetile tolle rängad patud andestas (2. Saamueli 11:1—12:13).

Samuti oli mul raske hakata ukselt uksele oma usku kuulutama (Matteuse 28:19, 20). Tundsin kabuhirmu selle ees, et kohtan kedagi, kellele olen halba teinud. Mingi aja pärast sain aga hirmust võitu. Leidsin tõelist rahulolu sellest, et saan aidata teistel õppida tundma meie imelist taevast isa, kes andestab rohkelt.

Jehoova tundma õppimine päästis mu elu! Enamik mu endisi kaaslasi on kas surnud või vanglas. Mina aga elan tõeliselt mõttekat elu ja mind ootab ees imeline tulevik. Olen õppinud olema alandlik ja sõnakuulelik ning taltsutama oma ägedat loomust. Tänu sellele on mul kaasinimestega paremad suhted. Olen õnnelikus abielus kauni naise Carmeniga. Meile meeldib väga teistele Piiblist rääkida.

Ja mis veel, ma teenin nüüd elatist ausa tööga, mis vahel on seotud ka pankadega. Kuid selle asemel et neid röövida, ma hoopis koristan neid.