KUI inglise vaimulik William Bedell 1627. aastal Iirimaale läks, leidis ta eest keeruka olukorra. Peamiselt katoliikliku Iirimaa üle valitses protestantlik Inglismaa. Mitmel pool Euroopas olid protestantlikud reformaatorid tõlkinud Piibli kohalikesse keeltesse. Tundus, et Piibli tõlkimisest iiri keelde polnud aga keegi huvitatud.

Bedell oli veendunud, et iirlasi „ei tohiks jätta hooletusse vaid seepärast, et nad ei oska inglise keelt”. Ja nii võttis ta nõuks tõlkida Piibel iiri keelde. Paraku sattus ta silmitsi ägeda vastuseisuga, seda eriti protestantide poolt. Mis oli selle põhjus?

Bedell otsustas, et õpib iiri keele ise selgeks. Kui ta Dublini Trinity kolledži rektori ametisse asus, ergutas ta sealseid õpilasi rääkima iiri keelt ning hiljem Kilmore’i piiskopina jätkas ta iiri keele propageerimist. Õigupoolest oligi Inglismaa kuninganna Elizabeth I asutanud Trinity kolledži selleks, et koolitada vaimulikke, kes õpetaks ta alamatele Piibli sõnumit nende emakeeles. Bedell tahtis sellele kaasa aidata.

Kilmore’i piiskopkonnas rääkis enamik inimestest iiri keelt. Seepärast nõudis Bedell kohalikelt võimudelt, et ametis oleks vaimulikke, kes seda keelt oskaksid. Ta esitas neile selle palve kooskõlas apostel Pauluse sõnadega, mis on kirjakohas 1. Korintlastele 14:19: „Sellegipoolest ütleksin ma koguduses pigem viis arusaadavat sõna, et võiksin teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna võõras keeles.”

Mõjukad võimumehed tegid aga kõik võimaliku, et teda peatada. Ajaloolaste sõnul olid mõned neist seisukohal, et iiri keele kasutamine on riigile ohtlik, teised väitsid, et see on vastuolus valitsuse huvidega. Oldi arvamusel, et Inglismaa huvides on hoida iirlasi teadmatuses. Kehtestati isegi seadusi, mis nõudsid, et iirlased hülgaksid oma keele ja kombed ning õpiksid ära inglise keele ja võtaksid omaks inglaste tavad.

Bedell ei lasknud sellistel pealesunnitud ettekirjutustel end takistada. 1630-ndate aastate alguses asus ta tõlkima iiri keelde ingliskeelset piiblitõlget, mis oli veidi varem trükis avaldatud („King James Version”, 1611. aasta tõlge). Ta tahtis välja anda Piiblit, mis oleks mõistetav võimalikult paljudele inimestele. Bedell tundis kaasa vaestele, kes ei saanud uurida pühakirja ja leida teed igavesse ellu, sest Piibel oli nende jaoks justkui kinni pitseeritud raamat. (Johannese 17:3.)

 Bedell polnud esimene, kes seda tõdes. Umbes 30 aastat varem ütles piiskop William Daniel, et inimestel on väga raske Piibli sõnumit mõista, kui see jõuab nendeni „võõrkeele paksus udus”. Daniel tõlkis iiri keelde Piibli kreeka osa. Bedell asus tõlkima Piibli heebrea osa. See, mida praegu tuntakse Bedelli Piibli nime all, sisaldabki nii tema tõlget kui ka William Danieli varasemat tõlget. Nagu aeg näitas, oli Bedelli Piibel — esimene tervikpiibel iiri keeles — ainus iirikeelne piiblitõlge veel järgnevad 300 aastat.

Bedell, kes ise oli heebrea keele õpetlane, kaasas tõlkimisse kaks meest, kelle emakeel oli iiri keel ja kes aitasid tal Piibli teksti inglise keelest iiri keelde ümber panna. Koos ühe-kahe usaldusväärse abilisega kontrollis ja revideeris Bedell igat salmi ülima hoolega. Tehtud tööd võrdlesid nad Šveitsi teoloogi Giovanni Diodati itaaliakeelse tõlkega, kreekakeelse Septuagintaga ja ühe väärtusliku vana heebreakeelse käsikirjaga.

See tõlketiim järgis eeskuju, mille olid jätnud „King James Versioni” tegijad (kellest paljusid tundis Bedell isiklikult), ja säilitas oma piiblitõlkes mitmel pool Jumala isikunime. Näiteks kasutasid nad tekstis 2. Moosese 6:3 Jumala nime tõlget „Iehovah”. Bedelli Piibli originaalkäsikirja säilitatakse Iirimaal Dublinis Marshi raamatukogus. (Vaata kasti „Mälestus Bedellist pole kustunud”.)

Bedell jõudis oma tööga lõpule umbes aastal 1640. Piibli väljaandmine aga venis. Miks? Esiteks pidi Bedell ikka taluma vastuseisu. Laimajad mustasid Bedelli peamist tõlkijat, eesmärgiga  tema tööd halba valgusse seada. Nad läksid oma pahatahtlikkuses isegi nii kaugele, et lasid selle mehe arreteerida ja vangi panna. Tagatipuks leidis Bedell end 1641. aastal keset verist Inglismaa-vastast ülestõusu. Kohalikud iirlased kaitsesid teda mõnda aega, sest nad mõistsid, et kuigi ta on inglane, hoolib ta neist siiralt. Ent lõpuks võtsid mässulised sõdurid ta ikkagi kinni ja hoidsid teda äärmiselt viletsates tingimustes vangis. Kahtlemata oli see üks põhjus, miks ta juba varsti, 1642. aastal, suri. Ta ei näinudki päeva, mil tema töö trükis ilmus.

Bedelli töö oleks äärepealt hävinud, kui tema kodu läbi otsiti ja rüüstati. Ühel tema heal sõbral õnnestus aga päästa kõik tema tõlkepaberid. Hiljem sai need enda valdusse Narcissus Marsh, tulevane Armagh’ ja Iiri kiriku peapiiskop. See julge mees andis teadlase Robert Boyle’i rahalisel toetusel 1685. aastal välja Bedelli Piibli.

Bedelli Piibel ei leidnud kõlapinda laias maailmas. Siiski oli selle väljaandmine väike, ent oluline samm Piibli parema mõistmise suunas, eriti nende jaoks, kes kõnelesid iiri keelt. Ja seda mitte üksnes Iirimaal, vaid ka Šotimaal ja mujal. Nüüd võisid nad kosutada oma vaimu, lugedes Jumala sõna oma emakeeles. (Matteuse 5:3, 6.)

Bedelli Piibel on tõde armastavatele inimestele abiks tänapäevani. Üks iiri keelt rääkiv mees, kes sai alles üsna hiljuti teada, mida Piibel tegelikult õpetab, ütleb: „Kui lugesime Bedelli Piiblit, kuulsime Piibli sõnu oma emakeeles. See oli otsustav tegur, mis aitas mul ja mu perel pühakirja imelisi tõdesid õppida.”