Viimasel ajal on hakanud ringlema raamatuid, mis tutvustavad uusateistide vaatenurka. Need väljaanded on leidnud laia kõlapinda ning tekitanud hulgaliselt arutlusi ja vaidlusi. Neuroteadlane David Eagleman kirjutab: „Mõned lugejad on raamatut käest pannes veendunud, et teadlastel on suur pilt selge.” Ta lisab: „Õige teadus on aga alati uuele avatud ning teadusajalugu on täis üllatavaid avastusi.”

On tõsi, et läbi aegade on andekad teadlased looduse keerdküsimustele vastuseid otsides saavutanud hämmastavaid läbimurdeid. Kuid nii mõnigi on teinud selle käigus raskeid vigu. Isaac Newton on ajaloo üks suurimaid teadlasi. Tema näitas, kuidas gravitatsioonijõud seob planeedid, tähed ja galaktikad ühtseks universumiks. Ta leiutas diferentsiaal- ja integraalarvutuse, matemaatika haru, mida kasutatakse arvutiehituses, kosmoserändudel ja tuumafüüsikas. Samas aga tegeles Newton ka pseudoteaduse alkeemiaga, püüdes astroloogia ja maagiliste valemite abil pliist ja teistest metallidest kulda saada.

Umbes 1500 aastat enne Newtonit tegeles kreeka astronoom Klaudios Ptolemaios taevavaatlustega. Ta jälgis palja silmaga planeetide teed üle öise tähistaeva ja oli osav kartograaf. Tema uskus, et maa asub universumi keskpunktis. Astrofüüsik Carl Sagan kirjutas Ptolemaiosest: „Tõik, et tema geotsentrilist maailmasüsteemi peeti 1500 aastat õigeks, näitab, et kõrge intelligentsus ei välista võimalust põhjalikult eksida.”

Tänapäeval puutuvad teadlased oma töös kokku samasuguste raskustega. Kas kunagi saabub aeg, mil nad oskavad universumit lõpuni selgitada? Kuigi ühest küljest on kohane tunnustada teaduse progressi ja kõike, mida see inimkonna hüvanguks on teinud, on samuti oluline meeles pidada, et teadusel on omad piirid. Füüsik Paul Davies märkis: „Püüd leida üht lõplikku loogilist skeemi, mis pakuks täielikku ja seesmiselt kooskõlalist selgitust kõigele olemasolevale, on määratud läbikukkumisele.” Need sõnad väljendavad vaieldamatut tõde: inimesed ei suuda ealeski loodust lõpuni mõista. Seega kui keegi väidab, et teadus suudab pakkuda selgituse kõige olemasoleva kohta, on mõistlik suhtuda sellisesse väitesse mõningase skeptitsismiga.

Piibel märgib looduse imede kohta järgmist: „Kuid need on üksnes tema [Jumala] teede ääred, vaid sosin, mis temast on kuulda.” (Iiob 26:14.) See tähendab, et on palju teadmisi, mis jäävad inimeste taju- ja mõistmisulatusest väljapoole. Meil tuleb tunnistada, kui õiged on apostel Pauluse sõnad, mille ta pani kirja ligi 2000 aastat tagasi: „Kui rikkalikud on küll Jumala õnnistused, kui sügavad tema tarkus ja teadmised! Kui tabamatud on tema kohtuotsused ja äraarvamatud tema teed!” (Roomlastele 11:33.)