Jairo sündis sellist tüüpi ajuhalvatusega, mida nimetatakse spastiliseks tetrapleegiaks. * Ta ei suuda oma keha peaaegu üldse kontrollida. Aju ei edasta lihastele selgeid signaale ja sellepärast tõmblevad ta käed-jalad aeg-ajalt tema tahtele allumatult. Vahel teeb Jairo mõne ootamatu liigutusega endale viga. Samuti võivad tema ligidal olijad saada haiget, kui nad pole tähelepanelikud. Kahjuks tuleb tema käed ja jalad õnnetuste ärahoidmiseks sageli ratastooli külge kinnitada.

Kasvamise aeg oli Jairole väga valus. Kolmandast elukuust alates tabasid teda krambihood, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse. Liigagi tihti tuli emal haiglasse rutata, süles laps, keda ta pidas juba surnuks.

Kuna Jairo lihased olid jäigad ja krampis, deformeerusid tema luud. Kui ta oli 16-aastane, vigastas ta oma vaagnapiirkonda ja talle tuli teha ulatuslik puusaoperatsioon. Mäletan siiani, kuidas ta taastumise ajal iga öö valudes nuttis.

Oma tõsise puude tõttu on Jairo igapäevaelus täiesti sõltuv teiste abist. Näiteks on tal kõrvalise abita võimatu süüa, riietuda ja magama heita. Tavaliselt hoolitsevad tema eest ema ja isa. Kuigi Jairo vajab pidevalt teiste abi, tuletavad vanemad talle alati meelde, et ta elu ei sõltu ainult inimestest, vaid ka Jumalast.

Meie vanemad on Jehoova tunnistajad ning nad lugesid Jairole piiblilugusid ette juba imikueast peale. Nad olid alati seisukohal, et inimese elu on palju mõttekam siis, kui tal on head suhted Jumalaga. Jairo oli küll lõksus oma nõrgas ja krambihoogudes vaevlevas kehas, kuid tema tulevik võis olla helge. Siiski murdsid vanemad sageli pead, kui sügavalt Jairo Piibli õpetusi mõistab.

Kui Jairo oli väike, ütles isa talle kord: „Jairo, palun ütle midagi!” Seejärel ta lisas: „Kui sa mind tõesti armastad, siis sa ju ütleksid midagi.” Sel ajal, kui isa Jairot anus, et see kas või ühegi sõna lausuks, valgusid poisi silmisse pisarad. Kuigi ta püüdis oma mõtteid sõnadeks vormida, suutis ta  kuuldavale tuua vaid arusaamatuid häälitsusi. Isa oli õnnetu, et oli Jairo nutma ajanud. Jairo reageering aga näitas, et ta sai aru, mida isa ütles. Probleem oli selles, et ta ei saanud rääkida.

Ei läinud kaua, kui vanemad panid tähele, et mõnikord liigutas Jairo oma silmi kiiresti siia-sinna, mis oli ilmselge märk tema püüetest oma mõtteid väljendada. Jairot ärritas see, et ta ei suutnud end alati arusaadavaks teha. Ent kui vanemad suutsid tema silmade liikumist dešifreerida ja tegid, mida ta tahtis, lõi tema nägu rõõmust särama. See oli tema viis öelda aitäh.

Kõneterapeut soovitas meil Jairoga suhtlemise hõlbustamiseks kasutada jah ja ei küsimusi ning samal ajal tõsta üles käed: parem käsi pidi tähendama jahhi, vasak eid. Jairo sai väljendada oma soove, kinnitades pilgu vastavale käele.

Kolm korda aastas toimuvad Jehoova tunnistajatel kokkutulekud, kus piibliteemalisi kõnesid esitatakse suurele kuulajaskonnale. Jairo sattus alati elevusse, kui peeti kõnet ristima minejatele. Kui ta oli 16-aastane, küsis isa temalt: „Jairo, kas sina tahaksid ennast ristida lasta?” Jalamaid oli poisi pilk naelutatud isa paremale käele — ta tahtis seda väga. Isa küsis veel: „Kas sa oled Jumalale palves tõotanud, et teenid teda igavesti?” Jällegi vaatas Jairo ainiti isa paremat kätt. Oli ilmne, et ta on oma elu juba Jehoovale pühendanud.

Pärast mitut piibliteemalist arutelu sai selgeks, et Jairo mõistab, mida kristlik ristimine tähendab. Niisiis, 2004. aastal andis ta vastuse kõige olulisemale küsimusele, mis talt eales on küsitud: „Kas sa oled pühendunud Jumalale, et täita tema tahet?” Jairo vastas sellele küsimusele, tõstes oma silmad ülespoole. See oli varem kokku lepitud märk, mis tähendas, et ta ütles jah. 17-aastaselt sai Jairost ristitud Jehoova tunnistaja.

2011. aastal avanes Jairol suhtlemiseks uus võimalus. Ta sai silmadega juhitava arvuti. See seade jälgib tema silma vikerkesta liikumist ja võimaldab niimoodi aktiveerida arvutiekraanil olevaid ikoone. Silma pilgutamine või pilguga millelgi peatumine võrdub arvuti hiireklõpsuga. Selleks, et Jairol oleks lihtsam suhelda, loodi virtuaalne tahvel piltkujutistega. Kui ta mõnda kujutist vaadates silma pilgutab, muudab tarkvara valmiskirjutatud  sõnumi elektroonilise hääle abil kuuldavaks.

Mida rohkem teadmisi Jairo Piibli kohta kogus, seda suuremaks kasvas tema soov neid teistelegi jagada. Meie iganädalase perekondliku piibliuurimise ajal hakkab tema pilk tihtipeale liikuma minu ja oma arvuti vahel. See on tema viis tuletada mulle meelde, et ma paneksin arvutisse kirja mõtte, mida ta saab hiljem vastata meie koguduse koosolekul, kui toimub küsimuste-vastuste vormis arutelu.

Koosolekutel navigeerib ta kannatlikult oma arvutiekraanil, et aktiveerida õigeid ikoone, nii et kohalviibijad võiksid kuulda tema elektroonilise häälega antud vastust. Iga kord, kui tal õnnestub sel moel oma kogudusekaaslasi innustada, libiseb lai naeratus üle ta näo. Jairo noor sõber Alex räägib: „Kui Jairo mingile piibliküsimusele vastab, on mul alati nii hea meel.”

Jairo räägib silmade abil oma uskumustest ka teistele. Selleks aktiveerib ta näiteks piltkujutise aiast, kus loomad ja kõigist rahvastest inimesed elavad koos rahus. Kui ta kujutisel klõpsab, ütleb tema arvutihääl: „Piibel annab lootuse, et tuleb aeg, mil maa peal on paradiis, kus pole enam haigusi ega surma, nagu on näha piiblitekstist Ilmutus 21:4.” Kui kuulajal on selle teema vastu huvi, laseb Jairo arvutil öelda: „Kas sooviksite minuga koos Piiblit õppida?” Olime üllatunud, kui selle pakkumise võttis vastu meie vanaisa. Nii armas on näha, kuidas Jairo teise kuulutaja abiga vanaisale Piiblit õpetab! Meie kõigi suureks rõõmuks ristiti vanaisa Madridi üldkokkutulekul 2014. aasta augustis.

Jairo pühendumus Jumalale pole jäänud märkamata ka tema kooliõpetajatele. Tema kõneterapeut Rosario tunnistas kord: „Kui ma üldse kunagi liituksin mõne religiooniga, siis on need Jehoova tunnistajad. Olen oma silmaga näinud, et usk on andnud Jairo elule tõelise mõtte hoolimata tema raskest puudest.”

Jairo silmad löövad särama, kui loen talle Piiblist tõotust „Jalust vigane hüppab kui hirv ja keeletu keel hõiskab”. (Jesaja 35:6.) Kuigi aeg-ajalt mõned asjad kurvastavad teda, on ta enamasti heas tujus. See on võimalik tänu sellele, et ta elu keskpunktis on Jumal ja kristlikud sõbrad. Tema rõõmus olek ja tugev usk annavad tunnistust sellest, et ka katsumusrohke elu on elamist väärt, kui teenida Jehoovat.