Kasvasin üles Montréali agulis. Kui olin kuuekuune, suri mu isa ning kogu majapidamiskoorem jäi ema õlule. Mina olin meie kaheksalapselise pere noorim võsuke.

Kasvades keerles mu igapäevaelu narkootikumide, hasartmängude ja vägivalla ümber ning ma viibisin pidevalt kriminaalses seltskonnas. Kümneaastaselt sai minust prostituutide ja liigkasuvõtjate jooksupoiss. Valetasin, nii et suu suitses, ja petsin inimesi igal sobival võimalusel. Olin sellest täielikus sõltuvuses.

Selleks ajaks, kui sain 14, olin ma meister inimesi tüssama. Näiteks ostsin suurtes kogustes kullatud käekelli, käevõrusid ja sõrmuseid, märgistasin need, otsekui oleks tegu 14-karaadise kullaga, ja müüsin seejärel kaubanduskeskuste parklates. Mulle meeldis, et raha nii kergelt kätte tuli. Kord teenisin ühe päevaga koguni 10 000 dollarit!

Kui mind 15-aastaselt erikoolist välja visati, polnud mul kusagil elada. Ma magasin tänaval, parkides ja juhututtavate juures.

Petturielu viis mind tihti kokku politseiga, ent kuna ma ei müünud varastatud kraami, ei sattunud ma kunagi vanglasse. Sellegipoolest tuli mul tasuda kopsakaid trahve kelmuse, valeandmete esitamise ja tegevusloata müügi eest. Ma ei kartnud kedagi ning käisin isegi liigkasuvõtjate võlgnikelt raha sisse nõudmas. See oli ohtlik tegevus ning aeg-ajalt kandsin ma relva. Mõnel korral tegin koostööd ka organiseeritud kuritegelike rühmitustega.

Esimest korda puutusin Piibliga kokku juba 17-aastaselt. Tüdruk, kellega elasin, hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mulle aga ei istunud Piibli piiravad moraalinormid. Niisiis jätsin selle tüdruku maha ja kolisin elama ühe teise naise juurde, kellega ma samal ajal suhtes olin.

 Pöördepunkt saabus siis, kui ka mu järgmine elukaaslane hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta tegi oma elus muudatusi ning tema leebem ja kannatlikum olek avaldas mulle muljet. Nii nõustusingi minema Jehoova tunnistajate kuningriigisaali koosolekule. Seal võtsid mind vastu head ja lahked inimesed. Võrreldes maailmaga, kust mina tulin, oli see nagu öö ja päev! Oma peres polnud ma end kunagi vajalikuna tundnud. Kogu oma lapsepõlve olin jäänud ilma kiindumusest ja hellusest. Soe armastus, mida tundsin Jehoova tunnistajate keskel, oli just see, mida olin igatsenud. Kui nad pakkusid mulle piibliuurimist, jäin rõõmuga nõusse.

Ilmselt päästis Piibli õppimine mu elu. Olin kavandanud kahe kaaslasega üht röövi, et vabaneda oma hasartmänguvõlgadest, mida oli kogunenud enam kui 50 000 dollari jagu. Kui õnnelik ma küll olen, et ümber mõtlesin! Mu endised kambajõmmid viisid meie plaani ellu. Üks neist pandi trellide taha, teine aga sai surma.

Piiblit edasi uurides mõistsin, kui palju muudatusi mul tuleb teha. Näiteks ütleb Piibel kirjakohas 1. Korintlastele 6:10: „Vargad, ahnitsejad, joodikud, teiste halvustajad ja väljapressijad ei päri Jumala kuningriiki.” Seda salmi lugedes taipasin oma olukorra tõsidust ja mulle tulid pisarad silma. Sain aru, et mul tuleb oma elu totaalselt muuta. (Roomlastele 12:2.) Olin vägivaldne ja agressiivne ning kogu mu elu rajanes üksnes valedel.

Siiski mõistsin Piiblit uurides ka seda, et Jehoova on halastav ja andestav. (Jesaja 1:18.) Palvetasin härdalt ja anusin Jehoovat, et ta aitaks mul oma endise eluviisi seljataha jätta. Tema abiga õnnestus mul ajapikku oma isiksust muuta. Üheks suureks sammuks oli see, et naisega ametlikult abielu sõlmisime.

Olin 24-aastane abielumees ja kolme lapse isa. Nüüd tuli mul leida viis, kuidas ausalt leiba teenida. Mul polnud eriti mingit haridust ega soovitusi eelmistelt tööandjatelt. Jällegi palusin tuliselt Jehoovat. Seejärel läksin tööd otsima. Rääkisin võimalikele tööandjatele, et tahan oma elu muuta ja hakata tegema ausat päevatööd. Mõnikord selgitasin, et uurin Piiblit ja mul on suur soov saada paremaks ühiskonnaliikmeks. Paljud ettevõtjad keeldusid mind palkamast. Kuid lõpuks, ühel järjekordsel tööintervjuul, kus olin avameelselt rääkinud oma keerulisest minevikust, ütles intervjueerija: „Ma ei tea miks, aga miski ütleb mulle, et peaksin su tööle võtma.” Ma usun, et see oli vastus mu palvetele. Mõne aja pärast lasime end naisega ristida ning meist said Jehoova tunnistajad.

Tänu sellele, et elan Piibli põhimõtete järgi ja käin kristlikul eluteel, olen praegu elus. Mul on armas pere. Samuti on mul puhas südametunnistus, sest olen veendunud, et Jehoova on mulle andestanud.

Viimased 14 aastat olen pühendanud keskmiselt 70 tundi kuus hea sõnumi kuulutamisele, et aidata ka teistel saada teadmisi Piiblist. Hiljuti hakkas sama tegema ka minu naine. Mul on hea meel, et olen viimase 30 aasta jooksul aidanud 22 töökaaslasel saada Jehoova teenijaks. Vahel astun ikka läbi kaubanduskeskustest. Seda aga mitte selleks, et inimesi petta, nagu kunagi minevikus. Nüüd kasutan seal sageli võimalust rääkida teistele oma usust. Tahan nendega midagi jagada: sõnumit võimalusest elada uues maailmas, kus pole enam petiseid. (Laul 37:10, 11.)